Sõnale kuristik leiti 48 luuletust
Unustuse Kuristik
Keda sa teenid? Kas ennast?
Mida sa usud?Kas ise ennast?
Või neid kes meeli on petmas?
Mis sulle meeldib? Kui valetab keegi?
Või südant mis kogu väest vestab?
Kas tõde tohib peita? Kas siis;
Põgenemisteed üldse vaja leida?
Keda sa teenid? Kas ennast?
Mida sa usud?Kas ise ennast?
Või neid kes meeli on petmas?
Iga sõna, kus Mina on kõlaks, lõõmab,
õrnalt lükkab ja tõmbab, ei käse mul minna,
Sinust mööda, vaikin, jäänud olen võõraks,
üks sama ajastu, olen kasutu, pole vajatud,
kui tõde paljastus, mida nii pinksalt varjatud,
saamatult, unustuses armas .....
Tunnete kuristik
Seisan kuristiku äärel
vaatan alla kuristiku
mis ma näen
on tühjuse põlgus
Puhub külm tuul
läbi muserdatud kontide
külmutades südame
ja jättes mu külmaks
Tiirlevad mõtted
endiselt su ümber
ei rahu leia
vaid sinuga unustaks kõik
kui sa vaid hooliks
võiksin lennata taas
Kuristiku serval
Kuristiku serval ammu
oled enesega.
Edasi ei ühtki sammu,
tundud ebalevat.
Käed sul kütkeis, kinni seotud.
Silmadki sundima suletud.
Ühel pool on kaos ja hirm,
teisel vabadus ning arm.
Ümber pöörata ei saa -
seal vaid minevikuvarjud.
Suunda valida ei tea,
sa ängistusest karjud.
Võin su vastu olla hea
ning ulatada käe.
Kuid olen aus, et ma ei tea,
kas ise rohkem näen.
Mina võingi olla see,
kes sind ahastusse rihib
teisalt äkki sama tee,
meil tuleviku kingib.
Loll Optimist
Seisan kuristiku äärel, vaikselt oma maailma kaon,
Ümberringi kõik korras, vaid minu sees on kaos.
Tormituuled minult soojust röövivad,
Kõik tunded aina rohkem segi pööravad.
Viimne soojus on mu põlev soov,
Saada sinuga üheks, aga sa ei ole selle poolt.
See hinge seest on ära söönud,
Olen optimist ehk minu juurde pöördud?
Sulle tahan vaid head, armastan sind, kas tead!?
Miks sa usud, et olen egoist, need on su enda vead.
Vead uskuda ja näha ainult inimeste palet,
Isegi kui usud, usud sa teiste valet.
Üle ääre astumine nii kergendav mul oleks,
Aga olen loll opt .....
Maailm on Minu peos
Kahe käe vahel,
seda Maailma väikest
Hoian nii kindlalt peos
Tunnetan soojust,
südames päikest
Kaob hirm juba eos
Vaid Kahel varbal
Veel seisan siin äärel
Valu ei tunne ma
Tantsin ka siingi
veel serval Liig kitsal
ära sina küll muretse
Vaid ulata mulle
oma kindel käsi sa,
nii soojem on südames
Kui puudub julgus.....
Ma pilguga püüan sind saata..
Silmadega paitan su keha…
Äkki mind korrakski vaatad…
Aga midagi pole vist teha
On kuristik sügav me vahel
Sul teised on sihid ja soov…
Pole palju ühist meil kahel…
Läheb luhta mu tahe ja proov…
Ma tean, peaksin ütlema sulle…
Mu kauneim, vajan vaid sind…
Aga kardan ja tõesti ei julge…
Ei tea kas sa tahaksid mind….
Aastaid nii mööda vaid käin
Eemalt naudin su kaunist sära
Ammu endale lollina näin.....
