Kukuer
Sündinud ja kasvanud Mulgimaal. Luulesse kirjutan oma tähelepanekuid elust ja mõistatuslikust inimhingest.
Üle joone
Üle punase mõttejoone
astusin kogemata.
Sattusin vihkavasse maailma.
Keeldude- käskude kõrghoone
täienes kõhklemata
ja aadete rusud riivasid silma.
Põlesin säraküünlana taevas,
tuhka langes pilvede peale.
Valusas edasijõudmise vaevas
aimdust sain enda tegemata veale.
Tuulele tõkkeid vaikus ei sunni,
paadunult külm puges riiete alla.
Risk saabus täpselt määratud tunnil,
kiviklibudes kriipis mu tallad.
Ent sellegipoolest vahetevahel
astun
üle punase mõttejoone...
Maailmapilt
Värve segab muutuv maailmapilt
varjunurkade ampluaas.
Halli pliiatsijoonist näeb napilt,
kinni klõpsatab pinali kaas.
Pintslitõmme, ja kõrbest saab lamm,
hüüdu lajatab ehmunud tüll.
See pastelsete toonide sulam
silmakirjalik, lääge idüll.
Mitu erimõõtmelist tahku
üles sulatab värvide vool.
Kihid ükshaaval hargnevad lahku,
pildist alles jääb OREOOL.
Welcome to EST
Me elame võõrast elu,
mis muukeelselt öeldes-HAM.
Ilmatuultesse paiskunud pelu
halvab võitluseks kesine ramm.
Me kõnnime võõral pinnal;
kuid ka Kolgatal aru ei saa,
ons meil süüd, et sellisel hinnal
rendiks andsime isamaa.
"Welcome to Estonia"! Märk
kirendab võõras keeles.
Peibutuledes suurilma värk
on kui hällilaul unises meeles.
Võõras ersats läänest ja põhjast,
valmis neelama taevast ja merd.
ME SÕDIME VÕÕRAS SÕJAS,
SEAL VALAME OMA VERD.
Sergei Jesseninile
Lootust varjab jäine sina.
Piinav üksindusepäike,
valasid miks musta tina
üle rõõmu hõbeläike?
Katab õnne kuldseid kiiri
sinu tumerusuv vari.
Pole sellel riigil piiri-
kus ta lõpp, kus on ta hari?
Milleks sulgesid mu ees sa
värava, kus seista ihkan?
Muretuse sinitaeva
sulatada mind ei tihka.
Mõista, palun, minu soove!
Näha sinitaeva süütust
ihkan ammu. Elujoovel
pole mõtet puuripüütult.
Millest laulsid, Koidula?
Kodukasest, kanarbikust,
taadi armust, heinamaast.
Unistades tulevikust,
lootust tulvil isamaast...
Hingepiinast, suurest valust-
süda igatsust nii täis...
Puudu jäänud leivapalust-
vihmaraskust viljapäis...
Katsumustest, ema rinnast-
austa end ja kodumaad...
Õiglustundest, väärast hinnast-
tunnustus, mis elult saad...
Igipüsiv vaimurikkus
on kui küpseis õites aas.
Laulsid ennast tulevikku,
meenud meile ikka taas.
Kulgemine
Pimeduse samettiibseid linde
vilksatamas vastu õhtukiirt.
Ükski öö ei ole järjekindel,
hommikhämus õõtsub uduviirg.
Tundetulva toetab kahtlus õla,
avameelsust eitab eemalhoid.
Savijalgselt hiiliv ebakõla
mäslevast agooniast on loid.
Ülejooksik valetõotuspiirilt
kannab siidjaid lõvinahkseid susse...
Päästes valla toone halle hiiri
liugleb elu usjalt loojangusse.
Petetu
Kui manitseti, vaata ette,
siis ma ei kuulanud.
Ja alla lainteharja valge vahu
mind pillasid kui ristimisevette.
Nii petsid mult mu südame
ja hingerahu...
Ma olin kerjus vaid.
Kui lootsin enamat,
sain raasukesi pidulaualt.
Mu ego hukkus selles tormis.
Vastu kaid
ta paadi riismed hulpisid veel kaua...
Vaeslaps
Seisab vastu valget leina
emast ilma jäänud laps.
Kraaviperve ellerheinad
teevad ema kaunimaks...
Emas elu raskus peksles,
mõistus kiskus kiiva.
Andis alla, nõeltes eksles,
jõudis kalmuliiva...
Ruhimutäis valget leina...
Koduniidu pääsusilmad...
Vastu elu kivist seina
laps, kes ema armust ilma.
Narkomaan
Mind nagu polekski siin,
olen alati keegi teine.
Kirbe kanepiving ja morfiin
tundi kakskümmend neli mu eine.
Kõrva sosistav ebajumal
viib mõistuse, pingutab närvid.
Ses neoonsete toonide kumas
pole öid ega päevi, vaid värvid.
Igavest und soovin ilmsi.
Jätke mind rahule, palun!
Valgus vastikult pimestab silmi
reaalsuse sunnitud valus.
Sütelkõnd
On tähelennust saanud sütelkõnd,
kus esialgu väga argselt astun.
Kui ravitsengi põlend kohta mõnd,
ei võta leevendust ja abi eales vastu.
Mu järgnev üleast on juba palju parem,
ja silmadesse õhkuv kuumakirm
toob ümbritsevataju oodatavast varem
ning uude algusesse kustub leekiv hirm.