Kahe vahel

P***e võib köik saata,
pime paistab tulevik...
Seisan ilma hingeta ja vaatan,
et ei seda enam tule vist...

Kus oleks mõnus, kus oleks hea?
Kus poleks ei crime'i ega katku?
Kas on kohta sellist, kes teab?
Sest isegi inglid teevad pattu...

Mida peaksime tegema mina, sina või tema?
Või igaüks, kes sihitult tänaval kõnnib?
Mida SAAB teha laps, kes kunagi ei sünni???
Miks võtavad küsimata tema elu isa ja ema?

Miks liiguvad minu mõtted süngeid radu pidi?
Kuhu olen ma kaotanud iseenda?
Ma ju ometi teiste ellu rõõmu tooma pidin...
Nüüd ainult neile koormaks kanda...

Tühi õõnsus läbi on puuritud,
tuuletõmbusest tekivad krambid...
Kui tuld annan rullitud huulikul,
pääsen pimeduse teki alt vangist...

Ma ei näe enam teisi inimesi,
nüüd näen ainult nende hingi...
Varem usaldasin kõiki pimesi,
enam ma teile seda ei kingi...

Ma ei tea enam, kas olen hea või halb,
kadunud on vaist...
Olen siiani paljusi inimesi vedanud alt,
kuna olen nii laisk...

Palun andeks oma südame põhjast
kõigi inimeste käest...
Et uuesti ehitada midagi tühjast,
ma püüan kõigest väest...

Tanel Saar

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard