Kurb.
Kuidas sa küll saad nii valjult ja nii valesti hõigata kauneimaid noote?
Kuidas saad nii suure ja koleda noaga lõigata mu hinge sisse haavu ja naeratada?
Miks sa niimoodi teed?
Kas sa ei karda, et ühel päeval ma seisan su lävepakul
ja mul on käes suur verine nuga, millega mind haavasid.
Ja siis ma ei haava sind, vaid jään igavesti selle noaga su ukselävele istuma
Ja sa ei julge majast välja tulla, vaid igavesti kahetsed,
et tegid midagi, mis sind enam uksest välja maailma eal ei lase.
Iial.
Sa võid seda ette kujutada ja vaadata ukseaknast taevast ja pilvi ning uneleda,
Aga siis muudad vaatenurka vaadates ja näed, et ma seal istun, tegelik mina ja ei lase sind välja
Unista edasi…
Kurb.
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud