Armastus
Üks neiu kord kõneles
normaalsuse kastist.
Ma tundsin, et mul
pole sinna mahti.
Ei peata mind
ühiskonna poolt seatud piirid,
sest tean, et mõtteis
vaid sinuga viibin.
Ei julge sul´ öelda,
sest kardan, et lahkud.
Kardan, et ausus,
see ajab meid lahku.
Ei teised või teada,
et armumas olen.
Ei teised või teada,
sest tagajärg oleks kole.
Kas tunda armastust
on mõeldud vaid vanadele?
Või on lubatud ka armastada minul?
Kas tõesti pean alluma seatud vanustele,
et see sobiks teile nagu orkestrisse viiul?
Targad on rääkinud iidsetest aegadest :
"Tunnetel pole piire"
Kui lähtudes sellest sean oma tee,
on minu kohtumõistmine teil kiire.
Te sunnite, ahastate, suunate,
kuid kunagi minu arvamust ei küsi.
Just siis, kui leian kellegi,
te tulete ja see suhe ei püsi.
Tänu ühiskonna poolt seatud "normaalsuspiiridele" ei leia paljud meist seda õiget inimest enda kõrvale.
Kes see ühiskond on, kes meie eest otsustab, mida tohib ja mida mitte?
Meie! Meie seame need piirid, meie rikume oma enda elu.
Mina ei soovi olla selline nagu mulle ette on kirjutatud.
Tahan leida ise oma tee. Tahan olla eriline.
Mind ei huvita vanus, kui jutt käib armastusest,
sest usun, et tunded ei tunne vanust.
Järgi luuletajat
