Sõnale astmed leiti 5 luuletust
Tuhat ja kaks aastat
Pole keelt mis täpselt tunnetaks kõiki tundeid,
pole meelt mis jutustaks kus kõik see tuleb,
teda struktuurina oma kõrvades õrnades sõnades kuuldes,
tasaselt paberile kandub tundmatu muster,
kuskilt sügavalt rinnust, südame juurest,
teadmata mis saab või mis tulema hakkab,
kas ekisteerimast üldse lakkab või endaga kaasa,
igavikku igaveseks mälestusse jäädvustunult maandab,
pealt alati pead vaatand, ootand, et sealt midagi ei haaraks,
mõtetest saanud vabaks, nüüd aina kallab, juurde saamas,
kuigi ega ei taha, kellegi ta iial paha, on nõus õpetama,
lõpetamas igav .....
Kõrgemale
Iga trepi aste mind lähevale viib, Just kui linnu tiib mind kõrgele viib
Üks samm lähemale taevale.
Kus heidan pilgu maailmale.
Nii üksik siin üleval kõik näib.
Kui mina mööda taevast käin.
Igat väikest pea nupp vaatan.
Et leida see kuri saatan.
Ta mu südame murdis.
Kuid sellest teile ei kurtnud.
Te poleks hoolinud
Te temast ju ei hoolinud.
Üksik valgus vihk
Ehk väsinud, ehk pole tähtis muu, kui vaid see südamlik hinge käsitlus,
ega väga hästi ei tulnd, harva näen päikest, tihemini näen kuud,
käes pole uus, väeks mul on südamlikkus, kuigi türatsetamool ligi tikkund,
ära ajatud iga vanamoor, kes ei märka mu tõelist rikkust, mu kirkust,
mu ausust, mu siirust, tasaselt nende sisse ma piilund, vahest on õudne,
vahest on nii ilus, lähemale saanud tõele, kui pole õel keel, põen end,
rohkem kui vahest, näen kuidas kõik õige muutunud valeks, lahti lastes,
haavadest saanud pole veel arme, jäädes lahkeks, vaid valedes kahtl .....
xxi sajandi lapsed
ajalehed koltununa vedelemas tänavatel
põlema süüdatud mässuga prügikastid
elame me ju nüüd aegadel ärevatel
mil must lipp on tõmmatud masti.
suletud kallihinnalised poed
odavamates segamini järjekord
inimeste pilgust tühjust loed
sest puudub neil seisukoht
mõteteks koondatud sisukord.
on see väljasurev optimism
või pealesurutud pime hirm
ei valitse kapitalism - sotsialism
hoopiski seletamatu ideoloogiline sürr.
ehitatakse majad millel trepiastmed
puuduvad korruste vahesid täidab õhk
suureks ei lasta kasvada siin lastel
sest kübermaailmas tühjak .....
elu kortermajas
kusagil karjub laps ja haugub koer
keegi prõmmides suleb korteriukse
kostub irvakil aknast suvalise naer
kõrvas peksab rahutu südametukse.
unetult varahommikul veel lebad
ühtlaseks kogumikuks sulanud kisa
maailmas hullumeelses siin elad
kus allkorrusel naabriks purjakil isa.
trepikojas on nostalgiline mineviku lõhn
astmed kulunud ning seinal värv laiguline
öösiti hiilib siin surma siluett näljast kõhn
kel silmis pilk nõnda inimlikult kurvamaiguline.
tänagi öösel paistab tavapäraselt tähed ja kuu
kõik tunduks nagu olevat eilse sarnaselt sama
mis sest .....