Salarõõm
Vaikselt vaatasin taevasse –
helesinine, vaikne ja puhas.
Lauluviis võttis mu kaenlasse,
muremeel pudenes tuhaks.
Ei otsinud enam ma kusagilt kaugelt,
armastust, hoolitsust, rahu
see voolas mu hinge külmalt ja raugelt,
korraks eemaldas argise vahu.
Tundsin, et laps minu sees varem valmis,
polnud üksinda olema teel.
Kuid tunne, et olengi väärtuslik, kallis,
sai kindlamaks, kindlamaks veel.
9
12/09/2014
Verstapost
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Helina
Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud
Info
- Autor: haavik (Helina )
- Lisatud: 12/09/2014 08:39
- Kategooria: Verstapost
- Vaatamisi täna: 1
- Vaatamisi kokku: 3253
- Kopeeritud: 1
