Sõnale looduse leiti 130 luuletust
Kurblik looduse loojangu ilu...
Kurblik looduse loojangu ilu
värsse jutustab hauavaikuses
ja „suurepärast looduse võrdkuju”
maalib pidulikus tulevalguses.
Ühines kõik siin: kurvad motiivid
ja särav looduse kaunidus,
ja tammikud kullatud riides,
ja hommikuudude unisus…
Halli hommiku norgu ja nukrust
asendab pidulik rõõm.
Mulle annab luuleteks indu
loodus nagu imevõim.
Kuldne päike nii kirkalt särab
külma kastemärgadel pärlitel,
aga tuuleke õrnalt loksutab
värvilehti puudel ja põõsastel.
Linnud lõunasse lendavad praegu,
meile lennul hüvasti öeldes.
Aga päikese kuldkiired .....
Looduse muusika
Muusika on peidus tuule vihinas,
metsade mühinas on madalaid noote,
linnulaulu kuuled kõrget vilinat,
merelaine liival õrnu helisid loob veel.
On looduses oma meloodiad,
mõni rahulikum, teine tormisem,
vahel ei näe me nende loojaid,
vaid kuuleme, kui ilm on tuulisem.
Vahel lülitad lihtsalt end välja,
annad end looduse valda,
püüa leida Sa endale aega
ja lase end helidel kanda..
- Tarmo Selter -
2023
Looduse ilu
Päike sillerdab puude vahel,
rõõmsad näod on igaühel.
Kivine metsatee,
käänuline elutee.
Kõrvus kõlab linnulaul,
see on justkui kevadlaul.
Merelainete kohin,
kuulda on mu hingamisnohin.
Kauguses terendab koduke,
katusel istub linnuke.
Pungad okstel,
lained kallastel.
Looduse hääl
Metsades kostumas elu,
linnud laulmas on imelist viit,
varsti kadumas talvine valu,
langemas elustav piisk.
Elu kandmas on ojade vulin,
kuuled loomade raginat metsas,
kes pesadest välja just tulid
nautima kevadet vahvat.
Seisa looduses, kuulata, vaata,
lase süda ja meeled kõik valla,
veidike veel ainult oota,
on loodusel palju veel anda.
- Tarmo Selter -
2023
Kevad looduse keskel
Üha soojemalt näitab ennast päike,
iga päikesekiir annab loodusele oma läike ,
pajupõsal tibukesed väiksed,
pungad puul lehtivad vaikselt.
sini-sinine on taevas,
niidud, aasad rohelust on täis,
liblikate lend on nii õrn ja nii armas,
lilled kevadtuules noogutavad päid.
Linnulaulust kogu loodus kajab,
pesas linnupojukene ema vajab,
ojakene singa-vonga oma teed rajab,
iga süda vaikust, rahu vajab.
Looduse imed
Kui hing sul nõnda haige
ja süda nutab sees.
Kui mõttelõng on katki
ja rahutu on meel.
Siis otsi loodus üles
ja nuta tema sees,
sealt leiad jõudu, väge
ja muutust enda sees.
Või pane paberile mured,
nad lõhki kärista...
Hüüa kogu hingepõhjast-Ma tahan elada!
Hõiskab hing
Kui pahandus minult õnne lõikab,
Sinna otseteed taas ma põikan,
See, mis mind valust eemale tõukab,
On mu varjukoht, kus hing hõiskab...
Minu ees metsakas prospekt,
Lisaneb hoog pärituulelt,
Mind tabab lummuslik efekt,
Ei kao naeratus huultelt.
Kõrval rahustavalt solisev oja,
Ümber karge mets, murune luht,
Minu soojade mõtiskluste tooja,
Mind kaua ootav kaunis teejuht.
Meelerahu kinkiv varjukoht,
On mu õnne meisterlik kujur,
Võluväel edasine käik mul sujub,
See ongi mu kaitsesein, tugevaim loht...
Suvest võtta on veel palju
Suvest võtta on veel palju,
metsad täis on maasikmarju,
mustikaid ja murakaid,
vaarikaid ja sinikaid.
Linnulaululgi lõppu ei ole,
kõik on nii paganama tore,
helehäälselt vilistab tuuleke soe,
peitu ma enam külma eest ei poe.
Kukeseened samblasüles
pesakonniti on koos,
jõhvikad ja pohlamarjad,
nemad valmivad veel soos.
Päike taevavõlvil ketrab
aina edasi,
vihm ei suvelt rõõme võta,
see on ikka sedasi,
elukene veereb edasi.
Üht lillekest...
Üht lillekest ma jälgisin
ja ootasin õie avanemist.
Ootasin päeva, ootasin kaks,
aga mul ei katkenud jaks.
