Meenuv valu.
Nähes sind, tuleb taaskord meelde,
kõik need tunded ja ajad, mis meil olid,
valust lõhkeda tahab mu rind.
Hammustan tugevalt keelde,
ei küsi,miks sa tulid,
ei tohi sulle enam öelda,
et armastan ikka veel sind.
Kui minema lähed, ei vaata sa tagasi,
lahkud pea püsti, vaadates enda ette.
Ei mahu mulle pähe, kuidas kõik läks sedasi,
ootan seda hetke, et kinni suudaks püüda su mõtte.
Kuid ei midagi..Oled juba kaugel,
sulen silmad, meenutan neid hetki,
neid kauneid koosveedetud hetki,
lasen pisarail langeda laugel..
Maivis L.
2
03/02/2013
Elu
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud