Anna aega...
Ma polnud ju selleks valmis,
et mind tõeliselt armastad;
andesta,kui nüüd eksisin,
oma jahedusega sind ka solvan...
Mu tunnetega küllalt mängitud,
olen haiget kõvasti saanud;
need haavad,mida pole loetud,
on hinge siiski jäljed jätnud...
Olen sõnu ma alati uskunud,
kus lubadusi,ootusi sees;
ning lõpuks ju ikkagi pettunud-
sest valedest koosnesid need...
Ei julge ka edasi usaldada,
olen palju oma südant avanud;
seda tegin ausalt ja siiralt,
olen reetmist,pilkeid vastu saanud...
Andesta,et sind ma tõrjun
ja armastusse veel ei usu...;
anna aega,las veidike harjun,
las tagasi tuleb mul julgus...
Anna aega,las meeltega tajun,
kas soovid ja ihad on veel alles,
et rinnas võiks ärgata kuumus,
mis soojendaks jahtunud tunded...
Anna aega,las veidike mõtlen,
kas on selleks valmis mu süda;
oma sisemuses natuke kõhklen,
et olen tegemas jälle uut viga...
Järgi luuletajat
