Sõnale lestus leiti 470 luuletust
Vinguviiul
Poiste vetsus hääled valjud
see koht, kus käivad paljud
ei tea iial, mida sealt leiad
saladusi, mida hoiad;
ja pask tuju pole häbiasi
pubekad ära ei väsi
potil istudes teha suitsu
või panna ära matsu;
ja ma kuulsin täishäälikuid
neid eriti õnnetuid
aaa,eee,iii,ooo,uuu
ukse avan, seal ammuli suu;
poisil, kes itke peab
omale noaga lõikeid seab
mis nagu poogen randmel
masendus peal tema andmel;
ja veenid on nagu keeled
mida tõmmates lahti meeled
oma jäsemel instrumenti mängib
punast mahla välja sorgib;
vinguviiul on siis
kui eneselõikus on viis
n .....
oma kallile vanaemale
selles aprillis on tavapärasest rohkem lund
kadunud aeglaselt kevade algusesse Sinu jäljed
mu maailmaaken väike - ka Tema ihu soojusest külm
südames huikab vastus vaikne - ebaõiglane on Surm...
päikesetiivad saadavad nägema sama armast und
ulatad tähtede tagant teemantsärava pehme käe
igatsus puudutuse ja häälekaja järgi
on enamat kui lihtsalt olukordade sund
vahemaa määramatu teineteist reaalsuses ei näe.
kurbuselilled muutuvad taas verevärvi
neisse punutud alatiseks levima mälestustelõhn
ütle millal tuleb viimaks aeg
kui astun Sulle läbi pilvetreppide S .....
Eksistents
Nagu väike elu. Sünnist surmani ja mälestuse salves. Paberit määrin. Tehniliselt need on minu käärid. Lõikan elu mida väärin. Meenutan mõtteid, mis on lõppend ja paremaid päevi. See on tehnika millest ma räägin. Kirjutades viibin teises sfääris. Teen märkmeid, olen kauge, vaatan kuidas töötab. Olen siin. Kuid ikkagi ei näe mind.
Tajun, seda mida toodab mu aju, sinna vajun
Psüühilises labürindis otsimas radu. 60 000 mõtet päevas, töötlemas tunnet, mida demostreerin sulle.
Kõik on elades tundunud
Olen päriselt vaid endasse sulgunud ja kirjutamise hulluses. Otsi .....
Kodu kallis
Juba tuttavat linnukaulu kuulen,
terve kodutee ta saadab mind,
oja vulisedes lookleb,
metsaveerel valgete ülaste pilv.
Igal sammul tunda kodu lõhna,
mis hingele nii armas on-,
kodu, sulle vastu tõttan,
sinagi ju ootad mind.
Mul andeks anna,
kui jäin kauaks ära
ja koduvärava kriiks
ei tervitanud sind enam.
Mul mure südamel oli kogu aja
ja hing vaevas, mu kodu,
sinu pärast sest ajast,
kui läksin.
Kuis võiksingi kodu jätta
ja meelest ära minna lasta
oma kodu kallikest,
või unustada ära kriiksuva värava kõla,
mis koju tulles sind lahkelt tervitas.
Veel hüüan Sind
Aeg jõi tühjaks
Sulle kirjutatud suudlused
Kestad sind ei kõneta.
Hajud öös, pudened peost,
Üha enam ja enam
Kaotan su silmist.
Vihm röövib su jaljed.
Võimatu järgneda.
Veel hüüan sind,
Karjun öösse oma hinge.
Ometi sa ei kuule:
Vaikus vangistab sõnad,
Tuul viib nad kaasa.
Vaid mälestus jääb
Su pehmetest huultest.
Ja su külmad, hoolitsevad käed
Mis veel suutsid rahustada,
Vaigistada lööma...
Hoiad neid nüüd taskutes,
Soojendades neid seal
mitte minu tule paistel
Parastav paratamatus,
Kas pole?
Suletud ukse taga
Trampivad hääled põrandal
ja vaen õhus rammus
on ebamugavustunne endal
kui miskit kurja ligemale sammus;
see soerd takistuse taga
talle end kätte ei taha anda
miks ta nii kuri, ma ei jaga
ta ju peaks mind tundma;
see sama mees
kellelt ma ta näo pärin
aga tal rusikad jälle ees
jookseb mu mööda nahka värin;
ta hääl ja pilk ei unune kunagi
kiskja, kes hoiab mu kohal katust
aga sellest pole märki ollagi
iga vihahoog tähistab selle kaotust;
mida ma teha saaksin?
mu enda ihu ja veri ütleb
et oma karistuse saaksin
alati vaenuga suhtleb;
iga tülis mu uni .....
Loojang
Loojangutes peitub ilu
õhtupäikeses,
luues hetki Sinus, minus,
hetkes väikeses.
Loojangus võib ette näha
kuumalainet just,
talvel suure jäise külma
varast ennustustust.
Loojangus saad purjetada
silmapiiri taha,
päiksekiiri silmitseda
kuni pole näha.
Loojang vahel peitumas
on Sinu südames,
kuni tunded koidikuna
tärkamas Su sees.
Loojang loomas õhtu ilu,
mälestusi, hetki,
mida leidub Sinus, minus,
kui neid hetki nähti.
- Tarmo Selter -
2023
Üks Kaunis Mälestus...
Mul sume suveõhtu ikka jälle meelel….
Mil elu laineharjal ükskord nägin sind…
Mitmeid lauseid mõtteid kõlas kohe keelel....
Su mõtteteravus ja tarkus võlus mind…
Nüüd läinud aega on mööda sellest hetkest…
Me teineteisest leidnud halba kui ka head…
Vaid mälestused jäänud meile sellest retkest
Võibolla alustame uuesti…….kes teab…
Me sulnis suhtlus käinud mööda kände, kive..
On olnud solvumisi...........palju mõistmist ka…
Hea tunne südames ma meenutan su nime…
Su peale mõtlen..........iganes kus oled sa….
aeg tulnud
ööl tunnil unetul mõnel
teki all käed paned
palves kokku
tänad kõiki tüdrukuid
kes sind on armastanud
lased sellel rõõmul
ennast täita hetki sellest
mälul omatahtsi läita
kaob kellast aeg kui
mälestuste aeda läheb
lahti vahel hommikuni
raske värav sealt kostub
pillimäng ja vali tantsukära
öösse nii arutu ja särav
Talv lahkub
Natukene talve jäänud veel,
tal jäine silm ja jäine on ta meel.
Oh tuleks natukenegi lund veel,
ja kataks kinni mured kõnni-ja sõiduteel.
Muidu talv on olnud kena,
lusti täis ja rõõmusäras.
Jõuluaeg-, see kõige kallim oli,
iial meelest läe, ei tohi.
Hinges Natukene valu ka,
et talv hakkab ära minema.
Kuid kevade igatsus on suurem,
ta valu silub
ja on su südame juures.
Polaroididel
Tartu pilte silmitsedes
tekliga volbriööl
tunnen, et tahaks minna tagasi
tahaks teha midagi teisti
ometi tollal,
ei oleks ma saanud neid kogemusi teisiti
endiselt sõnatu
kui Tartut vaatan,
mingi nooruse ihalus ja nooruse julgus
ja uued õppetunnid, iseseisvus
avatud peatükid ja armastus
kõik mahub nende aastate sisse
lõputud loengud, lõputud ööd
ühiselamatute vahetus
otsingud Zavoodis kinni pandud
"Kodu" laulu saatel tantsides
kõik need mälestused elavad minus
ja minu polaroidel,
hea, et nad on
Ei ole enam Ecuador
Sash! tegi 90 hiti
riigist Lõuna - Ameerikas
mis lebo koht argipäeviti
vaba, ilus ja loodusrikas;
kuid see mälestus
kõik jääb minevikku
sest on toimunud muutus
kui kardellid tõmbavad tikku;
väikesele uhkele maale
mil tungivad stuudiosse sisse
hirmu isegi vaatajale
püssipauku otse-eetrisse;
ja mis siis nüüd juhtunud
selle kena riigi mäluga?
Et terroristid maa üle võtnud
nagu uue aasta pauguga;
on allilm täis kolle
nagu Issanda loomaaed ise
sitt uudis neile
kui rikuti reisiunistuse;
mjahhh, ainult see elektrotants
positiivsusega serveerib
muidu jä .....
Epiloog....
mu kallis sõber läksid sa…
ei jõudnud anda kätt….
jäi helge sinust mälestus…
nüüd kurb on hüvastijätt
nagu iga laine tormine
või lauge jõuab randa…
ei tule sinul enam….
elukoormat rasket kanda….
seal ülal teispool pilvepiiri…
asub veel üks kodu…
katkematult sinnapoole
kulgeb inimrodu….
igaüks meist kunagi…
saab seal oma toa…
kindlasti taas kohtume…
küll saatus annab loa….
