kapaz0r
Aeg, lendleb ja möödub,
aastatagune värske mälestus.
Elu, vaikselt suubub,
iga päev on uus imestus.
Ootad põnevusega homset,
näha seda, mis rõõmu toob.
Samaaegselt igatsed eilset,
head tuju see ju loob.
Päike taas loojunud,
taevas ja meri sulavad.
Ning nagu ma soovinud,
Su naer ja hääl mu peas kõlavad.
Vihmasabin aknalaual,
Kõnnin talve igavesel haual.
Taevas nii kurb ja hall,
Päikest varjab katkematu pilvevall.
Puud ja maa rohelust täis,
Suvemõtteid leidub kõigi päis.
Suvi kui päästja viimne,
Suhe sellega vägagi intiimne.
Vihma seast leidub vaikust,
Milles armastust luuakse vihatust.
Taevas ja maa, ühtsena,
Loovad pildi väga kena.
Koidukuma,
see õrn valgus.
Nii mõnigi end väljast leiab,
uue tööpäeva algus.
Hiljaaegu,
mõistsin mina.
Kõik on lootusetu,
leidkem mulle surnulina.
Kogu see viin,
mis mul sees.
Ei aita enam raasugi,
mu tundlakatel üle kees.
Ootan tunde,
Su ukse taga.
Lootust ju on,
et Sa ei maga.
Süütan viimase suitsu,
liigun kodu poole, ei tuitsu.
Siis komistan, kukun,
asfalti embuses tunde tukun.
Hiljem avan silmad,
meeled pingel
Seal Sa oled,
mu armas ingel.
Anna omi käe,
'abista end'.
Kuid kas see on tõsi,
või aint mu unelend.
Siis Sa kaod,
ärkan .....
My wounds are deep,
can't get any sleep.
All I do is weep,
all our memories I keep.
Trying to move along,
listening to our song.
Living life wrong,
sadness stretched too long.
Coping with this pain,
nothing to gain.
Crying in the rain,
laying in painful vain.
A never-ending path,
unexpected wrath.
Tears fill the bath,
this is the aftermath.
A big price I paid,
onto the railroad I laid.
I'm a worthless maid,
who needs a ton of aid.
Myself is all I hate,
the hour is once again late.
Death is my certain fate,
but also a freedom gate.
Fucked up, I let myself .....