Üks kaunis päev mul õnne tõi,
nägin, kuidas puhkema lõi õis.
Kastetilk helkis õienupu sees,
minul õnnest olid silmad vees.
Päikesekiir puges lillenupu sisse,
soojus tuli südamesse.
Õis see avanes taevani,
mul hinges rahu on siiani.
Kevad südames
Päike esimesi kiiri kuldab
jääkaane alt pääseb ojake
Lumehang end laiali laotab
päästab valla kevadvee
Põõsastes pajutibukesed
silmi lahti avavad
Lõunast jõudnud linnukesed
pesakohti otsivad
Taamal põllud haigutavad
varakevad nende rõõm
Kuskil kanad kaagutavad
nii soe,nii soe on südamel
Sünnipäeva luule lastele
Lilleke siit,
leheke sealt,
kõrrepealt kastepiisk,
tükike päiksekiirt,
sülega sõnadesooja ja palju palju õnne!
-----------------------------------------
Tipa-tapa aasta kõnnib,
kõnnib pikaks väiksed põnnid.
Palju õnne, mängulusti,
mingu kõik sul ikka hästi!
-----------------------------------------
Väikestel lastel on väikesed peod,
väikesed südamed, väikesed teod...
Väikestel lastel on veeselged silmad
nende jaoks selged ka vihmased ilmad!
Väikestel lastel on looduse juuksed,
tõeline naer ja tõelised nuuksed...
Jäägu neil silmad vee .....
Tahaks kõike
Tahan püüda ja hoida seda päikest,
mis paneb mu südamele rõõmu väikest.
Tahan nuusutada looduse lõhna,
mis ei tundu sugugi kõhna.
Tahan tunda seda vabadust,
mis päästis minus valla agarust.
Tahan kuuluda kuhugi, hoida kedagi,
kellelt sain väikese muhugi.
Tahaks laulda ja tantsida
ja vahel metsa vantsida.
Tahaks säilitada seda, mis meil on
mitte krooksuda selle peale nagu konn.
Lepatriinu
Lepatriinudel kirevad kuued,
nööbidki mustad on ees,
ei eales neid tulemas kuule,
nad peidus on põõsaste sees.
Mitu täppi Sa loed tema kuuelt,
seda liiki ta jäädavalt on,
tema, kes sündinud suvel,
kevade meilegi toob.
Lepatriinul on lühike elu,
kuid keegi teda ära ei söö,
kuue värvuses peitumas ilu
on silmale värvides rõõm.
On punast ja kollast, oranži,
neil kõigil on ühine joon,
musti täppe me looduse kantsis
pelgamas lind kui ka loom.
Lepatriinusid õrnalt Sa hoia,
nad Sinule halba ei tee,
ta puhkab, siis edasi lendab,
üle taevaste laotuste, .....
Veetlevas kevades
Tunda on maheda tuule silitust,
tuulesuu õrna puudutust põsele,
olla looduse kui armsama, embuses,
kuulata linnulaulu kui lembeluulet.
Kevad õrnalt, mis kui armastus
tuksleb südames,
voolab kui vulisev ojake,
kõigis mu tunnetes ja mõtetes,
läbinisti olen veetlevas kevades.
Kevad ennast kõikjal näitab
Kevad ennast aina rohkem näitab,
mahe tuul puudelatvu paitab,
õrnas vihmas putukas end peseb,
lepatriinu turnib rohelisel lehel.
Linnud läbisegi siristavad,
karud mõmisedes unest ärkavad,
lumi kadunud on ammu,
talvetaadil pole enam rammu.
Kevad muudkui tipib,
tikib looduses,
ilu ellu kannab,
hingele rahu, südamele rõõmu annab.
Kevadel on väge küllalt
Ei kevade vastu saa,
ta uksest, aknast sisse hakkab trügima,
päike oma sooja kiirega
lund nügima, talve eemale peletama.
Kevadel on väge küllalt
maad äratada,
avada lillekestel silmad,
võluda ilma õitsema.
Looduses käib võitlus omaette,
kes kellest vägevam.
Õiglaselt jõuab kevad kätte,
naeratus suul kõige ilusam.
september
mulle tundub,
et räägime ühte keelt,
hoides mind
silitab ta igat mu meelt.
laseksin viia end tal kõikjale-
ilusale tänavale keset Itaaliat.
ta minus üles äratab
looduse sünnitatud maagiat.
kui oleks ta lõhn,
siis oleks ta sügis, mu lemmik,
ja nagu kindast võetud käel,
on hingel soe, nii meeldiv.
ta paneb mind tundma värve,
ja muusikast saavad pildid,
näen taevast langevat tähte,
mille soovi talle kingin.