Sõnale kauge leiti 661 luuletust
Kiri kallile sõbrale merelt
Katsun Sulle külla tulla
mu armas, kallis sõbrake.
Hetkel veel Sust kaugel viibin,
mõned miilid jäänud veel.
Sa ju tead, et merel olen,
ööd ja päevad lainetel.
Laineid murran, kuid mitte sõprust,
iga päev püsid mu mõtetes.
Kui ma ei jõua koduranda,
siis tea, et tormituuled on mu teel.
Siiski püüan kõik ma endast anda,
et õigeks ajaks jõuda koduranda.
Oleks hea Sind näha sõbrapäeval,
ilus kink see oleks minule.
Juba ette mõtlen sellest päevast
ja kuidas me seda rõõmupäeva jagame.
Vahest kurb on meel
Kodu on puhas, korras ja vaiknegi,
liialt vaikne, et hakkab kõrvadele,
toob nutuvõru hingele.
Inimesi tahaks näha vahest rohkemgi,
näha nende toimetusi, siblimisi,
üksi poleks siis.
Lapsed ammu pesast läinud,
kaugel on nad siit.
Kuskilt kaugelt kostub kõrvu,
pääsukeste vidiit, vidiit!
Elu olevikus ...
Elu ette meile mängib rütmid , rollid,
õnne kui kehas rahu hinges rõõmud.
Kiirelt olevikkus , tulevikku - liigud,
jättes minevikku , noorusaja noodid.
Kaug tulevik , koos vaid unistustest,
ei eales teda näe silm päriselt seest.
Ta kaugusse ruttab põgenedes eest,
nii ulm meid saadab , jäänu eluteest
Hansi!!!
Mitu südant
Olen kaotand mitu südant
oma teel.
Olen võitnud mitu südant,
rohkem veel.
Olen kaugusesse vaadand
lähedalt.
Olen igatsuselaule laulnud
kähedalt.
Olen kilde kokku korjand,
purustand.
Olen kurja meeles pidand,
unustand.
Olen kerjust lohutanud,
teinud pai.
Olen vaenlast hellitanud,
kuni sai.
Olen vihanud ja neednud,
parastand.
Olen petnud, valet vandund,
varastand.
Olen pooli tervendanud, tervet
poolitand.
Olen valgust varjutanud, varje
koolitand.
Olen olnud elav surnu,
hingetu.
Olen olnud voolav õnn,
hirmpidetu.
Olen olnud peal ja kohal,
üleval,
servas, keske .....
Kurblik süda
Võta kaasa mind,
võta kaasa mind,
võta kaasa mind linnuke.
Kanna tiibadel mind,
kanna tiibadel mind,
kanna tiibadel mind üle vee.
Vii mind kaugele,
vii mind kaugele,
vii mind kaugele linnuke.
Võta kaasa mind,
kanna tiibadel mind,
vii kaugele mind linnuke...
Ära maa peale kukuta mind,
ära kukuta mind,
mu lind...
Lapikene maad vanadele meestele...
On mõni mees kes räägib nagu jõuab….
Teab täpselt kuidas elama peab hästi..
Kui ükskord elu sadamasse sõuab…
Ta jüngrid vapralt jätkavad kuis kästi…
Üks on tark ja räägib kuidas teisi võita.
Iga sõna pole kaugelt sulakuld…
Ei käi ta jala, tahab uhkes tõllas sõita..
Ta tarkused kord katab surnuaia muld….
Räägib teinegi kes pole nõnda tark…..
Ja iseloomu pole temas kuigi palju
Lõpuks maha Ikka maetakse ta sark…
Eks voolav vesi lõhub kõvemagi kalju…
Sa oled tubli mees ja elad kuidas jõuad..
Käid vahest kirikus ja patud andeks saad
Teenid u .....
Teisend*
kui Adam Levine* laulis telefonist,
mida müntidega täita
siis ma nägin korduvalt ja kordvualt unes
kuidas valin numbrit ja helistan kellelegi
keda ma igapäev ei näe
lahkuminek rebis mind tükkideks
nagu paberihunt teeb seda paberiga
kõigist nendest mõtetest,
mis viisid aina tumedama jõe rüppe
leidsin kirjandusest toe
aina süngemad ja süngemad teosed
et ka iseneese hing purgatooriumis puhastuks
ma ei leppinud sellega kunagi
nii nagu kinnipeetu
oli minus mingi loll lohutus, mingi teadmine
see pole kõik,
kuigi tollal tundus ka rõdult alla hüppamine
hea ideena
.....
Sinu silmad
Su silmad on merekarva hallid,
Sa vist väga armastad merd.
Su pilk nii kauge,
neis sügav on vaade,
Sinu silmadesse vahest uppudagi võib.
Sinu silmad räägivad nii palju,
Sinu süda tuksleb
kui merelaine sees.
Ja armastust on palju,
Sinu pisarates peegelduvad need.
Pilvetupsu puudutus
Pilvetups, sind kallistada tahaks,
oled nii pehme ja uduõrnake.
Sind puudutada tahaks,
kuid jääd kaugeks minule.
Ainult mõtteis ulatun su juurde,
silm seletab, hing upitab su poole.
Kaua vaatan sind,
kuniks pudened mu peole,
siis õrna puudutust tunneb hing.