Ei julge ikka ütelda ära…
midagi kosmilist
mäed varisevad
taevas jõed muutuvad
orkaani pilvedeks
maapõues kus
kus kõik kivid on sulanud
lendab aeg-ajalt õhku kaas
kõik kogu aeg selleks
et elu saaks toimida
lill õitseda lind lennata
inimene olla õe-vennana
mina uut hommikut
jälle emmata
vulkaani jalamile
püstitasid koja
kuristiku servale
milleks küll sääraselt
endale
02.02.2024
midagi kosmilist
osmilist
(jäta vahele või
tee ümber) Midagi k
mäed varisevad
taevas jõed muutuvad
orkaani pilvedeks
maapõues kus
kus kõik kivid on sulanud
lendab aeg-ajalt õhku kaas
kõik kogu aeg selleks
et elu saaks toimida
lill õitseda lind lennata
inimene olla õe-vennana
mina uut hommikut
jälle emmata
vulkaani jalamile
püstitasid koja
kuristiku servale
milleks küll sääraselt
endale
02.02.2024
maiööl
nagu kuristiku serval
seistes vaatasin
õunapuu alla kukkunud
kortsus tulpide õielehti
käsi neid matta tahtis
meel mitte
mitu päeva nii ootasin
kuni õitelumi enda alla
viimaks nad mattis
*
valgus kardinate vahelt
magada ei lase justkui
Linnuteel asuks ase
jaheduse eest peal tekk kare
mida peale ma hakkan
selle kuumava padja
valge juuni õites ilmaruumi
puudel lehtede suureks
saamisega selle otsatu
joobumusega
ei iial sellest loobumisega
Heroiin
On möödunud pikad aastad
kui Ta elust kadunud
tühjus, miks sa meid laastad
saatus ära kõiki kasutanud;
me otsisime ja üksteist leidsime
kergelt tuli, aga kergelt läks melu
elu pole sama, kui lahkusime
isegi mehe süda pole lelu;
pole pisarad garanteerinud
rohelist pinda kellegi all
mida lõbu asendus teinud
on nähtamatu, aga alistamata vall;
nüüd mööda valget joont
minnes alla eikuhugile
ja torkab varras veresoont
et dopamiini anda tungile;
see manipuleeriv poeesia
aeglaselt sööb nüüd seest välja
mis pidi olema uus graatsia
peab seiskuma, enne kui .....
Ära arva, et surm midagi lõpetamas on
surm ei lõpeta midagi
kas arvasid, et lõpetab -
mida ta siis lõpetab?
kogemusest õpituna - mitte midagi ta ei lõpeta
kui oled teavel oma kohalolekust
jah, saad nutta ja kriipida uksi, et füüsilisi koosoldud hetki ei ole
aga unenägudes on nad kõik olemas
hoiavad Sul käest ja pakuvad süüagi
enne kui külakiigule kiikuma lähed
Seega -
ära arva, et Surm midagi lõpetamas on -
see on millegi uue algus, lubamise algus -
luba endal olla valu, luba endal olla kurbus,
luba endal olla see kuristik ja kuku sinna kõige täiega sisse -
ja siis sa näed neid enda osi, mida .....
Uus ajajärk
Ilma äärtpidi tiirutab
valvsalt üüratu lohe.
Aja hambumust ähvardab
muuta täielik kaos.
Tundmatuid teidpidi tulijaid
ehmatab sajandi ohe,
nad ootavad lõpmatust
suletud silmil vaikuse paos.
Jäämägi mureneb
vetevoo pilgaris tolmuks.
Laienev silmapiir
igatseb vabadust püüda.
Tippu ei ole,
on koskede avatud uks,
ainus pargaselt pääsenu
tulutult appi võib hüüda.
Elu ehedat värvi
jätkub vaid määratud ajaks,
sest pindmiste kihtide jäävus
on kahtluse all.
Kuristik annetab ohvrite hõikeid
sumbunud kajaks,
laviini kaob jäljetult
viimsena visatud pall.. .....
Suletud
Suletud
südamega suletud
sulle avatud
kummalisel kombel
elan kaksikelu aastaid
südame ja pea vahel on
kuristik
vahel pingutan peaga nii üle
et neid musti mõtteid ei mahu enam sinna sisse,
siis otsin päikest, laulan, naeratan ja räägin palju, otsin sõprust, otsin hellust
Hetkeks üheks igavikuks
Elus juhustest on ahel
vahel lakkamatu- vahel
elu õnne justkui viinuks
miski igavikku viivuks
Mida paremat nüüd tooks
elu lõpu kaunis jooks
kuristiku serval soostud
küllap aitab- küllalt joostud
Seisakus on juhuslikkus
hetkes igaviku pikkus
oled korraks kahevahel
kahe igaviku vahel
Siin on otsus milles piirdud
vaadet imetled ja pöördud
Või siis sooritades hüppe
maandud tundmatuse rüppe
Elus juhustes on ahel
vahel juhuslik kuid vahel
proovib meie meelekindlust
kutsub mind ja mulle sind just
Kummas igavikus viivuks
peatuks üheks hetkeks- piiluks
kuh .....
Filosoof
Uus imeline päev
Hermanni tornis lehib lipp
sina oled kapten ja mina olen laev
olla filosoof on riigi tipp;
hoiad seljas uhkeid rõivaid
ning ees meelitav naeratus
loeb enda hõlma alla koguda usaldavaid
ja kuidas kätel on kopetentsus;
(Refr):
oled täiuslik, jah see tõsi
aga ilma kuulajateta oled eikeegi
sest kui südaetunnistus lonkab
kaotad autoriteedi;
ainult õige poliitik on see
kes suudab kõike õlal hoida
sest kui õigeid otsuseid ei tee
saad poodiumilt kuristikku kukkuda;
sest su rahvas on su käepikendajad
nad on kui su mõju raskuseks
ja kaob plangult .....