Hingehaigus

Enam ei hooli minust keegi,
hea vähemalt seegi.
Saan ennast tappa
ja siduda end surnute sappa.

Nutan siin nõrkemiseni
ja ootan aega kõngemiseni.
Keegi ei hooli minust,
kuigi mina hoolin sinust.

Olen pettunud ma sinus,
kuid võib olla on viga hoopis minus.
Ma sulle ei meeldi
ja mind sa ei seedi.

On hulluks läinud kõik
nagu on luuletuses see lõik.
Ei taha ma elada,
võiksin vaikselt surnute riiki sulada.

Kõik mind vihkavad, põlgavad,
kuigi küsivad võlga nad.
Ei saa nad aru, et on teinud minu elu võimatuks,
kuid mina pean ennast sõimatuks.

On kõik olnud mu vastu karmid,
kuigi aeg pidavat ravima kõik armid.
See ütlus pole tõsi, hullem on mu elu,
mida ei saada isegi tuntud melu. .

Isegi mu ainus ei hooli enam,
mis tema arust tundub kenam.
Mu elu on kui maapealne põrgu,
millele punnin kogu jõust vastu sõrgu.

See käib mul üle jõu
ja mulle kuluks ära üks hea nõu.
Kes võiks mulle soovitada,
mis on õige ja keda armastada?

Põrgutaat ma elu üle kontrollib
ja sellega mööda probleeme rallib.
Mina seda üldse ei salli,
sest tahan teha mõnele ka kalli.

Mu köha on üks paha asi,
mis kuhugi ei kasi.
Temast on raske saada lahti
ning tal pole lahkuda mahti.

Kõik ma probleemid aina kasvada
ja minu väiksel õlal laskuvad.
Mu palavik on kõrge,
mis on veel üks tõrge.

Samas keegi ei hooli must
ja minu elu tundub must.
See on tähtsusetu
ning sellest ei tea isegi setu.

Olen kurb,
kuna ma pole kena,
keegi ei taha minuga koos olla
ning lennutaksid mind üle kiigevõlla.

Mälestused meenuvad
ja inimesed eemalduvad.
Mida ma peaks tegema?
Kas mälestusi päevikust lugema?

Ma ei suuda leppida sellega,
et mul pole olla kellegagi.
Keegi ei armasta,
kuigi ma üldse ei armista.

Pole vist kellegi olnud nii raske elu.
Mõnel on see nii lihtne kui väike lelu.
Tahan pääseda sellest nõmedusest,
kui mõni solvab mind jämedusest.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard