peaaegu päevalill
Elu..see on lill.
Elamine, see onlill.
Erinevatel erinev,
kohati..kaktusega seginev..
Mis on see, või pigem, kes?
Kes? keegi, ometigi ju hoiab tunde..
Et uhkelt öelda, mu elu on lill!
Kuid, teate?
Hommikuti, kui jala alla saanud
vaatab mulle silma just see..
Päevalill, jah, just!
Sest tema silmas, must täpike, kes õnnetult eksinud
on too lille südameks,
uskuge, või ei
seal ümber säravad kollased õied
niisiis, vahibki ta sealt
nii kuramuse uhkelt, meenutades igapäev
Minu elu, see on lill.
1
03/10/2011
Armastus
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud