süüta hoorus
panen päikse
põlema
ta tookord kustus
ära
kui väljas oli vihmane
ja sina
läksid ära
suur sadu rennist
nirises
küll alles valas
märga
üks kärbes
kõrvus pirises
ei saandki pruudipärga
see solin aju loputas
nii silmist
pühkis veegi
mul mõistust pähe
koputas
ta polnudki ju
keegi
see keegi kelle pärast ma
peaks vihma
armastama
ja oma tervik-
unistusi
puruks narmastama
kui panen päikse
põlema
sest igatsen ta
sära
ehk unustan
me mõlema
ja rohkem sest
ei plära
Sanya
4
31/07/2016
Armastus
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud