***
Räästast tilgub,
piisana langeb,
igatsus suur.
Langeda tahab
ja eks ta siis langegu.
kevadet keelata
pole ju mõtet.
Piisake langeb,
langeb omade hulka,
sinna ta kuulub,
ühtseks saada tahab.
Rohkem piisku langeb
sini-sillerdavasse vette,
paisatakse aina enam
üks ja teise järel.
Piisana liigub,
edasi sõuab.
Ohurikka teega
algust teeb ta.
Las ta läheb,
pane tärkama maa,
kihuta välja
see sünk-must tuhmus,
mis katab maad.
Too rahu meie peale.
1
19/02/2014
Kevad
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud