Kes kuulab sinu muresid?

Kes kuulab sinu muresid
kui tõesti murtud oled?
Kes nutu naeruks muudab sul
kui maailm hall ja kole?
Kes siiski sulle annab kõik,
kui endalgi ei ole?
Kellega nii lõbus on,
ükskõik, mis käsil poleks?
Tal särgid niisked pisaraist
kus vahel nuuksud sa.
Ta mõtleb sulle päeval-ööl
sind eal ei unusta
Ta paitab hellalt sinu pead
kui tahad magada
Kui ükskord läinud oled
ta ikka sinuga...

Dad

You are the one
I hold so dear.
You have become
the one I fear.

You taught me how to cook,
you taught me how to think.
You wrote my life-book
but you didn\'t paint it pink.

You led me on my way,
you didn\'t let me fall.
When the world seemed so gray,
you were the one that I could call.

Thanks to you I\'m happy now
and I can understand
that fear and pain and sorrow
with love go hand in hand.

Eva Pärnits

Sisemine hääl

Merd kattis kurblik vaikus
ja kajakad lendlesid vete pääl,
lain'te kohal armastus kaikus,
minu kõrvu paitas vaikuse hääl.

Tundub, kui lõputu rahu,
otsekui maailma tagumine äär.
Siin istun ja lunastust palun,
vaid me hing on ju see, mis jääb.

Ma ei tea, mis mind sunnib,
mis mind tagant tõukab ja ähvardab.
See vastu minu tahtmist punnib
ja kui leek minus uuesti lahvatab.

See käsib taaskord mul võtta,
võtta oma süda värisevasse pihku
ja joosta tagasi tunnete sõtta,
et jälle võiksin tihkuda nuttu.

Ei oska ma öelda sest lahti
ega niisama minema ajada.
See miski põletab mu elutahti
ja mu südamesse ikka jääb kajama.

Eva Pärnits

Vaataks kui ennast läbi ajaloo peegli

Ta toidab ja hoiab ja katab su keha,
ta sinu eest võiks mida iganes teha.
Ta kuulab ja jagab igat viimastki muret,
ning tead, et sind koju ei toonudki kured,
kui vaatad ta silmi ja vahet ei teegi,
sest vaataks kui ennast läbi ajaloo peegli.
Ta töötab ja töötab, et teil mõlemal jaguks,
endast sulle anda kõik pole tema jaoks palju.
Nüüd mõtle, kas maakeral keegi teine veel
sind nõnda armastaks ja kaitseks kui su enda emake.

Eva Pärnits

Sa said mu maailma segamini

Vaiki süda vaiki ometi
kas seda on liiga palju palutud
et armastus kord oleks ka valutu
et su seltsis saaks valjusti mõelda
mida tunnen seda ka öelda
eest rebida mask ja olla kui alasti
ilma valehäbita
mina ise ja sina ise
olla koos ja lasta põimuda minust ja sinust meieks
nautida hetke kus õhk on õrnustest paks
vaikida koos kuid siiski mõista teineteist
pilgust ja puudutusest saada vastus
saada kinnitus sõnatule küsimusele
hingata ühes rütmis ka teineteist nägemata
kõhus tunda liblikaid
tajuda teise muret enne kui pisar puudutab ripsmeid
sõrmeotstes tunda tukslevat südant
anda ja armastada ilma arvestust pidamata
kes ohverdab rohkem
mina annaksin kõik su eest
täna veel...


Gailys

Sünnipäevaks

Ära iialgi arva, et üksi sa oled,
et muret või rõõmu sul jagada pole
kui väsinult õhtuti magama lähed
sind saadame valvama kuu ja ka tähed
kui tunned, et eksinud on sinu meel
meie parimad soovid sul näitavad teed
meid leida võid päiksest ja vihmasajust
sind eemale juhime maailma valust
kui südamest midagi ihkad või soovid
on alati keegi, kes kuuleb ja hoolib
vaid hüüa, kui tunned, et sõpru on vaja
me sinu jaoks alati leiame aja
sul soovime armastust, õnne ja edu
ja tänaseks maailma parimat pidu!


Gailys

Vihmasabin aknalaual,
Kõnnin talve igavesel haual.
Taevas nii kurb ja hall,
Päikest varjab katkematu pilvevall.

Puud ja maa rohelust täis,
Suvemõtteid leidub kõigi päis.
Suvi kui päästja viimne,
Suhe sellega vägagi intiimne.

Vihma seast leidub vaikust,
Milles armastust luuakse vihatust.
Taevas ja maa, ühtsena,
Loovad pildi väga kena.

Keelatud armastus

Varastatud hetked, homselt laenatud tunnid
su lõhn mu kehal, minna ei tahaks veel kumbki
õhkõrn puudutus, su soojast suudlusest joobun
täna veel mitte, kuid homme, homme su´st kindlasti loobun

Ma ei taha olla varas, käia salaja silmad maas
endaga lepitust otsin, tundma õpin end taas
nukruse summutan naeru, ehk igatsus ajaga kaob
vaid süda ei kuula, ei allu, ta ikka veel metsikult taob


Gailys

juurdusid südamesse.

Kallis,mu päike.
Ainult sina suudad rännata läbi mu mõtete-
oled öösel valguseks mu unenägudes,
hommikul minu silmade avaja.
Külvasid roosi mu südamesse,mis
juurdus ka hinge.
Oled saanud leegiks mu silmades,
sioojenduseks mu naeratusel
ning tähtsust ei oma okkad su varrel.
Mõeldes sulle tõstan pea ning
naeratan vastu elu keerdkäikudele,kus
kaotaja rolli pärib aeg.
Värvisid nähtamatuks tühjuse,mis
murdis unistusi suuri ning hajutasid pisarad
mu huultelt.

põletav armastus.

Põgenen igal ööd oma
unistuste eest,mil
valitseb pimedus ning kõrvu
kostub sinu õrn sosin.
Üritades joosta sinu pilgu
eest,mõistan,et
see jälitab mind igavesti.
Süda mul karge saanud
osakeseks ka sinus ning muuta seda
raske.
See tunne,mis hajutab kogu
ülejäänud maailma,on justkui vanne,
mida murda näib võimatu.
Vihkan hetki,mil sind näen ja mil mitte.
Seistes mu lähedal,tunnen kuidas sinu
silmad süsimustad mind lämmatavad
ning su naeratus lai hinge välja kisub.
Oled keegi,kellega vallutaksin
suurimad lained ning atmosfääri õhuga täidaksin.
Jalutad igal sekundil mu mõtetes,kus teerajaks
on igatsus,ületades lõputa
silla,mis armi sügava südamesse põletab.
Just sina annetasid mulle lootusi ilusaid,
ise neid ka võttes.
nüüd öelda vaid saan ''edu sulle,mu armas!''

Oodatud lumi

Kell raskelt astus kesköö viimast tundi
sa minu kõrval vaatasid vist und
ma tundsin meid ja vabaduse sundi
nii lahkusin, et leida oma lund.

Vallutasin mitut moodi mäge
kukkusin ja üles tõusin taas
uus olemine, tunne oli vägev
kõik lõppes ikka ahastuses maas.

Rändasingi aastaid elujanus
mõnd leidsin, palju rohkem kaotasin
sai tühjust täis mu olemise anum
sängi puhtad linad laotasin.

Tulid jälle. Taas kord minu nimel
me voodis nägid väsinuna und.
nüüd mõistsin meid ja armastuse imet
siinsamas sadas igatsetud lund.

Heliriin Puistamaa

Sõbrapäevaks

Päev, mil ma kohtasin Sind,
teadsin kohe, et kokku me jääme.
Tänan, et kalliks pead mind,
tahtes lõpuni olla võrdväärne …
***
Kui tore, et olemas oled,
tuge andes nii heas kui halvas.
Raskel hetkel appi Sa tuled,
olles armas ja alati valvas.
***
On kaunid me tunded ja arm,
imehea on olla Su juures.
Mul meeldib Su hool ning sarm
ja kuumalt suudlevad huuled.
***
Kui omada sõpra, siis head,
kes aitab nii naerda kui nutta.
Just selline Sina - kas tead,
Su juurde ma meeleldi tõttan!
***
Mu parim sõber, mu kallis,
on Sinuga koos nõnda hea.
Ka siis kui juus läinud halliks
või kiilaks on jäänud Su pea …

Koos vanadust nautida tahaks
ning toeks olla Sul eluteel.
Ei pane ma iial ka pahaks
kui elul on sees mõni keerd.
***
On vahel meil üksindus põues
ja kurb, kui sant ilm on õues.
Siis sõpradelt tuge Sa otsi,
kurbust ning üksindust trotsi!
***
Ei kõik siin elus nii libedalt läe,
kergem Sul astu, kui ulatan käe.
Ulatan sõbrake toetava õlagi,
tea, et selleks ju sõbrad ongi.
***
Sa oled mu jaoks kui aare,
kes toetamas heas ja halvas.
Sul kingiksin ma vikerkaare,
sest oled mul sõbrake armas!
***
Sul kuulumas koht mu ilmas,
ei sooviks sest jääda küll ilma.
Sind hoida ja toetada tahaks,
ka siis, kui hea läinud pahaks.
***
Mõeldes täna sõbrake Sulle,
hinges mõnus ja hea on tunne.
Jätkugu pikalt sõprus, mis soe,
et aastatelisa meil iial ei loeks!
***
Sõbrad ei reeda iial häid sõpru,
mõistes neid halvas, kui ka heas.
Valmis minema maailma lõppu,
Sinuga sõber, et seda Sa teaks!
***
Sõbrapäev on kui tort või kook,
magusust hommikust õhtuni.
Mõnus on olla sõbraga koos,
see magusus püsigu surmani!
***
Kallis sõber teeb mure piskuks,
kallis sõber teeb õnne suureks.
Hea, et Sinuga teed meil on ristund,
seepärast tahangi olla Su juures.
***
Hinged kokku on köidetud,
südamed õnnest on läidetud.
Püsigu õnn ja püsigu soojus,
et õnnepäike meis iial ei loojuks!
***
Uduse ilmaga tähti ei näe,
õiget sõpra on raske leida.
Sulle ma ulataks sõbrakäe,
elumerel nii koos me seilaks!
***
Veatut sõpra võimatu leida,
otsides sellist, kõigest jääd ilma.
Leidmata õiget, meelt ära heida,
äkki jääd Sina veel kellelgi silma.
***
Ei unune me kaunid päevad
ning sõprus meil ei purune.
Las teisedki me õnne näevad,
mis lihtsalt suurepärane …
***
Tõeline sõprus kiirelt ei teki,
on kui aeglaselt juurduv taim.
Tõelise sõpruse “katus ei leki”,
tõelistel sõpradel tundmata laim.
***
Varjates sõbra eest muret,
nii lukustad tema ees ukse.
Ta juurde Sa kindlasti tule,
ära oota vaid tema kutset.
***
Sõber sõbra kõrval kõnnib,
mitte taga ega ees.
Tugi temast igal tunnil,
ole naine või siis mees.
***
Kui haige oled või siis kurb,
saad õigelt sõbralt ikka abi.
Ta puhub lõkkele su „tuld“,
just sellises on vägi - tugi.
***
Ma ihkan sõpra, kes on truu
ja keda aeg ei muudaks eal.
Ei soovi süda rohkem muud,
kui seda, et meil oleks hea.
***

*Annele*

Ma tahan naerda, näha sära su silmis.
Ma tahan teada, et kõik on ilmsi.
Kui ma sind nähes karjun,
Kõik, mis on, tea, et ma sellega harjun.

Sa mõtlesid neid sõnu siiralt.
Ma varjan kõike endas kiivalt.
Kui ma sind vajan.
Kas tead, et kõik siin kajab.

Ma soovin, et sa siin oleks.
Kui see kõik vaid nii raske poleks.
Kui ma sind armastan.
Kõik, mis on, tea, et see on armastus.



Ty , Ingrid / Inx : )

ööst öhe

Tähistaeva valgus kahest kehast ühe voolib
Igihaljas tunne tantsib ümber naba tiire
Argipäeva meenutavad uinund riided toolil
See on meie aeg ja hetked. Austagem neid viive.

Õhtu laulab rahu, poosid ühinevad palveks
Vaikus keset linna. Ainult süda rütmi tuksub
Paljas ihu hinge manu pelgamata talve
Olin sinu, olen sinu.Tule, ma ju kutsun.

Päiksetõus ja tunded teineteise kaisus õrnalt
Uue päeva vastu võtab armastuse soojus
Lähed igapäeva, tööle, lahkumata kõrvalt
Meie tähed meie taevas. Loodan, nad ei looju.

Heliriin Puistamaa

õnn paljajalu tatsas mööda kruusateed
naer rõkkas elavaks kõik metsas tukkund käod
kojuvetesse end naasid ojaveed
ja puna palgeile said hallid kaamed nöod

karikakrad kinnitasid armastuse vaistu
kurekellad helisesid, päikegi ei loojund
müstika. kõik halb on äkki imekombel haihtund
miinuskraadid küll, kuid pakases on soojus

Heliriin Puistamaa

Meie Kahe Laul

Kord härmalõngast sooja salli
koon sul ümber kaela
õnnepisarad laon näole siis
kui naer on nutt
pannkookidest täis pühapäev
joob argipäeva vaeva
maa peal on paradiis
ja elu muinasjutt

jäälilled igal hommikul
sul kingin terve talve
suvel metsamarjad nopin
teineteise auks
käsi südamel loen
armastusepalvet
las jääda helisema-
see Meie Kahe Laul.

Heliriin Puistamaa

monotoonne argipäev

Väsinuna argipäeva monotoonsest vaevast
kõrbes otsin merd ja püüan leida oma laeva
higipiisad oma aega leemendavad näos
andke juua...janusse end kukuvad kõik käod

tülgastunud igapäeva monotoonsest jutust
kõrbelilled viimast janu joovad õhtu nutust
vihm end peidab pilve taha..alla miks ei saja?
kuivab lill.ja puu. ja leht. sest armastust on vaja

liiga palju jõgesid on vooland elumerre
liiga vähe elu jäänud Elusale verre
liiga palju õisi langeb janusena maha
väsinuna ei saa joosta silmapiiri taha...

Heliriin Puistamaa

kurb lugu

Sündimata lapsele ei jõutud panna nime
Kätel kandmata jäi südame all hoitud arm
Elust, mis veel eile tundus armastuse ime
tänaseks sai õlgadele koorem. Lihtsalt karm

Kuhu saata valus tõde, matta hingest vaev?
Keda ootab magama nüüd väike võrevoodi?
Millal kuivab pisaratest triiki tõusnud kaev?
Kunas päike tundub jälle tõesti päikse moodi?

Pähe kuhjub küsimusi: „Milleks oli tarvis?“
Eilsest naerust tänaseks sai trööstimatu nutt
Ema paitab sündimata lapsest kõhul armi
Kauni lõputa jääb elu ilus muinasjutt.

Heliriin Puistamaa

kahekümnes päev

Oli vist novembri umbes kahekümnes päev
Pakane siis miinuskraade liikmetesse nõelus
Tulevase kodu võtme leidsin sinu käest
Armunud. Nii soe kesk talve. Veel ei olnud õelust.

Korter oli väike, andis täisulikku varju
Rohkem polnud vajagi, veel ruumi üle jäi
Meie ainult naersime, kui maailm ümber karjus
Tühja kõhu tundsime ka armastusest täis

Tahaplaanile jäid mured, kõik näis saavat õigeks
Me ei jagand lubadusi. Tundsime: "See püsib!"
Ajalugu paranes, sai terveks "heaga" võides
Nüüd on taas november. Kus sa oled? Ma ei küsi.

Heliriin Puistamaa

Meenutus

Kui muuseumis ajalugu ärkab,
siin toas ma vanu asju märkan.
Mõni hetk või seik,
täis mõtteid, tundeid keerulisi,
üksik, habras rõõmuläik.

Ajatuse tuhmund valgus,
lõpuks rahulik ja vaikne,
justkui uue elu algus,
siin julmus enamei paikne.

Tunnetan vabadust ja samas piiratust.
Ses päikselises päevas kui mitu viirastust.
See piiratus mind painab, rusub pinges.
Mind palun vabasta ka oma hinges.

Härmatis

Neil puiestee sünkjail puudel
ja mornidel paekiviseintel
võib mõni kord aastas
imetleda ehtsat armastusehärma
ootamatult sooja niiskuse
ja igapäiselt külma õhu
ühist habrast sadet
neil meresoojadel maadel
ja talvekülmadel aastatel
ei nähta armastuse kumbagi jõudu
ega märgata nende kokkulangemise hetke
ent üksnes siin
ja ei sugugi ainult praegu
võib kiretu kõrvalseisjagi
ise astuda ligi ja puudutada käega
seda maailma varjatuimat aset
võib vaadata omi silmi
kuis ta säratab siis
kõik juuresolevad pinnad
kogu avatud ruumi
ning kuis ta kogemata ja kohkunult
juhtub aegade põhjatuses
vaid mõnesse üksikusse
ja ikka argipikkusega päeva.

Lilled oskavad rääkida

Lilled oskavad rääkida.
Mõista neid ,kui nad vajavad.
Hellita ja hoia, kui ta seda vajab.
Lilled annavad parima ,
et avastada neid teises valguses.
Tunne rõõmu ja sära lilledest.
Kui sa tunned üksildust, tea et nad on alati sinuga koos.
Õis sünnib hellusest ja armastusest.
Sära aga valgusest ja päikesest.
Sõnad mida ta sulle ütleb ,
pead mõistma ,kui tähtis oled neile.
Ilma lilledeta ei sünni rõõmu ega armastust.Ole päike keda vajab.Sära õrnalt südames.Seda kõike
tunneb temas ,rahulolu õites.
Oled hea ,või oled paha ,
lilli ära unusta .Tunne rõõmu
tema säras usaldust ära unusta.
Kaunis õis sa pane põue.
Särad terve elu õues.

Unenägu

Hommikul meenutasin oma unenägu,
seda ilusat ja ulmelist lugu:

kus tiiger läbi sinise tule hüppas
ja Päike maakera lükkas,
kus tank oli kõrgemal kui tornitipp
ja mulla all lumes lehvis lipp,
kus tuul puhus sisse kõrvust
ja sosistas ülekuumenenud ajule õrnust,
kus ainult üks huul tegi musi, päriselt,
ja ekskavaator mängis, et külmast väriseb,
kus jää-äärelt algas suvi
ja armastus tundis ilust huvi.

Siis aknast välja vaatasin kui tõusin voodist,
väljas kõik oli täpselt mu unenäo moodi.


-Alice

Anna andeks, et armastan sind

Anna andeks, et Armastan Sind
Andesta, et olid tükike mind
Andesta, sest igatsus jääb
Andesta, kuid mu südamesse jääd
Andesta, et tulin
Andesta, et olin
Vabanda, sest ei suuda olla nagu sõber või tuttav
Andesta, et ei saa unustada nagu Sina
Andesta, sest olen kõigest lihtsalt Mina
Vabanda, et lähen nüüd
Andesta, sest tunnen süüd
Andesta, et üldse olen
Andesta, palun Sind
kui Sa veel vähegi mäletad Mind!

kristel eslas

Segased tunded mu sees

Ehkki ma ei tea seda tunnet enda sees,
tundub, et miski pole läbi - kõik on veel ees.
Mu kõhus ei lenda ükski liblikas ei draakon,
ei iial tea - ehk ka see tunne praak on.
Uh, kuis tahaks väljendada nii kuis on.
Leiaks ka selliseid sõnu, kurat küll!

Eks ole imelik, kui enda tundeid sa
ise enda käest teada saa.
Ei saa küsida ka kelleltki muult,
su tundeid ei saa lugeda kellegi teise suult!



Evagret

SP;KA

Kui täita oma süda armastusega,
selle värvilise ja udusega,
selle elu turgutava droogiga,
siis miks kurat me selles pettuma peame?

Miski nii õilis ja õrn,
ei tohiks meile haiget teha.
Aga ta teeb,
ta halvab ja salvab, ta tapab.

Võta oma julgus kokku ja tunnista seda juba!
Sa armastad teda. Armastad!
Ära lükka oma võimalust eemale,
sest ta ei oota sinu järele.

Kui võimalus lahkub,
saabub surm,
hingeline surm,
mis ei jäta sind rahule.

Ta teab mis sa tegid,
või õigemini, mida sa EI teinud
ja jääb sulle meenutama,
seda argpüksi, seda narri.

Niisiis mu sõber,
palun, ära oota enam.
Korja maast oma julgus
ja tunnista : MA ARMASTAN SIND!

Halvim mis saab juhtuda on julm,
kuid sa tead, sõbrake, et sa andsid endast parima.
Parim mis saab juhtuda...
Armastus mu sõber, A-R-M-A-S-T-U-S.

Ja siis ma olen su peale kade.
Sest sellist armastust ei ole ma näinud,
tundmisest rääkimata.
Ja sa naeratad, sa oled õnnelik.

Mina aga jään kahetsema, et ise nii ei talitlenud.
Ma tahtsin, nii väga tahtsin, aga ei suutnud.
Lohutust väikest leian sinus,
kes sa naeratad.


August Järvpõld

ARMUÕIED

Võta vastu, vaata õit-
ennast selles leida võid
või siis armsa silmi,
kohtaks nagu ilmsi!

moona "Seinast seina"

---------------------------------------------------------------------------------
...armastusel on lillede lõhn...

Tunnen enda ümber lillede, armuõite, lõhna!
Kõik armunud levitavad, nagu Budda, head lõhna.
Ilm nende ümber särab ja lõkendab,
näib nagu miski ei saaks neid tõkesta`!

Lilled selleks lõhnavadki, et armunud olla,
nartsiss, karikakar, võilill, piibeleheni välja...
Milleks siis muidu neid õisi kallile kingitakse -
eks ikka sõnadeta sama öelda tahetakse!

moona "Seinast seina"
--------------------------------------------------------------------------------------

SOS

Sina Oled Süüdi,
et teised on võõrad,
Sina Oled Süüdi,
et uned segi pöörad!

Sina Oled Süüdi,
et ma üksi heinakaarel...
Sina Oled Süüdi,
et kõnnin vikerkaarel!

Sina Oled Süüdi,
et võtsid Hinge valla...
Sina Oled Süüdi,
et nüüd sel`tallad?

Sina Oled Süüdi,
kuid annan andeks!
Sina Oled Süüdi,
valmistu uueks vandeks!

moona " Silmast silma"

Küsimus

Kas lumi sajab kinni
me soojade tunnete lõõma,
kas külmunud hangede alla
matab ühise suve sooja...
Kas enam su kätt ma ei tunne
ja kuklalohku ei katsu,
kas koos ei jää me unne
rind rinna vastu...

Harmonie

Enesepettus

Su kühmus selg ja kiilas pea
ja punased potased laual,
need olid mulle piisavalt head
neid armastan`d oleks veel kaua.

Mu tunne, et sinuga rääkida saab
kõigist maailma asjust nii vabalt,
see osutus valeks...
ma loobuma pean,
saama aru, mind ebaõnn taband.

End edasi petsin,
tegin näo ,et ei näe
ebakindlust su pilkude vilas.
sind mõista ma püüdsin
kõrvus kajas su hääl:
polnud mõtet ju tulla seks ajaks.

Välja käristan pildid me ühisest teest
koos klõpsitud fotode mapist,
pühin silmad sinna imbunud veest
ja ikka veel loodan...

Harmonie

Sa pole mind väärt

Ma püüan end veenda:
sa pole mind väärt!
Ei sellest hakka mul parem.
Ma tahaksin kraapida sinu säärt
ja karjuda: ju armastasid mind varem!?
Su põlglikku muiet
ja ükskõikset häält
ma elavalt kujutan ette.
Kuis saaksin end päästa valupiinade käest,
sest üksinda jäämise hetkest..

Harmonie

Aasta

Oli suvi, kõik oli ilus.
Sa armastasid, sa naeratasid sa hoolisid.
Siis tuli sügis, vihm ja vilu -
Sa jahenesid, kuid siiski tundeid näidata veel proovisid.


Ja siis tuli talv
ja su pisarad ja su süda olid jääs.
Sa ei väitnud, nagu oleksin olnud halb
kuid teadsin, et sinusse neid tundeid enam ei jää.


Saabus kevad ja sa sulasid,
kuid mitte enam mulle.
Ma ei suutnud, ja ei suuda ikka tunnistada seda,
et läksid, sest minu juures sulada ei julgend.

Taavi Järv

armastus

Surmaini sinuga koos kannatan,
heas või halvas sind siiamaani armastan.

Olgu tüli või arusaamatus,
sind ikkagi austan ja armastan.

Sind vaadates põsed mul õhetavad,
punaselt ja kuumalt süda mul hõõgub.

Näha sind naeratamas kõik ma teeksin,
Südamest sul valu igaveseks viiksin.

Su naeru saatel taevasse me sõidaks,
kus õnnelikult koos me sõidaks,
Jõel paadiga, kus keegi meid ei segaks
ja igavesti südameid liidaks.

Sinust mõtlen päeval ja ööl,
magades mul tunne,
et mõistuse võtad sa mult.

kalleim inimene mul oled sa,
vast oskad sedagi hinnata ka.

Love in your eyes

In your eyes I see my heart beating
In your mouth I see my love breathing
In your ears I whisper my joys
Upon your chest you feel my cries
Is this how you saw us in the future
Torn apart when our hearts are so pure
Never to see this kind of love again
Perfect partners we'll be till the end
There are always tears in love
Untold sacrifices and limits pushed
But our feelings they were never lies
I'll always see 'I love you' in your eyes
And mine... shared forever

Meenutades vana-vanemaid

Minu vanaisa ja vanaema
ammu siin koolis käisivad.
Küla simmaneid ning suve
koos nautisid nemad.
Ehast koiduni jalga keerutati,
pika päeva siis tööd rabati.
Kuupaistel Jõksi järve ääres
lõkketule paistel puhati.

Oma eluteed koos alustasid
kirikus seda ka kinnitasid.
Ei sõda neid lahutada suutnud
ega eluraskus armastust muutnud.
Oma lastele jagasid kõike nad:
elu, armastust, ja oskust elada,
õnne ja raskusi jagada
ning piibli tarkust järgida.

Kõrges eas nad meie seast lahkusid,
elutolmu jalgelt pühkisid.
Nüüd kabelis koos nad puhkavad,
vaid hauakivi neid meile veel meenutab.

Triin

Sõbrad

Kahekesi kõnnivad kodu poole sõbrad,
nendes on tulvil rõõm ja vabadus.
Nad lobisevad juttu, kihistavad naerda,
hoiavad üksteisel käest kinni.

Kuri pimedus kinni püüdis armastuse,
täitis selle vihkamise ja tigedusega.
Juba lasi tüdruk poisi käe lahti,
oma silmarõõmu ja sõbra.

Kunagi ammu kõndisid kodu poole sõbrad,
neis oli tulvil rõõm ja vabadus.
Nad lobisesid juttu, kihistasid naerda,
päike ja soojus käsikäes.

(Gloria)

life

There was a hidden meaning in every word I ever said to you and you should know what is true
About the thing called love you´re a real heartbreaker and you broke my heart into two
I´m feeling so lonely through the night,lying in my bed
I will follow the moon in the midnight hour and I will see tonight a wild wild rose on black lace
Found myself lonely drowning in my tears,this time anymore I can´t trust your pretty face
I´m feeling sadness over you through the day,I´m feeling so sad
It would take me forever to find a place where my heart belongs
I´m tired of sadness and I´m tired of being alone

You had my love with a fire in your tender eyes when my heart was calling
You had my love with every part of paradise when the night was falling
Monday,Tuesday,Wednesday,Thursday,Friday

You had my love as another day gone by when my heart was calling
You had my love under the lover´s sky when the night was falling
Monday,Tuesday,Wednesday,Thursday,Friday

In the bitter cold time of every year loneliness is hurting me,I dance with a bittersweet smile
Tears won´t wash my heartache away,I see it now you made me a fool for you for a while
I´m almost cold as ice because of you,my heart is now a heart of stone
Last night blue sky was crying like a child,I remembered you used to drag my heart around
How could you let me down when I gave you love when my heart was tumbling down
Why did you kill this love we had when my heart needed a home
It would take me forever to find a place where my heart belongs
I´m tired of sadness and I´m tired of being alone

TÜLI

Kõik tõusud ja mõõnad suhetes,
tulevad - lähevad tundmatut teed.
Üks silmapilk muuta võib kõik,
meid pimedus haarab, on kurjuse võit.

Unetud ööd ja kõledad päevad,
seda kurjuse ahned silmad kaevad.
Vihaseid sõnu kui nooli meil sajab,
järgneb külm vaikus, mis hulluks ajab.

Miks on küll nii raske pidada suu,
olla neil hetkedeil vaikne kui kuu?
Kõik tehtud teod ja valusad sõnad,
meil hinge ju seest söövad!

Raske on näha headust teise sees,
abituna pimeduse sõiduvees.
Kuid hoolimata suhte inetust mõõnast,
lõpuks armastus ju kurjuse võidab?

Anna andeks, mu kallis, ma olin rumal,
minu sügaval sees olev kurjus pole mu Jumal.
Sind vaid mõista, toetada ja austada soovin...
kallis, luban, seda kõike südamest teha proovin.

Kodu

Lumiste metsade süles
peidab end pisike talu.
Kõik tema rohtunud rajad
tundnud mu rõõmu ja valu.
Memme rüpes sai nutetud nutud,
memme rüpes ka rõõmudel paik.
Taadi töödestki osa sai võetud,
mis sest,et pärast põlve peal sinine laik.
Esimest armastust süda siin tundis,
kõhus lendlevaid liblikaid.
aega tagasi kahjuks ei keera,
enam peituda siia ei saa,
nüüd maailma mure ja valuga
üksi toime tulema peab...

Kaua

me kohtusime
teadmata kas kauaks
meil jätkub igatsust ja kirge
ei teadnud siis
kas ärgand tundetuli
pea hääbub või on kaua vrge
ei teadnud sedagi
kas lootused ja soovid
kord tegelikkuseks ka saavad
või jäävad ulmadeks
mis kaugustesse
vaid aja möödumisel kaovad

aeg läks
me armastusel oli tuleproove
kuid püsima jäi tundelõõm
ja möödund aeg
vaid kinnitas me soove
et ühtesulamine on vaid rõõm
nii käsikäes
me rada kulgeb
ning südames on rõõm ja rahu
ja iga hommik
kui ta virgub
taas meie embusesse mahub

Kaks sõna või kolm koputust
sinu uksele
sinu katkisele südamele
ja mahe naeratus,
milles puudu on vajadus
sind puudutada,
sind veel kord armastada ...

Kaks lubadust või kolm unistust
sinu unedes
sinu väsinud simades
ning magus igatsus,
kust pääsu pole tagasi
jääb kõlama vaid vabandus -
meil otsa sai armastus ...

XXX

Oh ära karda noormees,
ei ma simd tülita.
Ei iialgi su armu
sult taha kerjata...
Võin uhkelt külmalt
su silma vaadata.
Et vaikselt nagu vari,
sinust mööda minna ka.
Võin uhkelt rannal sõuda,
Ka ilma sinuta.

Suht savi..see armastus

igatsus valdanud sisemuse
võõras iseendale
üksi koperdan pimeduses
kõigest suh't pohhui on
lasen minna elul nii
kuis läheb
ja kunagi, ehk näen siis
kas tee õige, kus lähen

Mis on õnn?

Inimene on õnnelik alles siis
kui on leidnud rahu kodus
sellegi poolest on vahepeal tunne, teeks kõik
et pääseda sealt, juba umbselt palavast toast
hingata tõelist elu, maitsta kõike, mis on keelatud
ja ometigi..peab leidma ka kellegi
kellega jagada seda kõike, ka kodurahu
kellega saata korda lollusi,
sest nagu teada, elu on kitsi-
ei anna noorust ega tarkust korraga.
Pigem see kasuks on, mis elu see oleks?
Kes meist ei tahaks maitsta, proovida miskit, mis on vale?
Nii ka kõik lollid, geeniused
tunda tahavad armastuse ohet..
mõistuse viimast ohet
Et siis koos edasi minna
ja öelda.. "Oli kord.."

Vahel armastus pimestab reaalsust
ja argipäev lämmatab tõe,
et elus on peamiseks väärtus
mitte olla mängukann saatuse käes.
Ja praegugi ei ole veel hilja
avastada mõnda käimata teed,
kus kohates kadunud lootust,
et usk on me eneste sees.

Kadunud armastus

Ma mõtlesin ise ennast süüdi
kui ütlesid et ei vaja enam mind.
Sind armastades lõin endale müüdi,
et ikkagi peaks jumaldama sind.
Pea aru sain lihtsatest asjadest
nii kerge on haiget saada
kui puudu jääb ilusatest sõnadest
kus maaslamajat iial ei lööda.
Ma hetkeks kaotasin aja ja ruumi
vastakad tunded painasid mind.
Mis loevad siin unistused ja soovid
kui nii raske on unustada sind.

Ainult tema

Kõik järgnevad read,südamest,
ilma sinuta olek,kui tühi kest.
Sinuga koos olla,nii hea,
püsib mõte ja selge pea.

Hetked sinuga koos,
oled kõige ilusam lill,roos.
Su hellitused,puudutused,
kõige magusamad suudlused.

Armastus,see võiks kesta igavesti,
sina,mina kahekesti.
Mingi imelik tunne,lämmatab mind,
ja sain aru,ma armastan sind!


Marko Vaima

Raagunud puu

Akna taga krigiseb raagunud puu,
Nii vaikne ja kurb tema hääl.
Seisab seal üksi raagunud puu,
Nii hingemattev see hääl

Nii üksik see puuke akna all,
Kääksub ja kõigub ja kiigub.
Raagus on puuke akna all,
Nii tasa, üksinda liigub.

Raagus oksi kõigutab tuul,
Sasib nii õrnalt neid.
Liigutab oksi raagunud puul,
Nii hellalt hoiab neid.

20.12.2011
T.

Keeluarmastus

Olen röövel, sain sult tunni,
oleks võtnud teise veel,
aga miski siiski sunnib
loobuma sust päeva eel.
Sinu lõhn mu paljal kehal,
puudutus ja mõttepuudus,
täna korraks käisid ehal,
minult röövitud sai truudus.
Mõistus läks ja jäigi sinna,
sinna, kus su sõrmed,
ma ei taha ära minna,
parem las ma kõrben.
Kõrben karamelliks soojaks,
magusaks ja meelaks,
varuarmastuse loojaks,
mida piibel keelaks.
Luban endale, et homme,
homme ununeb see tuba,
kuigi tean, et nüüd see komme,
mulle külge jäänud juba...

Veebruar 2012

Sinuta.

Kallis, ükski talv pole Sinuta ilus,
ükski suvi Sinuta soe.
Kuldseimgi sügis on Sinuta vilu
ja kevade õitsemisaegki ei loe.
Eredaim päev on Sinuta pime,
siniseim taevas Sinuta must,
see, et Sind leidsin on imede ime
ja see, et me jagame armastust.

Mina.

I Love The Way You Are

Watching all the stars in the evening skies above
Just remembering the story of our love
But I swear I´ll love you forever
Love came back to me but then it faded away
Faded into the shadows of yesterday
Why can´t we stay together
Our love was made in heaven,girl it´s so true
And there´ll never be another you
Girl,please understand

But I love the way you are and I love the way you smile
You make my heart beat fast and you drive me wild
I wish you could be here with me

But I love the way you are and you´re always in my heart
But time will show when we can try a brandnew start
I know you´re the one for me

I told you twice that you mean everything for me
But day in day out you´re still a mystery
Can´t live without you another day
Every day is a new day but love is hard to find
But then I thought that you were mine
Thought our love was here to stay
You´re the nearest thing to heaven in my life
Without you how will I survive
Girl,please understand

sõprus,see on imeline aare

Soovide kaevul ei olegi põhja,
kõike sealt ilmaski kätte ei saa.
Püüad sealt pärleid,käsi haarab tühja,
tõeline aare jäeb leidmata!

Sa võid otsida sealt kaevust
hellust,sõprust,hoolivust ja armastust.
Kuid paremat aaret elus olemas pole,
KUI TUNNED SÕPRADE LÄHEDUST!

Viiv

Jah
vilksamisi
nägin
armastust,

just
lahkusin
kui
tema
paotas
ust



Gailys

Enne seda, kui ma ära lähen,
naeran enda üle veel üks kord.
Et ei taevast sellest kustu tähed,
minu ponnistus, mu ajas
ja et pole olnud kerjus ega lord.

Selles naerus pole kibedust, ei pilget.
Puhas rõõm on olnust, värvilisest ajast.
Sellest, et ma osasaanud olen
elu kustumatust hüüdest
kui ka armastuse hääbumatust kajast.

sulehoidja

unistused

Rikka unistustes on raha,
no raha ei ole ju paha.
Aga siiski võiks unistada millestki muust,
näiteks metsas kasvavast kuldsest tammepuust.

Kõik me unistame rahast,
sest RAHA EI OLE JU PAHA!
Kuid esimeseks:iga inimene omale vajab
armastust,sõprust,pere ja maja.



KAILEEN :)

leevike hingevalus

Leevike lumehangel tatsab,
hangede vahel kiisuke kapsab,
kiisuke leevikest jahib,
leevike kiisuga tõtt vahib,

üks prillar varjus tossab,
väike siilike eemal mossab,
prillar järsku siilikest silmab,
ta oma võidu võimalusi hindab,

siilike prillarit luurab,
prillar aga mõistuse häält kuulab,
prillar siilikese juurde loivab,
ja sügavalt sisse-välja hingab,

prillar kardab tulemust,
loodab, et ei kaasne julmust,
siilikese igavest külmust,
ja kauemgi kestvat vaikust,

prillar võtab siilikeselt käest,
tahab lausuda mõtted peast,
süda taob kogu väest,
oh prillarit vaest,

prillar siilikesest hoolib,
vahel tundub, et liialtki,
on päevi mil muud peas polegi,
ainult siilikesest loodabki,

prillar ainult üht soovib,
et siilike võimalust anda proovib,
prillar armastust saada soovib,
ja seda siilikesele jagada proovib,

prillar need sõnad ütleb,
ja natuke ka etleb,
proovib tuntud arusaadavaks teha,
ilma, et ta kaotaks pea,

prillar loodab ja usub,
et siilike teda usub,
prillar nüüd varju kaob,
ootuses, et siilike varsti oma vastuse letti laob.

Part Of Your Life

Please don´t go,don´t walk away when it´s time for our romance
And how can you say that´s where the love story ends
Please stay with me and I´ll promise you I´ll stay by your side
And I´ll promise you I´ll love you day and night
How will I survive in this world of stone when you´re gone
Olny you will know where my heart belongs

I wanna be a part of your life,girl
Just you and me side by side
I wanna be a part of your world
More than a feeling inside

I wanna be a part of your life,girl
Until the end of our lifetime
And our love feeds a new world
Everything turns out fine

Please don´t leave me alone,don´t tell me it´s all over just again
But there must be a way a love like this won´t ever end
Please stay with me and we just won´t let our love fade away
And we´ll let this love stay alive forever and a day
And someday maybe you will see this love will last forever
Tell me why can´t we just stay together

Ootus

Ma aina ootan ja ootan
tean,et Sa enam ei tule
Kuigi ma aina ikka loodan
ja hüüan vaikselt üle huulte


Kallis ära jäta mind
Tean mida hetkel tunned
Selle armastusel oli valus hind
sooviks,et su valu kaoks lumme
aga tea,et ma ei unusta Sind
Kuigi seda uskund ole Sa
mida tõestada ei saa ma...
Nüüd valust hüüan vaikselt ja soovin kõikse head
hüvasti mu kallis...
kui vaid saaks parandada veel need vead
aga tea,et ootan ikka Sind kui oled valmis
see on Sulle need salmi read

On lihtne ju ... Kui kõik on MUST JA VALGE!

Panen Püssi palge,
Et kõik oleks selge...
Must või valge?
Must ja valge!

Ma vahet teen,
sest seest ma näen!
Must või valge?
Must ja valge!

Ma avastanud olen uue alge
See elu on selgem,
kui kõik on ...
Must või valge?
Must ja valge!

Jin ja Yan ...
see ka ju on.
Must või valge?
Must ja valge!

See ka kõik alge on,
elu enda alge on!
ja see on valge!
Must või valge?

Sa enda ümber ringi vaata,
ja siis hinges kaasa jaata.
hea mõte, see kõik on valge!
ja must see kurja alge.
Vot Sulle siis,
Must või valge?
Must ja valge!

SAATUS

Kui suudaks sõnadesse vormida mõtted
ja sinuni suunata need
kuidas saaks endalt vastuse kätte
miks lahku läksid me teed?
tiirlen reaalsuse ja unelma piiril
otsides vastuseid enda jaoks
alles tundusid päikesekiired
kõik ühtlaselt mustana
unustades ju kaotan ma enda
meenutades silme ees piir
kuhu tahan minna ja jõuda
et hajuks hinge avalust pidurdav piin
elu armastust võtab ja annab
tihti ta sisse ei näe
lootust endas ma edasi kannan
vabaks lastes oma unistuste väe
saatus ei lasknud mul olla
masenduses ja üksinda teel
ta hoolis ja lasi sul tulla
ja tõelised tunded on need

lootus

MIND POOLSADA PÄEVA
on painanud luuletus
ajusse lukustet värvide hääl
see kiusamas
justnagu purjekat tuuletus
lõputu vesise lageda pääl

detsembrikülm neeland on
ränduri tule
ei suitsu ei sädemeid
süte pääl jää
ja ühtegi värssi
mu juurde ei tule
sa luba et nõnda
see siiski ei jää

Õnne soov

Erilisi kauneid hetki,
rõõmutuid,
Päiksepaistelist soojust,
lõputult.
Armastust, hellust
kordumatult.
Kirge, õrnust õhus
meeletult.
Vanu, uusi mälestusi
jäädavalt.
Õnne, tervist
igasse aastasse.

Kui oleks ma sinu

Kui oleks ma päike, siis säraks,
et sa pimedust ei tunneks ka korraks.
Kui oleks ma kevadine sulavesi,
hingest sul uhuks minema kahetsusi.
Kui oleks ma tuul su palgel,
ma suudlusi saadaks veel aovalgel.
Kui oleks ma lumi nii õrn,
ei jätaks ma hoolitsemist mitte üks põrm.
Kui oleks ma taevane pilvetups,
su enda sisse mässiks kaitstuks.
Kui oleks ma sillerdav oja,
sul näida püüaksin veetlevana.
Kui oleks ma purikas katuseräästal,
sind kõrvale vooliks endal.
Kui oleks ma tormine äike,
sind jätaks ma rahule, oled ju väike.
Kui oleks ma päike, siis säraks,
et sa pimedust ei tunneks ka korraks.
Kui oleks ma sinu, ainult sinu...

Merilin Must

Pulmadeks

Märkas naine kord meest
ja mees kaes ka vastu.
Nüüd siis altari ees,
ühist teed tahtes astu …
***
Õnne Teil ning armastust,
sirget teed ja kannatust!
Rahumeelset ühist keelt,
raskused, et kaoksid teelt!
***
Pulmakellade helinal,
Teid tee viib altari ette.
Meeldival südamevärinal,
sõrmuseid pannes seal kätte.
***
Pikkadeks aastateks kirge,
ja lapsigi tulgu Teil mitu.
Et kooselu tee oleks sirge
ning nukrus Te ellu ei tikuks!
***
Tänasest loomas Te kodu,
kus armastus, hellus ja hool.
Tahtes astuda ühiseid radu,
ikka sinna, kus päikese pool.
***
Armastus on imeline,
ühtsel rajal minemine.
Püüdke leida ühist keelt
ja hoidke ikka rahumeelt.
***
Iga naine printsi ihkab,
mehel printsess südames.
Üksindust, kes elus vihkab,
neis armastus las idaneb!
***
Te kaks, kui truu luigepaar,
kel südamed põimunud ühte.
Olgu õnne vaid täis Teie "saar",
kuhu iial ei sooviks me ohte!
***
Suure armastuse märgiks,
sõrmus sõrme pannakse.
Et äike elus Teil ei kärgiks,
kui raskusi koos kannate!
***
Et pilvitud oleks Te päevad
ning silmaveeta Te silmad.
Need, kes käsikäes läevad,
neil päikest täis ka ilmad.
***
Kurvideta teed ei kulge,
igas päevas pole päikest.
Vastu võtke kõike julgelt,
ärge kartke, kui lööb äikest.
***
Teil tänasest ühine leivakapp
ning ühine raha ehk ühine papp.
Ühised rõõmud ja ühised mured,
tulgu Teil peagi külla ka kured!
***
Tunne, mis Teid kokku viis,
püsigu aus ning õnnelik.
Ärgu Teil iialgi tulgu kriis,
hoidke meelt, mis rahulik!



*Annele*

Mäletan

Mäletan

Mäletan neid aegu kui olid veel sina,
Mäletan seda hetke mil puutsin su nina,
Mäletan seda mõtet kus mõtetes polnud muud,
Mäletan veel seda, kui suudlesid mu suud.

Mäletan ma aega, kui olid veel siin,
Mäletan aega, kui mu elu polnud piin,
Mäletan seda hetke, kui kõike ütlesid su pilgud
Mäletan veel aega, mil pühkisin sul silmast tilgad.


Mäletan veel sind, peale kõike seda,
Mäletan veel sind, veel enne teda.
Mäletan sind kuni tuksub süda,
Niipea see tuksumata jäta.

Janar 2012-05-26

Mäletan..

Mäletan, kui käsikäes käisime,
soojal ja vaiksel kuuvalgel ööl,
öiste häältega, öise jõe ääres.

Justkui õnnelikena näisime,
sel imelisel kuuvalgel ööl,
süda tagus mul saapasääres.

Tahtsin, nii väga tahtsin öelda,
miks taob nii kiiresti mu süda,
Miks vaatan ma niiviisi sind.

Aga sa ei tahtnud meist mõelda,
sa mul seda öelda ei luba,
mida tunneb su vastu mu hing.

Ma siiski, vaikselt ütlesin sul,
su vastu tunnen suurt armastust,
tugevamat, kui teada sa võid.

Sa ütlesid, et olen puhta hull,
jooksid koju ja ei avanud ust,
sellega mulle suurt kurbust tõid.

Ma lõpuks tean, mida ma tahan,
tahan purunenud maailmast puhkust,
vaid hetkeks, hetkeks istun maha.

Nüüd sammun kindlalt su ukse taha
ja ootan su põhjalikku selgitust,
miks sa mind armastada enam ei taha.


Maivis L.

Kas on veel lootust?

Kui paluksin Jumalalt abi,
et ta sind tagasi tooks,
kas juhtuks siis see?

Kõik sain nii kiiresti läbi,
jäi see meil lõpetamata looks,
aga äkki, üritaks veel?

Ma ei jõua seda valu taluda,
ütle, kas mul oleks veel lootust?
Ma ei tahaks sind paluda,
aga mis õigustaks mu ootust?

Jätame sõbralikult jumalaga,
et minna oma valitud teed,
peites pisaraid, hammustan valust keelde.
Võitlen kohutava piinaga,
kui meenuvad hetked need,
mis jäävad mulle kauaks veel meelde.


Maivis L.

Ainult Sina

Vajutan mõra taas siledaks kiviks
Varjutan järvevee eredaks sinaks
Leegiga kirjutan vee peale nime
Mulle mis püha ja sulle nii tuttav

Ei, sa ei tea minu lummavat maailma
Pole sa kuulnud ta mahedat kaja
Õhtu eel hämaral kastesel ajal
Tallatud heinatee kaebuse najal

Teegi on üksi ja vaevas kui lookleb
Ristides jõge, mis järvesse voolab
Teeäärseid kive ma kuhjaga korjan
Kuldsesse liiva neist ehitan torni

Sinna ma vannutan põleva hinge
Südame peidan ja hinguse tõmbe
Möödudes minust et eales ei reedaks
Armastus sõprust, mis põimib me teesid

Nii las see jääda, nii las see olla
Nii ükski valu me vahele torma
Kui olengi lapsik, siis andesta, palun
Sest rohkemat elust kui sind ma ei vaja

Armastus

Tean, et kirjutan liig palju
Värsid järjekordselt käes
Uskuge – see hulleim tõbi
Sulgesid kui ei saa käest

Leevendust ent ma ei otsi
Saades luulest rahuldust
Mulle piisab valgest lehest
Tindipoti jäänustest

Tean, et kirjutan liig palju
Ja elu röövib haigus see
Ent armusin ma luulevaimu –
Eales arm ei väsi sest

Pole mõtet needa saatust
Pigem olen tänulik
Olen loonud terve maailma
Paarist suletõmbest siin

Käsi aseta mu südal
Ja sa tunned põletust –
See on minu eluküünal:
Luule on mu armastus

Üksi

Armastus on valu
mida enam ma ei talu
Sõprustki ei enam palu
üksi mina ja mu valu

Järgi jääb must vererida
südamest mul lekib seda
Hingeski käib tuumasõda
IKKA ARMASTAN VEEL TEDA.

Eemale lükatud

Aidata vaid tahtsin sind,
hindamatu on su hind.
Tahtsin näha silmis sära,
aga armusin ma ära.

Tundnud seda polnud kaua,
üles kaevasid mu haua.
Kuhu matsin õrna poole,
Armastuse ja kõik hoole.

Armastada ma ei suutnud,
ei usaldanud ega lootnud.
Minujaoks sa liiga hea,
sammud eemale nüüd sea.

Ja keera ära oma pea,
muidu teen ma jälle vea.
Olen ammu surnud seest,
vajad tundlikuma meest.

Hirm & Tunded.

Ära vaata otse silma
sest mu silmad reedavad
võta mind kui sõpra, külma
Ainult lollid loodavad

Tähistaevas jälgi tähti
tihti jälgin minagi
Valus oli lasta lahti
palun.. lase sinagi

Siiani veel loodan!

Pole olemas minevikuta tulevikku
pole olemas päeva mil ma ei saadaks sind Vi**u
pole olemas hetke mil ma sind ei igatseks
Pole olemas päeva mil ma su pärast ei muretseks
Iga minut, iga sekund mu süda tilgub verd
ma olen kade isegi kui su kõrval on mõni "vend"
mu sees on valu ja peas on vaikus
ei mingi ravim ei ravi mu haigust
on hetki mil ma tahaks sind saata pikalt
aga anna andeks ma hoolin sinust nagu väike plika
sa oled täitmatu unistus mu elus
sest ma tean, et päriseks ma sind ei saa selles elus
sa ei ole ega saagi olema minu
aga ma olen algusest saadik olnud sinu
sa olid minuga kui mul oli raske ja ma nutsin
sa kuulasid mind kui ma oma sulle oma elu kurtsin
hooli minust nagu mina hoolin sinust
ning siiani loodan , et varsti oled minu
Palun tule ja ole minuga
Sest hingelt olen alati sinuga!
autor: Marika Hurma.

ARMASTUS

Armastus võib olla pikk,
ta võib olla nõrk ,kui tikk.
Inimene kellese armud võib-olla kole,
mõni inimene vaga tore.

Armastus tuleb omal ajal ,
seisab ikka omal najal.
Ära vihka Armastust ,
sest ta pole süsimust.

Armastuse piinad

Südames on valu, hinges on piin.
Silmis on pisarad, miks tegid küll nii?
Miks andsid sa lootust? Et võtta see taas?
Miks tekitasid ootust? Et pettuksin ma....?
Miks panid mind uskuma?
Et imed on olemas...
Miks väitsid, et armastad?
Kuid ometi kannatan....

-Andule, minu jaoks kõige kallimale inimesele-


Ailen

Nali :D

Armastus on trükiviga,
ilus poiss on lihtsalt siga,
kui ma nägin seda viga,
meeldima mul hakkas siga!

Kui ma nõrkemas olen,
Su käsi hoiab mind,
Kui ma haavatud olen,
Su armastus tervendab mind.
Kui ma õnnetu olen,
tuled ja rõõmustad mind.
Kui ma abi vajan,
tuled ja aitad mind.
Kui ma vajan Sind,
tuled ja embad mind.

Gloria

Kahekesi kõnnivad kodu poole sõbrad,
nendes on tulvil rõõm ja vabadus.
Nad lobisevad juttu, kihistavad naerda,
hoiavad üksteisel käest kinni.

Kuri pimedus kinni püüdis armastuse,
täitis selle vihkamise ja tigedusega.
Juba lasi tüdruk poisi käe lahti,
oma silmarõõmu ja sõbra.

Kunagi ammu kõndisid kodu poole sõbrad,
neis oli tulvil rõõm ja vabadus.
Nad lobisesid juttu, kihistasid naerda,
päike ja soojus käsikäes.

Gloria

Maailmale ära ütle!

Silm, üles taeva poole tõuse,
kui koormab vaev sind, ahastus,
sealt tähe paistelt jõudu nõua,
kui siin sind kiusab kadedus.
Ja leiad pisaraid veel, nuta,
oh varjul nuta, salaja!
M a a i l m a nähes aga iial,
hing, ära valu ilmuta!


Kui rumalus sind, õelus laimab,
oh püüa võtta salaja
uut jõudu, kinnitust ja lootust
tööd uues uskus algada!
Sul hingab rindus kohtumõistja,
kui õigust tegid - eksisid:
M a a i l m a ees oh ära iial,
hing, näita, kuida võitlesid!


Ja õnnistas suur Jumal armus
so käte tegu, - leidsid sa
teist südant, kes truu armastuses
kõik tahab kanda sinuga:
kui rõõmupuna palgis kuumab,
õnn südant ajab tuksuma:
oh kadedat m a a i l m a ära
siis hüüa seda kaetsema!


Käi sirgel sammul õiget rada!
Ei kuningaid - kas kähiseb
maailm ka - tohi sina karta!
Kuid k u r i veri väriseb!
So Looja ette ööse varjul
sa oma põlved nikuta
ja palu: "S i n u sõna sündku!"
M a a i l m a - ära rooma sa!


Ja tuleb ülevelt sull', süda,
kord kõige raskem karistus,
siis täielt muu kõik maha jäägu -
kust tuleb haav, s e a l t parandus!
Ja tahaks lõhkeda ka süda:
jää vait, jää vait ja kannata!
Kui sina tead ja Isa taevas -
m a a i l m a - ära hüüa sa!

Õige armastus

Kas kestab see kaua?
Kas seekord on ilus?
Jah, seekord on hea, ei tunne ma vilu.
Seekord on päris, nii nagu kombeks.
Oh seekord ma tean, me jääme ka homseks.
Ma palun ennast, et hoiaksin seda,
ma palun ennast, et vajaksin teda.

Kui säravad tuled me jõulupuul...

Kui säravad tuled me jõulupuul
ja väljas on külm ning kõle,
siis südameid soojendab armastus...
ära hinge Sa sellele sule!

Sa tule ja vaata ja kuulata...
valge lumi meid jõuluga tervitab,
ta tuleb ja tahabki hiilata,
tuua rõõmu ja rahu, mis värvikas.

Petlikud silmad

Neid silmi nähes loojub mu silmades päike
ja esile kerkib öine taevas-kuu ja tähtedega.
Seal puuduvad varjud ja varjatud teed,
seal on vaid üks mees,kes eksinud enda teelt.
See mees nii üksikuna näis,kuid mõtteid täis.
See mees,oli läbinähtamatum kui peegel,
mis seisis minu ees.
See peegel oli petlikum kui näis...
Ta neelas endasse kõiki ,
kes sellest kord läbi käis
Ohh,need silmad,NEED silmad mis olid sõprust täis
on läind ja alles vaid jäi see peegel,
kus mõtetud mõtted on rändama läinud.

* * *

Mu südame koduks sai maa, mille loojaks sa said,
Suur maa - keset pisike majake seismas on vaid.
Iga kingitud killuke sära saab tagasi toodud,
Ma kannan sest hoolt, et majaksest kindlus saab loodud.

Kuidas suudad sa kilde hoida kukkumast ära?
Kui mõni on tuhmim, sa lisad just sinna sära,
Paistab kodu mul kaugelt, kui särav päike -
See su süda - see sama majake väike.

Tiina Klemets

SIGA JÄÄB SEAKS &
VIGA JÄÄB VEAKS

Ma ei vaidle
enam sellele
vastu

on talv

üks osa Sinust
minus
sai lahti lastud

Armastus

Üks neiu kord kõneles
normaalsuse kastist.
Ma tundsin, et mul
pole sinna mahti.
Ei peata mind
ühiskonna poolt seatud piirid,
sest tean, et mõtteis
vaid sinuga viibin.

Ei julge sul´ öelda,
sest kardan, et lahkud.
Kardan, et ausus,
see ajab meid lahku.
Ei teised või teada,
et armumas olen.
Ei teised või teada,
sest tagajärg oleks kole.

Kas tunda armastust
on mõeldud vaid vanadele?
Või on lubatud ka armastada minul?
Kas tõesti pean alluma seatud vanustele,
et see sobiks teile nagu orkestrisse viiul?

Targad on rääkinud iidsetest aegadest :
"Tunnetel pole piire"
Kui lähtudes sellest sean oma tee,
on minu kohtumõistmine teil kiire.
Te sunnite, ahastate, suunate,
kuid kunagi minu arvamust ei küsi.
Just siis, kui leian kellegi,
te tulete ja see suhe ei püsi.

Tänu ühiskonna poolt seatud "normaalsuspiiridele" ei leia paljud meist seda õiget inimest enda kõrvale.
Kes see ühiskond on, kes meie eest otsustab, mida tohib ja mida mitte?
Meie! Meie seame need piirid, meie rikume oma enda elu.
Mina ei soovi olla selline nagu mulle ette on kirjutatud.
Tahan leida ise oma tee. Tahan olla eriline.
Mind ei huvita vanus, kui jutt käib armastusest,
sest usun, et tunded ei tunne vanust.

Katkised poolused.

Taas mu tunded riivavad mu südant
olen su iha küüsis kui haavatav jänes
õrnalt eemale hoides, mõtlen sinule
tehes seda viga, korrates aina rohkem.

Süda ja mõistus teavad et ei tohi,
kuid mu kaks poolust,
rebivad end lahti teineteisest,
minnes ja tehes vastastikuseid tegusi

Taas lähen kaasa poolega, kes
igatsedes, lootes ja unistades
su head süda, hinge ning
olemust tahab.

Teist ma vaevu kuulan, mõistusega ma tean,
et tal on õigust, kuid süda ihkab sind, mu kallis
Olen sind tahtnud algusest peale
kuid enne viimast võitlust ma sinust ei loobu veel.

Jäetud üksinda

Ma vaatan peeglisse,
ei tunne ära enam oma nägu
Ma vaatan sügavamale,
kas minust on enam kasu ?

Ma tunnen ennast üksinda,
kas keegi mind veel kuuleb ?
tahaksin kedagi ,
kes mind ükskordki suudleb

Nartsisside prints

Mina olen nartsisside prints
ja sina võid olla mu printsess,
kui sulle meeldib mu edev kants.

Minus kasvab lõpmatu hulk õisi,
neid õrnalt nuusutada tohid,
kuid varsi murda ei või.

Sest kui mulle haiget teed,
vallanduvad valust pisarad,
mis meie aiale toovad mudaveed.

Ühel päeval kui mina suren -
tähistaevasse puhu õitemeri -,
et su üles leiaksin, kui järele tuled.

Eetris kestab edasi meie romanss,
mis tähevalgusena mullal sillerdab -
sellest sünnib uus nartsisside prints.

Nukraimad jõulud

Ma ei unusta ööd, kui Sind nuttes palusin -

Sa lahkusid ja ei vaadanud enam tagasi.

Ei suuda unustada, et Sind lakkamatult anusin,

elu kibedaimaid pisaraid ma valasin.

Ei suuda uskuda, et jätsid mu üksindusse,

valu, mis mu südames, Sa ei tunne.

Ma ei unusta, et üksi jäin vahtima kaugusse,

mu kuumad pisarad langesid lumme.

Tea, mulle kinkisid elu nukraimad jõulud,

süda valust jäi põlema ja hingel oli jahe.

Ma järele hüüda Sulle enam ei jõudnud,

kõik, mis meie vahel, oli olnud vale.

Uue päeva saabudes on kõik kindlasti parem,

suudan alla endas kurbuse suruda.

Aga ei naerata ma Sulle nii nagu varem,

su julmust ei suuda iial unustada.

Võin teeselda ja andestada nagu varemgi olen teinud,

valusa tunde oma mälust kustutada.

Paraku samu radu olen korduvalt käinud-

oma nukruse soovin igaveseks hinge lukustada.

Sügis

Sügisvihm toob pisarad hinge,

jahutades suvist leegitsevat kirge..

Kardan, et kaotan Su jälle,

jätsid südamesse kustumatu jälje..

Oodates päikest, siis unistan Sinust,

saan jõudu, et üle olla igatsuse valust..

"Kohtumiseni, kallis!", sosistavad huuled,

kaugusesse hajudes, loodan seda kuuled..

Foto

Tuhmunud foto Sinust mälestuseks jäi

ja lootus, et kordki Su kõrval veel käin.

Mu valelike silmi Sa enam eales ei näe,

ja Su nägu ei puuduta mu soojad käed..

Sa teadsid, et vajan Sind,

aga ometigi reetsid mind..

Ära andestust palu,

sest Sa ei tea minu valu..

Ma tean, et veel kohtume,

seame ennast taas ohtu me.

Taas unes Sind näen,

armastan kõigest väest..

Unustada Sind tahaks,

aga tean, et Sind vajan..

Sind tagasi ei saa,

ära unusta mind Sa..

Lootusetus

Hingetuna tajun lootusetuse otsatut pimedust,

taas pettununa maitsen elu jagatud kibedust.

Ei suuda lohutust anda tuulgi -

enda rüppe haarates, hellalt paitades mu huuli,

ka vihm pakub lohutavat seltsi lakkamatule silmaveele,

justkui tühjusest satud viimast korda veel mu sihitule teele.

Nagu võõrast - kõnnin Sinust ma läbi,

ei ole peatamas mind ükski vägi.

Minult soovida Sul enam midagi ei tasu, ei ainsat sõna ega pilku,

jäta endale mu süda, mis vihapisaratest tilkuv.

Lõputu tee

Näen Su silmadest, mida Sulle tähendan.

Igatsedes Sind, tahaks olla Su lähedal.

Mu südames sügaval Sa alati oled,

ka siis kui mind Sinu kõrval ei ole.

Ma tean, et meie armastus ei kustu iial,

kõik mu rajad alati Sinuni viivad.

Luba, et Sa eales haiget ei tee mulle,

siis igavest armastust tõotan ma Sulle.

Valu

Mu pisaratel iial lõppu ei tule,

tean, et Su südames mind enam ei ole.

Ei suuda taluda seda valu,

ära iial enam andestust minult palu.

Hoolimata kõigest Sind jätkuvalt armastan,

mu viha ei suuda seda tunnet matta.

Sind meeletult taga veel igatsen,

kuidas võisid Sa meie armastuse küll tappa?

Igatsus

Enne uinumist silmapiiri poole vaatan

ja ilusat und Sulle sosistades soovin,

miljon suudlust ma tahaks Sulle saata

ja loodan, et ikka veel minust hoolid.

Ära unusta, et oleme alati sama taeva all,

mis siis, et mind Sinuga ei ole.

Kuigi oled minust eemal –

tea, et kellegi teise jaoks minu südames kohta iialgi ei ole.

Palun sind

Palun usu mind,

kui ütlen, et armastan Sind...

Tule mu juurde, kui Sind vajan,

Sind näha veelkord ma tahan...

Kas tajud, et mõtlen Sulle igal hingetõmbel?

Igatsusest süda sees mul kõrbeb...

Kas tunned, kui näen Sind unes?

Põlen igaveses armastuse tules...

Alati südames

Iga kord, kui kallab vihma,

siis tea - oma mõtetes ma olen Sinuga,

ka taevas teab, et Sind veelkord näha ihkan

ja ta nutab koos minuga.

Kui taevast kaunistamas on Kuu,

siis tea - igatsen Su lähedust, Su ilusaid silmi –

Su nime vaikselt sosistamas suu,

Sind taaskord kohates siis mõtlen: On see unes või ilmsi?

Kadunud hing

Ma ei lubanud Sind enda südamesse,

olin endas kõik hea ma tapnud..

Kuid ometi tungisid mu hinge sügavasse -

leidsid ülesse selle, mille ammu olin matnud.

Kaitsva müüri Sa lõhkusid

ja ülesse leidsid mu tõelise palge.

Armusin Sinusse - mu südame Sa vallutasid,

aga jällegi ei uskunud, et see kõik võib olla vale.

Ma tundsin esimest korda elus, et olen vaba,

tekitasid tunde, et olen Su jaoks kõik, mida otsinud olid..

Kuid tegelikult teadmatusest müüsin oma hinge maha

ja vastu tahtmist sai minust mu enda tunnete ori.

Nüüd piinlen tunnetes ja süda on kildudeks -

jäin iseenda valmistatud lõksu - teenisin ära Su põlguse.

Tahaks vaid ravimit, mis mu südame terveks teeks,

kuid jäin põlema kadunud hingega pisarate põrgusse..

Kaotus

Ma tahaksin olla Su lähedal,

aga uhkus ei luba seda teha..

Ma tahaksin Sulle helistada,

aga tagasi tõrgub mu keha..

Ma tahaksin Sind nii väga näha,

aga kardan, et pimedaks jään..

Ma ei tahtnud ju Sulle haiget teha,

aga paraku nüüd on juba hilja..

Ma ei taha öelda, et igatsen Sind,

kuid oma mõtetes teen seda siiski..

Kuid midagi siiski pead Sa mõistma-

oma armastust Su vastu ma muuta ei saa-

ei ole tähtsust, mida teen või kus olen,

minu mõtetes alati ja igavesti Sa oled...

Teesklus

Hinges nii lämmatav vangistav tunne,

tean, et sa eales ei kuulunud mulle.

Tunnetes piinlen, sind unustada ei suuda,

silme eest elu kui film läheb mööda.

Kõik pisarad vaikides alla pean neelama,

lootusetut armastust endale keelama.

Kui lahkun ära palun mind takistada proovi,

sinu teeseldud tunnetest ei iial enam hooli.

Ei kuulu sa mulle

Ei suuda sind iial ennast armastama panna,

sa ei tea, et sinu pärast kasvõi maailma lõppu läheks.

Ma sinu pärast end ohverdaks, kõik ära võiksin anda,

aga tean, et sulle ikkagi jääks kõigest sellest väheks.

Ma annaks oma elu, et tunda hetkekski su armastust,

kahjuks usun – seda selles elus ei juhtu.

Nüüd pisaraid pühkides ma palun sinult andestust,

et mu lõputud tunded su vastu eales ei kustu.

Armsale!

Hoides sind oma embuses õrnalt vaadates sinu silmadesse
kuid samas sostistasid mulle õrnalt armastan sind mu kallis:)
Hoides seda armastus sinu vastu on kirg ja meeletu suured tunded:P:*
kuid sa ei väsi mulle kordamast mu arm armastan sind meeletult:P
Hoida meie vahelisi tundeid on just kui üks une nägu
aga me teame seda armastame teineteist igavesti:P

Purunenud hing

Tühjus ja valu söövad südame seest,

mul jõudu ei ole, et enam võidelda su eest.

Huulil on naeratus, kuid hing vaikselt hääbub,

pole lootust enam jäänud, et kõik kord veel laabub.

Üksindus mind hellalt enda rüppe taas võtab,

kõik mälestused kaugele maha endast jätan.

Anna mulle andeks, et kord armastasin sind,

jäta endale mu süda ja purunenud hing!

Lõputu tee

Näen Su silmadest, mida Sulle tähendan.
Igatsedes Sind, tahaks olla Su lähedal.
Mu südames sügaval Sa alati oled,
ka siis kui Sind minu kõrval ei ole.
Ma tean, et meie armastus ei kustu iial,
kõik mu rajad alati Sinuni viivad.

Mälestused unistustes

Kõikjal tundub, et oled sina,
kellest igatsen tohutult mina.
Sinu kett mulle meenutab
ja sinna mälestustesse mind keerutab.


Ma olime jälle koos
ja päris suures suudluse hoos.
See oli mulle kui õnneloos,
et olime jälle koos.

Teinekord olime me väljas,
meil oli ka üsna palju riideid seljas.
Me lamasime märjal ja külmal lumel
ning meid ei heidutanud isegi mitte pimeda jume.


Suvi tundub nii valus,
kuid peab meenutama - see on jalus.
Olid sa mu vastu ükskõikne, loid
imeilusate liblikate asemel lendasid koid.


Olid siin minu pool,
kui unustatud oli kool.
Me olime arad
ning mina punnisin vastu sõrad.


Vahel tunnen su puudutusi
ja väga kirglikke suudlusi.
Need on haaravad
ning vahel ohtlikult haavavad.


Sinu puudutustele ma allun,
sinu vastuarmastusse kergelt kaldun.
Püüan teha kõik, et tõestada -
ainult sind ma armastan.

Aastavahetus

Vana ära saadame,
uue vastu võtame.
Tervist, õnne, armastust –
olgu kõike küllaga.

No näed siis

Jäljed lumes sulavad taevaga üheks
ja trammimüra lõikab mult pea.
Kas ärkasid taas kuskil võõra süles?
Kas sind endale eelistades tegin vea?
Eemal rahvasummas su hääl nagu kajab
Igas vastutulevas näos on tükike sind.
Kui ühel pole teist lihtsalt vaja…
Võib-olla liig kõrge oli Sinu hind?
Hind hinnaks, meist kumbki pole vaikus ei rahu
Ja mitte keegi me hinge lõpuni ei loe.
Peale sinu keegi teine mu sisse ei mahu
Ükskõik mis moel ta sinna ka ei poe..

Lumi sulab mu põsel ja sõrmeotstel veeks
Soovin variseda kokku nii siia kui sinna.
Tean, Sinuni viivad siit mitmed teed
aga ei tagasi julge ma enam minna.

Soovid

Eluteed soovin sul meeletult pikka,
armastust kuumemat lõõmavast lõkkest.
Austust ja edu ning lõbusat meelt,
kõike sul olgu su pikal teel.
Et pisarad poleks sul kurbusest silmis,
vaid õnnest ja lootusest mis oleks sul ilmsi.

Tee armumisest armastusse...

Segi ajasid mu pea,
nüüd segadus mus valitseb.
Öised tuuled, tormid
mõllavad mu sees.

Ütlesid, et igatsed,
tahad jälle kohtuda!
Keerlevas intiimsuses
emmata ja suudelda!

Kuid ei tõsist peitu selles.
Midagi ma mõelda või,
ainult mängult kestab see.

Kuni mängu...
Jätkub veel!

Kui sa näed inimestes head,
kiirgab sinust harmoonilist
armastusega täidetud energiat,
mis ülendab neid, kes on su ümber.
Kui sa suudad alati inimestesse
nii suhtuda, muutub see energia
ühtlaseks armastusevooluks...

pealkirjata

sa seisid vastu hommikuvalgust

kui tõstin pea olid väljas tähed

siin polnud lõppu ja siin polnud algust

kui tahad, eks mine -ja nii sa lähed...


vaikus varistas seinad kokku

mõte rändas mööda kiirteid

mul oli valus sina ei kohkund

jah saatus tõesti ei soosind meid

Kummalisus.

Igal hommikul ärgates, ma justkui uinuks uuesti.
Uinuks taas, kalklikku kergendust otsides.
See reaalsus on karmim kõige kohutavamast unenäost.

Karmim vigadest, mis olen sooritanud õigesti.
Uppudes maagilisse võltslikkusesse, justkui näeks
ma viirastust, su nägu, su varju, su häältki kuuleks,
Ikka veel nii valelikult siirast..

Vaatan taaskord sinu varjundis olevatele silmadele silma,
Reaalsust kärpides, vaatan korraks kõrvale, mida pidasid nüüd silmas?
Kas murtud sõnadega külma, surnud jäikust tooma tulid?
Või nende elutute ridadega soovitud unelmat purustama tulid?

Tundub nagu ma upuksin taaskord, kuid nüüd
Siis juba kuivanud, elutusse surmavasse jõkke.
Kriipivalt küüntega kraabivad armistunud näod karjega.

Ei ole kuulda mu appikarjeid, kuulmata jääb mu palve-hüüd,
Hääletus vaikuses, ses tummastunud vaikuses raske tõkke,
Sättinud end meie ette, minu vastuolu sinuga, eelkõige endaga.

Möödapääsmatu tõkke vahelt pugesid läbi,
Sättisid tahtlikult mu mällu kurbuse, valu jälje,
kelle elutust olevusest kuulda on palve, karje.

Söövisid mu südamesse tuhat tuhastatud häbi,
Lootusetu lootuse koorma nii sügavale sisse seadsid,
Puurides julma irve saatel kurbuse varjundi kalkliku.

Just kiuste leekivalt põleb leek, hetke virvendus,
Sähvatab korra, et taaskord tuhmumisest jõudu saaks .

Kustutab ahnelt lahmivad ebaõigluse varjud,
Taastada üritab meeleheitlikult viimseid õigluse riismeid.

Hetkeks, ainult hetkeks julgen unustada valu,
Täita mõtted ja unistused pilgeni täis armastust ja ilu,

Taaskord ehmatav reaalsus potsatab mind pilvedest maha.
Torgates südamesse julmalt, pannes õelalt irvitades jala taha.

Kantud viimsed usalduse jäägid ribadeks,
igal nurgal petlikult õnn lendab tükkideks..

Varemeist ära iial otsi reaalset elu, värvikirkaid kiiri..
Varemete jäänused helgivad olemusse kriibitud kurbusest,
Nagu üks varjatud alatooniga laulu viiski.

Varemeis sügavad valu piisad, sadu aastaid kaotusest,
Täis nii jõuetut unustusvalu ja igatsuse-hüljatuse piiski.

Kõik oleks nagu aastateks unustushõlma hääbunud,
Ei mäleta keegi seda ilu, värskust..

Mitte miski pole veel läbi, õige aeg pole veel saabunud,
Et kustutada valu, muuta jäika karskust..

Varemeis, inimvaremeis pole elu, on ainult uskumatu valu.




Maivis L.

Muutus.

Alguses oli minu jaoks kõik lust ja pidu,
kuni kuulsin Sinu valuga öeldud lausete ridu.
Kuni tundsin tõelist armastust Su vastu rinnus,
nüüdsest teiste lähenemiskatsed silmis pinnuks.

Ma tean, et olen teinud vigu nii palju,
ma olen üritanud, kuid ei suuda unustada Sind.
Mu armastus Su vastu on kindel,kui kalju,
ma ihkan Su lähedust, Su järele karjub mu rind.

Ei loobuda saa Sinust ma mitte iial,
liiga sügaval südames mul juba oled.
Mismoodi elasin Sinuta ma siiani,
eks see mulle endalegi mõistatus ole.

Sa oled mu hing, mu võlu, mu süda,
seepärast kirjutan seletuseks need paar rida.
Sinuta on kõik päevad nii tühjad ja hallid,
oled mu päike, mu elu, oled mulle kõik, kallis.

Ei suuda Sinuta enam minutitki elada,
oled mu ingel, Sind südames ju kannan.
Ei suuda, ei taha armastuse vastu võidelda,
see on lootusetu, vabatahtlikult alla annan.

Palun Sind, kui suudad andestada mulle,
ma tean, et olen käitunud totaalselt rumalana.
Kartsin meeletult oma armastust näidata Sulle,
kuigi oled minu jaoks kõik, kahtlemata..

Ma armastan Sind rohkem, kui oma elu,
ilma Sinuta mu elus pole mingisugust ilu.
Ma vajan Sind rohkem, kui midagi muud,
sellest ka minu kurblik palve-hüüd.

Õhtuti enne uinumist, paotan vaikselt suud,
et sositada Sulle : " armastan Sind igavesti nii, nagu nüüd.''


Maivis L.

Sel ööl..

Sel ööl, kui saatus ühe kaheks lõi,

valu vaegsus iial ei piinanud meid.

Aeg, meie haavade põimumise tõi,

kuid siiski, tahtmatult igatsen neid.

Need sidusid meid nähtamatul moel,

kaasa toomata jäi sel ajal raev.

Nüüd seisad sina püsti viha toel,

ja mind saadab vaid nukker vaev.

Mu hüljatud kindel eneseuhkus,

iga päev sinuta kui taevalik põrgu.

Soovid, tuul kõik minema uhtus,

südames vaid valu vaikselt nõrgub..



Maivis L.

Meenuv valu.

Nähes sind, tuleb taaskord meelde,
kõik need tunded ja ajad, mis meil olid,
valust lõhkeda tahab mu rind.

Hammustan tugevalt keelde,
ei küsi,miks sa tulid,
ei tohi sulle enam öelda,
et armastan ikka veel sind.

Kui minema lähed, ei vaata sa tagasi,
lahkud pea püsti, vaadates enda ette.
Ei mahu mulle pähe, kuidas kõik läks sedasi,
ootan seda hetke, et kinni suudaks püüda su mõtte.

Kuid ei midagi..Oled juba kaugel,
sulen silmad, meenutan neid hetki,
neid kauneid koosveedetud hetki,
lasen pisarail langeda laugel..


Maivis L.

Hommikune aas

See hommikune jahedus,
siin lilli täis aasal...,
surun ennast su vastu,
minust kinni sa haarad.

Leban alasti su kaisus,
pole sõnu siin vaja...,
sinu silmades on vastus,
oma tundeid nüüd jagan...

Suudlen õrnalt sind suule,
mis mu hellusi ootamas...
ja need tulised huuled...,
minu kirg rinnas hõõõgumas.

Suudlen hellalt su silmi,
milles mõistmise läige...,
mulle selgeks saab seegi-
mida teen-kõik ju õige.

Suudlen kuumalt su ihu,
siin lillelisel aasal...,
jahe, hommikune udu
niiskelt jalgu mul embab.

Sinu armastust ma tajun
ja see meeletu kuumus...,
pole jahedust,ei udu-
terve aas nüüd soojaks muutus....

Sel ööl...

Sel ööl pinev vaikus,
ärevus...,olin valmis...,
toas hubane valgus,
sind mõttes embasin.

Sel ööl aina soovisin,
ihkasin ning teadsin,
kui tõeliselt hoolid-
mulle õrnusi jagaksid.

Sel ööl kaunis unistus,
su tugevast kehast...,
kirg pakitsemas ihus,
soov kõike endast anda.

Sel ööl...,sa ei tulnud,
jäigi vaikseks see aeg...,
oli pettumus ja valu,
kuumad pisarad..,raev...

Sel ööl häiriv vaikus,
ootav voodi,mis tühi...,
jäigi unistus,ilus..-
vaid sooviks mu huulil....

Sel ööl hing sai haiget,
leek kustuski rinnas...,
kadus lootus südamest-
tunda armastust,kindlat...

Naine

Naine ...

Sa oled kui mustadest pilvedest raamitud päikeseloojang kesk sooja ja punakat kõrbe.

Su hääl nii mahe ja rahustav, just nagu merelainete kohin, mis vallutab kuulaja hinge ja tuhmistab mured.

Sind kirglikult rinnale surun ning põsel siis tajun su meeldivat, paitavat sõrme.

Kuid kurbus mind tabab, kui pisaraist läikiva näo su juustesse surun ja teadvustan seda, et peagi sa sured.

Ma silitan sind ja su jahtuvat nahka, veel siidiselt mõnusa survena tundub su lõtvunud, kuumav figuur.

Üks karje mu rinnast siis kostub kuid tühiseks sosinaks kustub siin kosmose rüppes, mis nüüd näib nii kõle ja suur.

Ma tean, et lähed nüüd sa ja saatus, see patuste malk, ei kokku vii enam meid eal.

Ma abitult mõistan, ei aita protest ja reaalsuse karmus mu ajju lööb sisse kui terasest puur.

Sest mina pean jääma kaugele – kaugele maha, kui uue ja parema paiga nüüd leiad ehk seal.

Seal mõõtmatus kauguses, kokku kus sulanud aja ja ruumi stuktuur.

Ma loodan et kohtume siiski, veel enne, kui elu on muutunud määrdunud kaltsuks.

Seal lõpmatu kõiksuse laval kus mõistus ja igavik kohtuvad viimaseks tantsuks ...

- WorteX -

Liiga hästi iseendast
arvasin ma
Olin kindel, et lahkuda
sa iial ei saa
Et su elu oleks poolik,
kui oleksid minuta
Ma isegi ei mõelnud
elule ilma sinuta
Kuid kõik sinu öeldud
sõnad olid vale
Sellele mõeldes
hakkab endastki hale.
Ei suuda enam uskuda
kellegi sõnu
Sest maitse sellest kõigest
on ikka veel mõru.

Jeesus

Jeesus sinu eest kord elu andis ,
rippus ristil pimeduse sees.
Sinu patud kõik siis lunastas ja andis ,
ennast ära , igavese elu veeks.
Neid on kolm sa tea ja samas Üks ,
Isa , Poeg ja Pühavaim.
Kui Neid hüüad , kui neid nõuad ,
antakse ka sulle ettetundmis Aim.
Inimhing , kes põlgab Taevaisa ,
teda ootab haud ja surmatee aga mina otsisin ja leidsin ,
Jeesus kitsas aga ainus õige tee!
Kord teid kutsutakse kohtu ette kui te ei vali kitsast teed.
Häbi , valu jääb te kätte , teie pisaratest Isa Järve teeb.

Sinu ja minu vahel

Sinu ja minu vahel
on valge härmaallee
ja lumeniidid meil kahel
on langend silmile

Minu ja sinu huultel
on valus päikene
kui tunneksin tuld oma kaelal-
su suu on tuline

Meie ja valguse vahel
on taevas punane
eksinud suudluste vahel
me langeme lumele...

Baby...

Baby.... I can't sleep
I need you here, curled up behind me....

Baby.... I'm restless
I need you here, to relieve all my stress....

Baby.... We don't talk anymore
I need you here, so your heart and mind I can explore....

Baby.... I miss you
I need you here.... to remind me of our love that I cling to.....

Baby.... I need you
I need you here.... just to give the strength to get through

Baby.... I love you
I need you here.... so I can prove my love is true....

Baby.... I just need you....

Sa ei tea

Sa tulid sell ööl
ja embasid mind
ja ikka sa ei tea,
et armastan sind
nüüd oled sa läind ja nutab mu hing
ja ikka sa ei tea, et ARMASTAN SIND !

Anna aega...

Ma polnud ju selleks valmis,
et mind tõeliselt armastad;
andesta,kui nüüd eksisin,
oma jahedusega sind ka solvan...

Mu tunnetega küllalt mängitud,
olen haiget kõvasti saanud;
need haavad,mida pole loetud,
on hinge siiski jäljed jätnud...

Olen sõnu ma alati uskunud,
kus lubadusi,ootusi sees;
ning lõpuks ju ikkagi pettunud-
sest valedest koosnesid need...

Ei julge ka edasi usaldada,
olen palju oma südant avanud;
seda tegin ausalt ja siiralt,
olen reetmist,pilkeid vastu saanud...

Andesta,et sind ma tõrjun
ja armastusse veel ei usu...;
anna aega,las veidike harjun,
las tagasi tuleb mul julgus...

Anna aega,las meeltega tajun,
kas soovid ja ihad on veel alles,
et rinnas võiks ärgata kuumus,
mis soojendaks jahtunud tunded...

Anna aega,las veidike mõtlen,
kas on selleks valmis mu süda;
oma sisemuses natuke kõhklen,
et olen tegemas jälle uut viga...

ikka veel ilma sinuta...

Kas mäletad päeva kui kohtusime?
mil pime ja külm oli väljas
Olime lasnas ja niisama istusime pingil
Mil jeff meil oli veel pisike, tiine

Su silmad ... on nii ilusad,
ning su juuksed on nii lummavad.
Sinus on minusilmis ilu
Millega sa mu mingil määral ära võlusid


Suudlen õrnalt sind suule,
mis mu hellusi ootamas...
ja need tulised,pehmed huuled...,
minu kirg on rinnus hõõõgumas.

Oma sõnu ma alati uskunud,
kus lubadused, ootused sees
kuid lõpuks sa ikkagi pettunud-
sest valedest koosnesid need...

Tean,et sa ei hoidnud mind,
sa ei teinud seda kohe üldse,
kuid ometi sa jääd mu hinge
ning ometi ma armastan... igatsen sind.

Love cuts deeper than any blade

Love cuts deeper than any blade

Like a flower
Every rose has its thorn
The danger
And the pain
When your torn
The thorn
Tatters
All up your arms
And leaves grazes
On your forward posed palms
When it leaves you
In such a becoming state
With no clue
Of when your going to wake

We’re a flower
But every rose has its thorn
We believe in danger
Cos we’ve felt the pain
When we’re torn
And the thorn tatters
All up your arms
From your forward posed palms
Right to the heart
When it leaves you
In such a becoming state
With no clue
Of when your going to wake
One kiss could break it away
Yet one word can bring on the rain
And we wilt
Coz there aint no sun
And we die all alone in this garden

Armastus

Armastus suudleb sind suule,
armastus lennutab sind tuulde..
Armastus ei küsi vanust,
armastus see pühib jalust

Armastus

Mu armastus on sügav kui ookean,
selle kaldal sind igal õhtul ootan.
Sinna armastusse uppuda sa võid,
see on armastus mille sa ise lõid.

Mu süda on suur kui atmosfäär,
sellel puudub kindel ots ja äär.
Siia mahuvad kõik sinu mured,
see lõhkeb valust kui sa sured.

Jäälilled

Lootusetult püüad, kuid siiski vapralt,
teed kõik, et minu elust sa ei kaoks.
Jäälilled leian oma aknalt -
sina jätsid nad sinna minu jaoks.

Raha

Rahaga saad osta maja,
aga mitte kodu.
Rahaga saad osta voodi,
aga mitte puhkust.
Rahaga saad osta raamatuid,
aga mitte tarkust.
Rahaga saad osta kella,
aga mitte aega.
Rahaga saad osta ravimeid,
aga mitte tervist.
Rahaga saad osta kindlustuse,
aga mitte turvatunnet.
Rahaga saad osta kuulsust,
aga mitte austust.
Rahaga saad osta seksi,
aga mitte armastust.
Rahaga saad osta lõbu,
aga mitte õnne.

Vabadus

Vabadus, armastus
need on mu igatsus.
Elu ma ohverdan
sinu eest, armastus,
ohverdan armu ma
sinu eest, vabadus.

Veel üksinda

Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.

Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.

Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.

Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.

Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.

Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.

Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.

Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.

Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.

Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.

Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.

Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..

Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.

Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.

Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.

Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..

See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...

Vaene-rikas eestlane

Kust see jama kõik meil pärit, küsida võiks Lennart Merilt
temaga ei saa kontakti, siis palumegi-
tule taevas appi,kas luukere pugenud on minu kappi?
Meil elu eestis täitsa korras,mis sest et suuremjagu tõõtab norras
Elektritgi me saame soomest, kotiga vist käime toomas
see ju meile bõrsil praetud, hindgi hullu kõrgeks aetud
vaene see kes ise loll, temast saabki prügikoll
kuid vaesuselgi häid on külgi, nii tihtipeale tundub mulgi
ei ole sa reklaami ohver, rahakott kui tühi kohver
ka annetusi sa ei jaga, see eest aga hästi magad
vaese hingel pole piinu, mis vanasti oleks põrgu viinud
rikkurid ja miljonäärid, seljataga neil afäärid
miljonid on tuulde läinud, üksgi hing neid pole näinud
pankurid ja advokaadid, suurem jagu neist on kaagid
ahnitsejad pätid vargad, ei neist ma iial hästi arva
vaene see kes tööd vaid tegi, et libedam saaks rikka regi
noorem rahvas karastatud pensiongi neilt varastatud
eestlene oli sakste ori, nüüd siis välispangas poris
võlakoorem kukil raske, veidi hingatagi laske
haiglatest on kadunt õde, nüüd sa näed veel õiget tõde
arst kui haige abistaja suurema raha krabistaja
tänavad on täis neid lolle igat sorti prügikolle
kelle käest on võetud vara,vastu öeldud:"ära plära"
vaene see jääb siisgi ausaks,lootuses et taeva tõuseb
tehke tööd ja nähke vaeva, ehk siis pääsete kord taeva
ees seal ootab ainult tühjus, kõik see lootus sinna luhtus
jumalgi on pajas õeldis, inimeste väljmõeldis
ausus tagasihoidlikkus ja headus see on raudne vaesuse seadus
riik ja rikas sind vaid koorib, aga kes siis sellest hoolib
ka armastus kui üllas asi, rikkurile ta on kasin
kõik see neile näitemäng minul hinge tekib äng
aga elu see on keeris see on see mis mulle meeldib
olid rikas nüüd siis vaene, alamrahvast aeg on kaeda
nüüd kui hakkab sul kord häbi, kadalipust kõnni läbi.

Meis kõigis

Meis kõigis on natuke tõde,
kuid valed on suuremad,
ja tunded mis segased, on kustuvad..

Meis kõigis on süda,
mis lööb vaid ühele
kuid mis saab siis kui pole seda ühte??

Meis kõigis on tunded,
need kasvavad me sees
ja lasevad paista õnnel, mis ei kesta..

Meis kõigis on armastus,
me kõik armastame kedagi
kuid kas see inimene ka meid armastab??

Meis kõigis voolab veri
ta tee on üks ja sama,
kuid lõpuks väsib me süda, kannatamast...

Meis kõigis on kurbust
kas see oli minevikust või tulevikust,
ta kummitab meid ega hääbu..

Meis kõigis on natuke tõde,
olgu see kui valus tahes,
murdub ka minu süda kunagi...

Sünnipäevasoovid

Õnn õitsegu su eluteel
Ja ärgu mingu uhkeks meel,
sest tihti elulainetes
ka õnnetus võib olla sees.

Õnne,särtsu,kannatust,
lusti,rõõmu,tublidust!
Armastust ja läbisaamist,
salasoovide täitumist!
Uusi mõtteid,visadust,
nooruslikku rahutust!
Õnne,tervist,edu!
Kanget tööd ja hüva pidu!

Õnn ja rõõm sind elus saatku,
kaugel olgu kurvastus.
Päike sinu peale paistku,
südant täitku armastus.

Tuhat tulist õnnesoovi,
hästi tubli olla proovi.
Ole viks ja viisakas,
ära ole tujukas.
Selleks sulle palju jaksu,
Õnne palavat ja paksu.

Armastus

Kui ma inimeste
ja inglite keeltega räägiksin,
aga mul poleks armastust,
oleksin ma vaid kumisev vask
ja kõlisev kelluke!
Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõik saladused
ja kõik tunnetatu
ja kui mul oleks kõik usk, nõnda,
et võiksin mägesid teisale paigutada,
aga mul poleks armastust,
siis ei oleks minust ühtigi!
Ja kui ma jagaksin kõik oma vara vaestele
ja kui ma annaksin oma ihu põletada
ja mul poleks armastust,
siis ei oleks mul sellest mingit kasu!
Armastus on pikameelne,
armastus on täis heldust;
ta ei ole kade,
armastus ei suurustle,
ta ei ole iseennast täis,
ta ei ole viisakuseta,
ta ei otsi omakasu,
ta ei ärritu,
ta ei pea meeles paha,
ta ei rõõmutse ülekohtust,
aga ta rõõmutseb ühes tõega;
tema vabandab kõik,usub kõik,
loodab kõik,sallib kõik!
Armastus ei hävi ilmaski.

Ma vajan sind

ma vajan su õrna pilku,
ma vajan su puudutust.
ma vajan su pehmeid huuli,
ma vajan su armastust.

Enne kui sain emaks

Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine
- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,
ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.

Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.

Ei olnud kunagi tundnud seda soojust,
rõõmu,
armastust,
südamevalu,
imetlust

Vajan armastust

Kord tulid mu juurde
ja palusid:"Võta mind tagasi!"
See siiski ei läinud nii...
pettus hinges, põles kui viin
Haiget tegid mu kehale, meelele...
Sulle jäid meenutama mind mu pisarad.
Aasta möödus ja armid väiksemaks muutusid...
Nüüd muutus elu, sest kohtasin kedagi,
kes minus näeb mind ja oskab hoolida,
pakkuda seda mida vajan...
vajan Armastust,
mis on puhas ja omakasupüüdmatu,
ta ei karju, ei löö...ta paitab mu pead
ja vahel sosistab :Ei leidu nii palju sõnu,
et öelda, kui väga sind Armastan!!!

Ma armastan sind

Mu silmad on suletud, põsel on pisar.
Huuled on pilukil ja nende vahelt
kuuldub vaid Sinu nime.
Mõtlen vaid sinule, unistan vaid sinust,
elan vaid sinule, mõtteis mõlgub vaid armastus...
Suudlen su pilti, mis lebab laual mu ees.
Surun südame vastu su pilti ja kordan:
Ma armastan Sind!

Kallis sõber

Palju õnne ja päikest,
palju vikerkaari pärast äikest.
Palju sõpru ja mehasid,
kauneid riideid ja koidularahasid.
Ilu, õnne ja armastust
ning kõike mida vajad just!

Ühel udusel sügishommikul

Ühel udusel sügishommikul miski mind tuules hüüdis.
Keegi õrnalt mind huultele suudles, käest kinni haatara püüdis.
Ta tõstis mu maapinnalt, hellalt udus kandis.
Lummava lauluga mulle oma armastuse andis.
Siia ma jään, ma jõudsin koju. Siia ma jään.
Tihe udu endasse mind mässis.

Kõik mis soovisin

Kõik, mis soovisin leidsin sinus,
olles nüüd nagu väike tüdruk pulmade himus.
Mu armastus suurem on sõnadest,
aeg üle korvata su minu kirgastest suudlustest.
Kõike head on raske siia kirja panna,
ennast sulle tervenist annan.
Oled täitnud kõik mu soovid,
minu elus tänu sinule, ilusad toonid!
Oled teinud minust parema inimese,
saan olla sinuga lihtsalt mina ise.
Armastan sind armastada
ja mitte keegi ei saa sind minu südamest varastada!

Igatsus

Käest sul hoida võisin
ainult ühe viivu.
Kuniks ajavalu karge hetk
mis põletas me olemisse
linnutiibu.

Näpuotstes tunnen veel
su armastuse kaiku.
Sinisilma viimast viivu näol.
Huultel sinu päiksesooja maiku
paitamas mu igatsuse häält.

Sa ei tea, kuid ootan sind
ja enne veel kui lumi langeb puudelt,
enne veel kui suvi suudleb mind,
uueks saab me armastuse puude.

Hüpe igavikku

Seisan kaljul ja mõtlen,
hüpata või mitte?
Südames veel kahtlen,
võtta sind või jätta?
Imelikud tunded,
keerlevad mu sees.
Rasked otsused,
seisavad mul ees.
Armastust ei tunne,
ei tunne midagi...
Maailm vajub unne,
ei huvita see kedagi.
Lõpuks ikka otsustan,
enam ma ei mõtle.
Silmad sulen kõvasti,
karjatan,teen hüppe...
...igavikku...

Teineteist

Sõprust otsides
kokku saite,
teineteist leidsite
ühte jäite.
Armastust vajades,
õnneteed rajades
tänasest alati
koos te käite.

Ma tahaksin

Ma tahaksin,et me kahekesi
vaadates näeksime seda,
mida eraldi olles ei märganud.
ma tahaksin, et me kunagi
ei kasvaks nii suureks,
et varjaksime teineteisel näha maailma.
ma tahaksin,et meie vahel oleks
siiras ja puhas sõprus
ja võibolla kunagi ka armastus.

Kord

Kord sinu naeru najal,
Sai õnnest õhata.
Kord sinu armastusest,
Sai end lõhata.
Kord koos oldud aeg,
Sai lahkumiseks ikka.
Kord jällenägemisel,
Sind armastasin ikka.
Kord vihkasin sind ka,
Kuid lõpuks jõudsin ikka..


Kord tahan seda jälle,
Kuid siis ei enam saa.
Kord kaotatud kalleid,
Ei tagasi me saa.

Ma armastan sind

Ma armastan sind
kuigi ma pole sind kunagi näinud
aga armastan ikkagi sind
armastan nii palju.

et sinu nimel olen valmis surema
ja sulle annma oma elu,
et sina saaksid olla õnnelik
ja leida omale armastusse

armastuse

kes sinust hoolib
kes armastab sind .
kes ei valeta sulle
kes armastab sind sellisena nagu sa oled.

Austus ning armastus

Vastumeelne tunne, painav.
Valdusi endale koljus laiab.
Salvab kõk organismi lihased
katab viimsegi naha pinnase.
Sulgeb lootuse silme sees
varjab pilti reaalelu ees.

Oled muutunud külmaks ning mõistmatuks,
teistele jäänud südamelt avamatuks.
Sind ei paisteta kuulavat kui seletad,
üksnes oma tuimsusega teisi peletad.
Pühendud tõsimeeli oma huvide arendusse
ent nende väärtus ilma sotsiaalse rahuta langeb unustusse.

Rääkimata, et oled peagi murdumas
on su lähedased end süüdi tundmas.
Kinnitad neile, et emotsionaalselt ajad on tormikad,
saladuslooril magu ravimitega kostitad.

Miks sa siis endale sellise eesmärgi seadsid?
Et tähelepanu ja kadestavaid pilke saada, ma teadsin!
Muide kõik mis sa tegelikult igatsed
on austus ning armastus.

pettunud armastus

Ma pesen sind enda pealt maha
ja enam sind näha ei taha!
ja midagi sinult ei palu,
sest kõik see teeb põrgulikult valu...
Sa tulid, nägid ja võtsid
ja kasutatuna maha siis jätsid...

Neiu I.

Soovitus

Tahan sind vaadata,
kuid kardan sind kaotada.
Tahan sulle andestada
ja südant sellest kohast kangestada.

Sa armastad mind - ma tean,
kuid maha jätma ma su pean.
Ma ei armasta sind
ning see teeb kurvaks mind.

Ma tahan sind õnnelikuks teha
ja puudutada vaikselt sinu keha.
Sa oled rohkemat väärt kui mina
seda ütleb ka minu suur nina.

Tahan, et sa unustaksid mind
nii ütleb ka minu rind.
Nii on parem sulle,
kuigi tegid rõõmu mulle.

Andestamine

Sa meelega mind lõid
ja ma pean haavale määrima võid.
Miks ometi sa mind ei austa
ega aseta mind oma armukausta?

Sulle andestada on raske
ja õues külm on karge.
Meie armastus on värske
ning mina loon siin värsse.

Püüan sulle selgeks teha,
et armastan sind ja su keha.
Püüan, kuid ei suuda.
Olen nõid ja vajan luuda.

"Sa ennast võiksid muuta."
"Vist ainult siis kui oleksin suuta…"
Enda muutmisega ei tule ma toime.
Mis siis muud kui tagasi sõime.

Kingitus sulle

Oma südame kinkisin sulle,
sina lubasid mulle,
seda hoida ja armastada,
leida ja hellitada.

Aga mida tegid sina,
otsisid, kus olin mina,
andsid tagasi sa selle,
mis kuulus alatiseks sulle.

Sul ükskõik on minust,
mälestused sinust,
püsivad mul silme ees,
silmad pisarate vees.

Nüüd ootan ma kohtumist,
mille eest tunnen kohkumist.
Tahan vaadata sind taas,
et tõuseksin kõrgele ma maast.

Nägemisvajadus

Millal ma sind jälle näen?
Tahaks sirutada sinu järele oma käe.
Meie armastus ületab viimase kui mäe,
seda sa veel näed.

Anna mulle võimalus sind kohata,
kui ma ainult oleks köhata.
Ma olen haige sinust
ning sina ei teagi minust.

Kardan väga sind kaotada
ja oma suurt suud paotada.
Sõnadega teeb palju rohkem valu,
mida keegi kunagi ei palu.

Valu on üks paha bakter,
kellel kõige halvem karakter.
Igatsus on mega pisik,
kelleta ei ela ükski isik.

Lõpp

Meie suhe oli määratud hukule
nagu pole elu loodud nukule.
Oli ilus see aeg, mis meile antud
ja me saime ka selle vaevuse kantud.

Sinu armastusest ei piisanud.
See oli põhjalikult mind piinanud.
Rikkusid sa mu tuleviku teisega
ja seega saabus lõpp "meiega".

Neist koosveedetud hetkedest jäävad mäletsused
on unustatud kõik mittevajalikud jälestused.
Tundsin sinu vastu sõprust vaid,
kuid sina tead, et minu armastust tunda said.

Ei soovi, et teaksid - ei tundnud ma midagi.
Soovin sinu jaoks teha vähekest sedagi.
Ei hooli, kui arvad minust pahasti,
selle vea parandab "puhasti".

Soovin, et vihkaksid mind
selleks, et unustada mind
Ei soovi teha haiget sulle,
mis sest et kunagi tegid haiget mulle.

Proovin säästa sind sellest kurbusest
ja ka ennast loobumiskurbusest.
Tahan, et õnnelik oleksid
ka siis, kui mina läksin.

Tahan pakkuda sulle õnne
ja näidata hulk rõõmsaid põnne.
Pead loobuma sa minust,
kuid unistada võid kunagisest "minust ja sinust".

Võid olla õnnelik ka minuta,
aeg haavad tinutab.
Tahan, et liiguksid eluga edasi
ja palun, lõpetamegi suhte sedasi.

Kirega põhjendatud

Kui ometi puudutaksid mind kirega,
langeksin su käte vahele ja sulaks.
See kõik oleks põhjendatud selle kirega
ning vahel südamehäältki kuulaks.


Sinuga koos tundub aeg ilus -
ilma sinuta olen kui õnnetu lilleke vilus.
Vajan armastust ja hoolt,
mida ei saa igalt poolt.



Kirglikud, romantilised hetked
las tulevad tulevikus otsingu retkel.

Taas kohtumine

Sinu nägemine oli mu unistus
ja meid ei seganud ükski kummitus.
Rääkisime tasa sinust ja minust
ning meie surematust armastusest.

Sinuga rääkimine oli vajalik,
mis päästis meie suhte, mis oli konarlik.
Sinu sõnad rahustasid mind
ja ma armastan kohutavalt sind.

Ütlesid, et armastus pole kustunud,
kuid Tema pärast on see tuhmunud.
Küsisin kõike, mis mind piinas
ega uputanud neid salaviinas.

Näitasid, kus asub mu kiri.
See ringlema pani mu vere,
sest asus see südame peal.
Ainult mina veel puudusin sealt.

Sinu nägu on lihtsalt kaunis
nagu mõnes Hollywoodi filmis.
Sinust loobuda on raske
nagu külmast talvest karskest.

Kui hüüad hüvasti,
tundub see nii sügav ja kõlab kõvasti.
Musi tasa sulle saadan
ja peatselt kokkusaamist loodan.

Tean meie lahkumise süüd
ning loodan, et aitab minu püüd.
Tahan saada jälle kokku
ja tervitada koos lihavõtte sokku.

Tahan, et armastaksid sama palju mind,
kui mina olen koguaeg armastanud sind.
Tahan, et teaksid -…ARMASTAN SIND
ja sinu järele kisendab elu lõpuni mu rind.

Kevad sinilille sinises

Ei tea, miks armunud ma taas?
Vist kevad poeb juba põue.
Kuid lumi on ju maas
ja ilmadki ei kisu õue.

Külm näpistab vaikselt tagumikku,
näen lume alt kergelt külmunud lagendikku.
Linnud lendavad meie maale
ning lõõritavad tervele Eestimaale.

Lõõritades ehitava pesa
ja loovad tasapisi pere.
Varsti - varsti hakkab paistma kevadine kesa,
mis paneb poeedil ringi käima vere.

Pungad kikitavad peanuppe
ja varsti korjatakse tuppa nurmenukke.
Kevad sinilille sinises
ning esimene kärbeski juba pinises.

Siniliiliad ja astrid,
mis on kaunid kui delikatessid austirid.
Kevadine hõng
tundub sama ilus ja lõputu kui vanaema lõng.

Jooksevad ringi armunud paarid,
kellest saavad selle kevade staarid.
Armastus ja kevad käivad käsikäes
ning saavad koos üle igast mäest.

Tutvus armastuseks

Me võõrad olime,
kuid nüüd sõprusesse kolime.
Tutvusime neutraalsel tasandil
ja sel 21. sajandil.


Algul kohtusid meil pilgud.
Me jälgisime üksteist iha pilgus,
siis me rääkisime viivu
ja mina lehvitasin oma armastuse tiibu.


Olime üksteise seltsis otsinud kaua,
kui poleks leidnud - kaevaksime hauda.
Nautisime teineteise seltskonda,
et tuua üksteist perekonda.


Oli algul sõprus,
mis oli mahlane kui tsitrus.
See arenes enamaks
ja meie teguviis muutus kenamaks.


Lahkusime nagu vaja
nägime vaid kaugelt üksteise maja,
kuid siis kohtusime taas
ja minu kaine mõtlemine oli maas.


Helistasid mulle öösel korra
ja tahtsid seada suhteid korda.
Mina keeldusin
ja sina kurbusesse neeldusid.

Tappev armastus

Haiglane armastus haiget teeb
ja veri soontes kuumalt keeb,
sest mees, kellega end jagada tahan,
jättis mind juba ammu maha.

Sealne tunnete vool,
mis tundsin end tapvat.
Kõik, mis vajasin, oli vaid su hool.
Ei uskunud, et see armastus mind tapvat.

Külmal põsel pisar soe;
langeb alla mööda külma keha,
mis tuim, kuhu ükski tunne ealeski enam ei poe.
Ootan kärsitult, millal saabub eha.

Sa tuled enne eha - katsud - kalk,
tunned, et oled süüdi, kuid siiski…
kuuletud - lähenevad mingid sammud…
Eha saabub ja me lahkume koos.
Sinu kõrvale jääb keha kalk.

Ühel hetkel ma tunnen!

Ühel hetkel ma tunnen,
et maailm on varisenud kokku,
varisenud, tuhandeks killuks!
Ühel hetkel ma tunnen,
et miski ei hoia mind koos,
ma tunnen, et midagi vaja pole!
Ühel hetkel ma tahan kõikke.
Ühel hetkel ma tunnen,
kohutavat valu ja pettumust,
pettumust inimeste pärast,
kes on mu ümber!
Ühel hetkel ma tahan olla.
Tahan olla esimene,
esimene kõiges, elus.
Ühel hetkel ma tahan,
tahan hävitada kõikke mis,
mis on olnud ja alustada uuesti.
Tahan tunda tõelist kirge ja armastust,
tahan õnne!
Ühel hetkel ma tunnen, et
kõige väikseim asi on suur,
nii suur, et seda pole võimalik mõõta.
Ma tahan ühte ja samas ka teist.
Ühel hetkel ma tunnen väärtusetust,
ja ma tean,
et ühel hetkel ma tunnen!!!

Ühel hetkel ma tunnen jälle!

Kaugus- on masendav ja alati olemas.
Teadmatus- vihkamise alus.
Väärtusetus- tundmiseks iga sekund.
Unustamatus- möödumatu minevik.
Pettumus- tonnine raskus me hingel.
Valu- täitmas me südant ja mõistust.
Kurbus- kõige eelneva põhjus.
Tühjus- kui me vahel ei tunne.
Igatsus- konkureerib pettumusega.
Mõttetus- algava päeva mõte.
Armastus- täitmaks meeletut tühjust.
Emotsioonitus- algava depreka tunnus.
Mõõtmatus- kellegile ei anta ju rohkem.
Pimedus- tuleviku ootus.
Soojus- jäine sulatus.
Hingetus- kildudeks purunenud maailm.
Armastamatus- kui ma tunnen jälle!