Sõnale avarus leiti 43 luuletust
Oma lill
Ehita oma lossitrepp
nii kõrge kui saad,
et need, kes jagavad sinuga
sama vaadet,
näeksid kaugeimat merd
ning tõotatud maad.
Lao oma lossiaed
nii avar kui saad,
et need, kes tantsivad sinuga
ühes taktis,
mahuksid ära ka siis,
kui tornitrepp
juhtub olema katki...
Ja kasta enda päevade peenraid
ka siis, kui
need on tühjad,
sest kuu kasvab ja kahaneb,
kevad tuleb ja lä'eb,
aga kõrgus ja avarus
toovad kohale need, kes
otsivad kohta
oma lillele.
/Mari*Uri/
lumevalgest leheroheliseks
männil maja taga
sulast oksad märjad
okas rohelisem
talv saab otsa viimaks
lumi valge sind enam
piina ta puhtus kiiskav
meeltele tee liiga
taas ilm saab lumevalgest
sumisevaks leheroheliseks
taeva alt kaob lumi
ta õhku tõuseb ära sureb
enda järel ohkega ukse sulgeb
rõõm sind jälle täidab
iga loik kui peegeldab
avarust ja taevast
saad kinni võtta elu kaelast
aprillis
lööb pärast talve
haljendama põld ja nurm
samamoodi heleroheline
nüüd on jälle elu igavene hurm
mul kahju hakkas
et poisieas pajupill
jäi tegemata
pritsmeid pööreldes
vesiveski koduojale
rõõmust kilgates ehitamata
varandus teele mida
võtta jäi kaasa tulemata
vajunud on igaveseks
Elva jõe põhja kõrvus tuul
lahtistel jääpankadel sõitmine
silme ees Peipsi avarus
pähe hakkav vabadus
üks soov
valguse
pühitsemisest
igal hommikul
täitugu sul meel
milline avarus
siis on ees
milline tee
*
valguse
pühitsemisest
hommikul täitugu sul
meel et näeksid milline
Tejo jõe suudmes Lissabonis
Atlandi ookeani avarus siis
on ees milline Hispaania nõlvade
vahel Santiagosse palveränduri
jalad rakku käies pikk
pisarates käänuline tee
iseendani jõudes
milleks muutub see
too mulle
too Lissabonist mulle
kulunud nurkadega
kohvris kaasa Pessoa
pildiga tass
hommikuti kohvi
millest juues meenuks
plagisevate purjede all
ookeanile pääsemist
kaldal päevi kuis ootasin
silmapiiri tahagi minemist
näha tahtsin avarust
kus sina ei lõpeks
iga päev jätkuks ärgates
see hullutav retk
täitus millest pilgeni hetk
sadamas üles otsisin laeva
mil krigisedes tõuseb
dekile ankrukett
öösel mulle peale koikus
laotub ennegi laeval
kaasas olnud paigatud tekk
mu rumal vaene süda
oh mu vaene rumal süda
ikka alles armastad tüdrukut
kel ammu lapsed mees
lahus aastaid on sinust tee
ometi kuldseks säratub hetk
Sulle kui mõtlen saab
heledaks see mis ees
pühaks see mis sees
sõnugi puutuda ei taha
suus araks jäänud keel
ookeani avaruseks
korraga saanud meel
30.august
veel õitseb aias
päikselill pea kohal
sinitaeva avarus
meelel alles sellega
üheks olemise vabadus
veel suvi jõena hetke
voolab päeva heldelt
joodab ei katke
hallaöödest õitsemise hoog
mis sest et veretama
hakkas toom
ees raagumine suur ja hall
lumevalge otsatu talv
Hunnitud Avarused
Время – вот преграда,
Редко, лишь когда-то,
Может повезти,
Для глаз усладу,
Для души отраду,
Охотливо приобрести…
Oivalised avarused rõõmustavad silmi,
Kaunidus kunagi sinu ees laiali lebas,
Pärastiselt kerkivad need ilmed,
Vaiksetel vilkudel ainultki peas.
Ükskord vedas mul tabada ilu,
Püsib see mälus kireva jäljena,
Ega valetama ma ei kippu,
Ilma vapustuseta see ei jäeta...
Simple cure, it gets so warm,
Afterall because of these ones,
Seemed to make restless calm,
Naturaln .....
Reisin täna
Reisin täna kohvrita,
seljavalu ohvrita...
Rändan ringi meigita,
seljakoti, kleidita.
Mul on kaasas sinu silmad,
sinu pildid, sinu hääl...
Väljas soojus, kevadilmad,
avarused kõrgel mäel.
Lähen lõppu loojangusse
päiksetõusu algama,
segamini sisemustes
valguskiiri valdama.
Reisin täna kohvrita,
tee ja juhi, sohvrita...
Rändan ringi sinuga,
sest armastad
koos minuga.
/Mari*Uri/
Milleks meile see valguse lein
Pikk ja põhjalik pimedus
Vallutab meeled ja keeled
Saaks sooja ja valgust
Tuleks kevad
Uus algus....
Küll tuleb
Kuid enne naudime antut
Hõbekandikul kantut
Põhjatut avarust väljas ja sees
Tähtede sära pimedas vees
Kahvatut kuukiirt
Ja pimedat pehmust
Enese ehtsust
Ja ülimat tõde
Pimedus on valguse õde
Vaata
Kuis pimedas säravad tuled
Inimmeel mõtiskleb enam
Tähine taevas on kenam
Pimedus paitab ja peidab
Küünlaleek seinale heidab
Varje,mis tantsivad tangot
Sumbudes raugesse hinge
Mis avardund enese sisse
Ilus see õhtu
See tants
Ja see vein
Mil .....
suvest väljas
taevasinised ussikeeled
valged raudrohu õied
lompides külatee ääres
jorjenite ehavalgus aias
ainsatena meenutavad
veel meile suves olemist
seda avarust ja vabadust
millest jäime ilma
nüüd mil päikese asemel
päevad vettivad sügise vihmas
vähe on seda mida ahnelt silmad