Elu luuletused

Elu on;
nii ja naa.
Kord üles;
kord allamäge.
Kuidas sul;
on tuju.
Nõnda su;
trajektoor liigub.
Võta kõike;
rahulikult ja mõistvalt.
Hooli oma trajektoorist;
hoia seda tasakaalus.

Mina olen mina ise,
sina oled sina ise.
Kõik on eri moodi tihe.
Kõigil oma rada minna.

Mina õpin ühtemoodi,
sina õppid teist moodi.
Terve elu õpime,
kogeme ja tunneme.

Kui õudne on sündida surnuna,
kui õudne on surra, sündimata?

Jah, ainult elu
midagi on väärt.

Elu on lõpmata kiire,
elutee lõputult pikk,
kord kui läheb see kiire
ja otsa saab lõputu tee,
veel on paigake,kus mõelda,
kui janused olime.

Ühel hetkel oled noor
Teisel märkad elu mõõdus
Järsku kadus nagu uttu
Sammus ära minevikku

Vahel lihtsalt tahaks joosta
iseenda eest,
et mind tagasi ei ootaks,
need tunded minu sees.
Tahaks olla kõigest vaba,
lihtsalt eksisteerida,
et ei seisaks seljataga-
õige elu eetika.

Päris-elu juttudest on kirjutatud maha –
mida aurab õhku, seda sajab maha.

Hoogu anda vastuvoolu
võtab naha märjaks…
Lilled iseenesest
ei muutu põimund pärjaks!


/Mari Uri/

Kinnisilmi köiel tantsin –
nii on ohutum,
kõrgustesse pürgimise
võime tohutum.

Tunnen ainult oma keha,
ajas antud rada,
kustumatut soovi elu-
hirmgi ületada...


/Mari Uri/

Nahhui
saadan
ma oma
elu
sest elu
halb näib
elan aga
ei hinga
saadan
oma elu
nahhui
sest elu
mõtte
kadunud
ja seda
leida
eal ma
ei sa

ELU SA
MUL KALLIS
OLED SEDA
PÜÜAN MA HINNATA
IKKA HINNA EEST

Hevimehe elu ongi raske töö
laksutada ööbikuna fuajees...

Uuel aastal armastus,
see tuleb teistmoodi.
Hingepiin ja kannatused,
jäävad samamoodi.
Roosad prillid moes ei ole,
juba ammugi.
Oleks see, vaid meie teha,
ei teeks ainsat vale-sammugi.

Veereb,veereb
rattake
Rattal ilmaeluke
Keerleb,keerleb
mõtteke
Rattal ilmaeluke...

Suured silmad
pikad ripsmed
alles sündind vasikal
ehmund pilgul
uurib,puurib oma laudaväravat
jalad all veel nõrgukesed
püsti proovib tõusta ta
taarudes ja vaarudes
avastama uut maailma.

Suvesängist tahtsin minna,
sügissängi puhkama,
aga mõtted jooksid liiva,
parem ikka elada...

Ma armastan inimesi kes
peletavad sõnadega kuid
teretavad silmadega
armastan kontrasti
paradokse täis elu
kanda seda koormat
elulasti

Ma lennata püüdsin,
kuid tuul mu tiivad murdis.
Siis appi ma hüüdsin,
vaikus mu südame murdis...

Elukella seierit edasi käsin
Südamega samas rütmis põksub
Ta ajanappuse lõksus
Niikaua kuni viimaks väsib
Ja end unustuse hõlma mässib.

buss tuli
bussipeatus tuli
buss tuli ja buss tuli ja buss tuli
üks kord bussi enam ei tulnud
ja bussipeatust ka ei olnud

Mulle meeldib elada ja tunda,
nautida mahaheidetud kulda,
kasutada võimaluste mitut suunda
ja raputada maha olmemulda..

all
ahvatlev alus
tohutu
põhjatu põhi
taga põhjus
takkajärg ees
kukkuda
meeletult valus

kes kurat sul
lennata palus

jumal mu
sees



Sanya

On päevi lõbusaid
valgeid, häid,
kuid ka halle-
leidub ka neid.

Ära raskustel päevas
lase rajalt end juhtida.

Vaid leia lahendus,
ära kõnni lihtsalt ära!

C.S.

Kurbus oli tapamas mind,
kuid siis nägin sind
sa seisid seal
ja naeratasid

Panid mind mõtlema
ilusaid asju unistama
nüüd ma olen õnnelik
ja sulle väga tänulik

Äädikakärbseid päästan
morsi pääl
ja sõdadele mõtlen
kaugel sääl.



/Mari Uri/

Hoolisin su'st enne
ja hoolin sinust nüüd.
Mu hoolimist ei peata
su vihkamisepüüd.

Tavaelu tuumaseen
pudistas need eosed...
Mina ainult luua saan
ellujäämisseosed.


/Mari Uri/

Ilma vastutuseta
elu nautida ei saa…
Prügimäel ei ole lõbus,
isegi kui oled kõbus.


/Mari Uri/

Lindudel on suled sabas,
minul üks ainuke.
Ilus vaade neil seal rabas,
minul ehteks pole see.

Põtki,põtki lapsuke,
too kuuldavale helike,
põtki all mu südame,
rõõmuks minu õnnele.

Üsas kindlalt kaitstud oled,
pimedus ei hirmuta,
küllap valguskiiregagi,
jõuad ära harjuda.

Disainitud mul kolm on kaabut,
Üks kõige uuem neist.
Peegli ees,mul tunde läinud,
pähe ju ei mahu kõik.
Ööd ja päevad mõtlen sellest,
kas on kaabu minu võit?

Südamest ma ihkan saada,
rahu oma hingele.
Valust vaevatud vana aasta,
jätku mind nüüd rahule.
Uus juba jalgu pühib,
tuleb tasa hiilides
Aastaringi tuleb käia,
mahajäetud jälgedes.

Igatsus aina
kasvab ja kasvab,
kurvaks muutub meel,
oled juba ammu läind,
kuid praegu
oled siin,
hetkeks pühitud
mu valu ja piin.

Jõuluajal ju ongi nii,
et igatsed end taevani.

Süda juhib mõtteid,
Mõtteid minu sees,
Südamest sind tänan,
et püsin elus veel!

Täna tahaks eilses elada veel,
eile jäin ma ellu,
eile kõige õnnelikum päev,
eile sööbinud mu mällu.

Üks samm
teine samm
mu lapsuke
jäänud on veel natuke
meeter vahemaad
kalli emani
kõndima õpime
elu lõpuni!!

Luuletuste taha
peitu tahaks minna
sügavale ära peita end
kuhu,kuhu veel mul minna
ees ainult must sein.

Metsakohin,puude mühin-Püha!
Merekohin, laintemühin-Püha!
Vaikuse hääled, südametuksed-Püha!

Südame all
üks väike eluke hingab
Väikene südame nääpsuke
Maailma kalleim kingitus
Emale...

Vahest tunnen peas luule rebivat jõudu,
iga sekund ja minut taob kui tulist rauda,
peast võin valust kinni hoida,
aga luulest mitte,
juba nahhaalselt ronib minu südamesse.

OLEN HEA


HALBA MA EI TEE


SEST EI SOOVI OLLA



ARPÜLIK JA HÄBELIK


TÜDRUK

Taevas süttivad heledad tähed,
üha rohkem neid särama lööb.
Tuhat unistust rändama läheb,
kaugeid radu sel jõuluööl

olen paha paha

Päev looja läinud ja tühjaks
kodukamber jäänud …

Aeg
elu
mida
me
valime
vahet
selle
me
ei
tee
vaid
kurat
nahui
ootame
elu
sitta
süüa

MUL MUL
SA VAIKSELT LAULAD
LAULU JA RÕÕMU SA
SELLEST TUNNED
ENDA HINGE SEES
JA KEHAS
NII ET SEE KOHE VÄLJA
PAISTAB

Või olla mul on õigus
mida ma tunnen enda sees
võib olla see on õige
tõisi ja õige
mida ma arvan ja tunnen

Jamasid kord mehega,
kes andis peksa meelega.
appi appi karjud sa,
appi tulen ma.
Oi heldeke sa oled katki,
luu nyyd katki praks.

Mehed on teisest ainest
mehed on aherainest
naine näeb selles ainest
millest kasvatab naise.

Mehed on mustast lehast
kasvavast puuviljaoksast
lendulastud ohakast
värskest kasevihast.

Valguse ja vee mäng
vikerkaare äng.

Luuletusi mustmillion.
koha nimeks Luuletus.ee.
Kui koju lähen luuleit loon ja riimud peas segamini peas.
Luuletus tullep pähe õpida.

Jõuab mehi meheikka
mehi ikka meheikka
mehed nagu mehed ikka.

Ma uppusin nende nootide kõlasse
ja kõik muu kaotas tähtsuse
Nägin vaid lakkamatult hüppavaid oravaid
kui mu tahtejõu sümbolit

ka koduranna sadamas saab kanda kuldseid kleite.


puts.®

Kõrge valulävi
mõned tunded on ikkagi
loksunud üle ääre.

Miks loodan oma ajult
imesid
olles ise joonud rajult
pimesi

Ütlemisi mitut sorti
kaelakuti koos
tulevad ja soi-a-tavad
või see on vaid poos.

Mööduvad ja paisub jälle
jutuvada hooks
kui ei laguneks vaid maailm
sellepärast koost.

sügis on kohal, tean tunnen ta hääli
suve lahkuvat hōngu, päikse madalaid kaari



puts.®

ära vesta mind ōpitud valedega
teiste sōnade sobival moel
räägi endast sest mustast ja säravast
kuidas elul on sinuga lood


puts.®

sügis rullib lahti värvilised veealleed
tehes silma südasuvisele silmapilgule
mis seekord samasarnane kui
toona Lille hoov,
kus ööd kōik sumedad, kus punas Pelargoon.


puts.®

Sülitasin läraka
ütleks üsna piraka
mitte mingi niraka
ikka üpris juraka
sihtides maapinnale
tabades end rinnale

Ühel päeval ehk vaatan tagasi ja näen,
mis maha on jäänd,
mis üles sai korjatud,
mis kasvama on läind.
Aga kui ma ei näe?
Ei suvatsegi kaeda?

Kas muudab see elus nähtud vaeva?

Kaasa tunne kaugelt,
voolu viskumata,
alla laskumata,
köisi kiskumata...

Muidu oled ise,
kes ei adu, hooli...
Endast.
Pole abi,
vahetades pooli...



/Mari Uri/

Ma tean üht naist
tal oli suhe käbidega
neist kõike teadis ta
neid liike, sorte, nimesid
ta uskus saatust pimesi,
et kus on käbi
on ka känd
ja kännuotsas
HÄPPYLAND.

päeva veetmise veetlus mind nakatab
iseendale keedan vaid tee
end jälgides tundmagi ōppida
meeltemōtted vaikuslaulude sees

tee nähtamatut nägijate silmis
sa südamega mäge liiguta
las suured sōnad jäävad tummaks filmiks
siis muusikas saad endas tantsida

Me läheme,
Me tuleme
Ja keegi ei näe

Paremale,
Vasakule
Ja keegi ei kuule

Just kui vaimuna siin
Maailmas ma ringi liigun.

Hevimehel oli neetult peen maitse
eskaloppi lõikas noa ja kahvliga
lugu vihtus laulda rahvatantsijatega...

Hevimehel oli jutsos kirju vöö
laugudele vajutatud hõõgvel söed...

Kõike ei jõua
ja kõike ei taha.
Kõik pole hea
ega kõik pole paha.

Aga on üks,
mis kõikide asi -
enese järelt
siin maailmas kasi!



/Mari Uri/

On tundetuuled mõttekõlksud
ja elupöörded salalõksud.

Sa lähed ja lähed ja äkki kaod
aeg üles künnab uued vaod.

Siisk,i sulle, kallis.

Tiigis olid kalamaimud
vanas majas majavaimud.

Kalad nautisid vee mahedust
vaimud inimhingede jahedust.

Kord olid su niidud
armastust täis
kui tuul mööda voogas
ja puudutas päid
rändas stepis karju
tuhandeid päid
vanu ja armsaid
radumööda käin.

Tallinnast Tartusse
viib mu tee
Ära siit kaugele
Ei tea mil tagasi jõuan ma
Kas ültse tagasi tulen ka
Tean, mind ootad
Minu peale loodad

mind päike tōustes tōstnud päevatroonile
kus pilved pillerkaaretades sinivahused
tuul vaikust vaikselt siiralt suule suudleb
ja puude pikad päevavarjud kraapsukummardavad kuule

ma ilmsi nüüd vaikuse minuteid valin
ma unesi hoolsamalt kuulama jään
ma vaikin, et kuuleks mis öelda on tuulel
ma kuulen, et vaikus seaks sōnad mu suule

Ole võitja,
Unistustesse sõitja.
Taevas su piir,
Õnn su eliksiir.
Raksustest üle,
Naeratusega ole.
Unista suurelt,
Maha ära keera tuure.
Need sind edasi viivad,
Ehk annavad ka tiivad.

Paberi ja pastakaga kirjutatakse luulet,
pannakse kirja mida mõte toob suule.
Või mida toob kohale tuule iil,
kui seda ka tajud vaid viiv.

sinised aknad
pop-
kornised pajad
külmi ekraane
kumavad majad

sinava päikese
saadab kord
eha

siis pole enam
vist
midagi teha


Sanya

Iga puu on hiis -
põlislaane seeme.
Hoiab ümbert maa,
nagu meie teeme.

Paigalseis või reis -
üks ja sama tiir.
Iga homset algab
kuldne päiksekiir.


/Mari Uri/

Metsa hoiab
iga puu.
Vesi toetab
kaldaäär.
Kalju ümber
pilve käed.

Kaaslast laimab
inimsuu...
Arva, õige mis
ja väär.
Arva, keda
kõigis näed.


/Mari Uri/

igal nõial
oma tuleriit
lähed põrgu
võis siis otse taeva
siit
vidiit
vidiit

hinda tuld
ja tõrva
hinga õhku

joo vett

ja hoia maad
ta sinu
muldne
kuld-
rakett



Sanya

Mets
ei ole kukeseene-koht.

Aas
ei ole umbekasvand roht.

Taevas
pole pilvedega ilm.

Jumalat näeb
ainult vaimu silm.



/Mari Uri/

Olin number,
olin member,
aga vale hääletämber...
Tõde kostub vales võtmes.

Mis siis teha.
Lähen siis.
Energial on ikka kriis.


/Mari Uri/

End tunnen kui kausitäis mannavahtu:
laisk, kuid ometi rõõmus ja roosa
Just nagu peenar, mis kasvanud rohtu
libledest sirgumas luule ja proosa.
-Tiina Nuum-

Pisikese pinna peale
pane väike vaas.
Suured lillehoiuämbrid
hoia pigem maas.

Tasakaalu pole raske
välja nuputa:
taevas kõrge, maa on madal –
siruta,
kummarda.


/Mari Uri/

Loeng läbi,
vaheaeg algab.

Hing paelast
lahti lä'eb
kaelast.

Üks ingel üksi
istumas veel.

Tema lihtsalt
silmitseb taevast.


/Mari Uri/

Vihmapilv arvab, et
ägedalt sõuab…
Tuuleke puhub ent
nii, kuidas jõuab!

Tõelised tegijad
näha on harva -
nemad kui loodus on
kaitsevärv-karva.


/Mari Uri/

ilus inimene
kalju tipus
püüdmatus kauguses
naudib sära
sinu kannul
vahel
sinu embuses

1,2,3...kõlab pauk ja sähvatab tolm.
Langenud sõduri prantsatav keha,
lööb õhku surnud reeturi leha.
On's maailm parem kui sekund tagasi?
Järgmine süütu võtab kaasa mõrvari pagasi.

Oh mu armas isa;
oled nii armas.
Oled tugev ja töökas;
oled nii kena.
Oled iga lapse unistus;
kõik me sinust hoolime.

Üks armas paik on kodu;
kus ootamas on hooliv pere.
Kodu on turvaline;
kodu on imeline.
Veel toredad on koduloomad;
nunnud ja armsad.