Armastatud Puu
Kõik läheb, kõik kaob, kõik ununeb
Vaid vaikus, see jäänu, ei purune
Uus müristav äike kui äratab viivuks
Siis see pole kauaks, see pole jäävaks
Elu on kaine ja radagi püsiv
Kesktee näib kuldne, kuid tahmast ta süsi
Uus müristav äike ei purusta oksa
Ta põrmustab juure ja kõik saabki otsa
Kõik läheb, kõik kaob, kõik ununeb
Ja vari vaid endast veel mõnitub
Äike, siis vihm, siis kevad ja suvi
Sel pole vahet kui all pole juuri
Puul kaovad lehed, kooristub tüvi
Aeg tuleb purema igat ta lüli
Uus müristav äike ja kerajas piksne
Lõpetab valu ja vabastab viivuks
Pole päikest, ei halli, ei udu
Linnud ei laula, kus sudu
Müüritud linn, ketitud suud
Siin pole rahu, siin pole puud
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud