hull ronk
sõnad on paremad, kui inimesed.. neid saab muuta..
Lahkumine..
Su silmades on elus päev
ja minu omades on tolm..
Sa kahtled, mina olen kurb
ja teadmine, et üksi jään..
me lahkumine polnud kibe
ei olnud väga ilus ka
ei olnud vihkamist ei viha
kuid keegi meist kui üksik saar..
sai ära antud see, mis tervik
ja pihku jäi vaid poolik võit
tead Sinagi, et täie hooga
nüüd allamäge läeb mu sõit..
Hingedeaeg.
Ja sõigi tuli tahi ära
nii märkamatult jäi mind üks
Su nime taha süütan küünla
ehk siis ei jää nii hingetuks.
Kui oli hing ja oli tuba
ma tahtsin olla rohkem veel
ei küsinud ma iial luba
ma lihtsalt olingi.. vaid see..
mu käigud mõistmatud
ka endal
on sammud lühikeseks jäänd
nüüd kõnnin.. hingede alleel..
Väikesed loomad..
Need väikesed loomad
nad elavad vaikselt
ja meie neid tihti ei näe
need väikesed loomad
miks segavad meid
nii kiire me jaoks on ju päev
all jalge me tallame
kõik nende rõõmud
ja kurbused samuti ka
meil teha on palju
ja väikesed asjad
me lihtsalt just laseme käest...
Elu mõte..
Ma aru sain
et elul ongi mõte..
on üks idee ja siht ja käik ja kulg..
see väga keeruline,
kõigile ei sobi
ja tundsin kohe
see miski ongi mõeldud mulle toeks
justnagu valgus laskuks ainult minu peale,
ma tahtsin, mõttetused et mu elust kaoks
muu pööbel nõnda labaseks siis muutus
ei enam aega raiska nende jaoks..
ja kogemata sain siis pinnu näppu..
see oli esmaspäeval, minu meelest vist
nüüd ainult näpule ma mõtlen,
(on nii õudsalt valus)
jah, raske mõtlejale kanda tema rist..
Me oleme Jumalad..
Väikeste loomade väikesed hinged
on meie käes ja meie ei näe
sammume üle ja laseme mööda
oleme ise ja meie on päev..
väikeste loomade väikesed hinged
vaevlevad tihti ja meie ei näe
ei näe kuidas verele kisuti koonud
kuidas näpistas nälg
ja lõppes neil päev
me oleme nende jaoks justnagu jumalad
julmad ja isekad, isegi rumalad
me anname neile, mis üle meist jääb..
nemad annavad kõik.. ja nii iga päev..