Elu luuletused
Ma lennata püüdsin,
kuid tuul mu tiivad murdis.
Siis appi ma hüüdsin,
vaikus mu südame murdis...
Elukella seierit edasi käsin
Südamega samas rütmis põksub
Ta ajanappuse lõksus
Niikaua kuni viimaks väsib
Ja end unustuse hõlma mässib.
Kurbus oli tapamas mind,
kuid siis nägin sind
sa seisid seal
ja naeratasid
Panid mind mõtlema
ilusaid asju unistama
nüüd ma olen õnnelik
ja sulle väga tänulik
sügis on kohal, tean tunnen ta hääli
suve lahkuvat hōngu, päikse madalaid kaari
puts.®
ära vesta mind ōpitud valedega
teiste sōnade sobival moel
räägi endast sest mustast ja säravast
kuidas elul on sinuga lood
puts.®
sügis rullib lahti värvilised veealleed
tehes silma südasuvisele silmapilgule
mis seekord samasarnane kui
toona Lille hoov,
kus ööd kōik sumedad, kus punas Pelargoon.
puts.®
Sülitasin läraka
ütleks üsna piraka
mitte mingi niraka
ikka üpris juraka
sihtides maapinnale
tabades end rinnale
päeva veetmise veetlus mind nakatab
iseendale keedan vaid tee
end jälgides tundmagi ōppida
meeltemōtted vaikuslaulude sees
tee nähtamatut nägijate silmis
sa südamega mäge liiguta
las suured sōnad jäävad tummaks filmiks
siis muusikas saad endas tantsida
Me läheme,
Me tuleme
Ja keegi ei näe
Paremale,
Vasakule
Ja keegi ei kuule
Just kui vaimuna siin
Maailmas ma ringi liigun.
Tallinnast Tartusse
viib mu tee
Ära siit kaugele
Ei tea mil tagasi jõuan ma
Kas ültse tagasi tulen ka
Tean, mind ootad
Minu peale loodad
mind päike tōustes tōstnud päevatroonile
kus pilved pillerkaaretades sinivahused
tuul vaikust vaikselt siiralt suule suudleb
ja puude pikad päevavarjud kraapsukummardavad kuule
ma ilmsi nüüd vaikuse minuteid valin
ma unesi hoolsamalt kuulama jään
ma vaikin, et kuuleks mis öelda on tuulel
ma kuulen, et vaikus seaks sōnad mu suule