Sirelite aegu
All sirelpõõsa lillatavaid sarju
mu valge käsivars kui luige kael
nüüd püüab kobaraid, mis okste lael
loond loogeldes suurt värisevat varju.
Ja silmad niiskuvad: ei julge harju
nad iluga, liig raske minu vael -
ah, piki maja violetne pael,
seal pungi puhkemas kui suuri marju.
Ja tõstan säravamat safiirkrooni,
et see end juuste kullakuhja plehiks,
ma õite rasket küllust üle pää.
Taas tunnen tuksatavat noori sooni:
on nagu mind mu õtsev veri ehiks,
ah, elada on imeliselt hää!
7
03/03/2013
Kevad
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Luuletused
Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud
Info
- Autor: Luuletused
- Lisatud: 03/03/2013 19:01
- Kategooria: Kevad
- Vaatamisi täna: 0
- Vaatamisi kokku: 3015
- Kopeeritud: 4
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud