Sõnale lumes leiti 157 luuletust

JALAJÄLJED IGAVIKUS LUMES

PIME METS OOTAB MIND,
ERKSAL JA VAPUSTAVAL JÕULUKUUL.
HELISEV VAIKUS MUL KÕRVA LÖÖB,
ÜKSIK TUUL MUL KANNUL KÄIB.

OLEN ÜKSI SELLEL TEEL,
AINULT VÕÕRAD JÄLJED LUMETEEL,
ON MINU KAASLASEKS,
SIHTPUNKTI,
MIDA MA EI TEA VEEL.

TAEVAS SINAKASKOLLANE KUU,
VALGUSTAB MINU TEEKONDA.
METSALISTE HÄÄLT TEEVAD PÕÕSAD,
PUUD MINUGA EI RÄÄGI.

MÄEAHELIK MULLE VASTU VAATAB,
LUMEHULKASID ALLA PAOTAB.
PÕTRA MA SILMAN,
AGA LÄHME OMA TEED.

KÜLMUNUD ON KÕIK VEED,
LINNULAULU MA EI KUULE,
MÖÖDA ON SIIT SÕITNUD REED,
KAUGELE, KUULE.

INIMTÜHI KOHT,
VÕI LIHTSALT MULL ..... Loe edasi →

Enam ei taha olla lumeta

Enam ei taha olla lumeta,
tule lumi meid valgeks lumeta!
Siis on lastel hea hanges tatsuda,
peoga tõsta, keelega katsuda.

Väikesed jäljed on lumes kassidel,
suured jäljed Ottidel, Jassidel.
Veel suuremad issidel ja emmedel,
kõige suuremad lumememmedel!
KAUNEID JÕULE!

järve ääres

kaldal lumest räsitud
roog meelel korraga
meenub jääst vabaks
saanud on järvel lained
vastu paadi külge nende
loksumine pärast talve
nende uuesti sünni ime

tuhandeid aastaid
järv peegeldanud on pilvi
kaldapuid täiskuud
loojangupuna oma ees
näinud kedagi vaatamas
seda kaua vees

Kevad

Nähtamatult kevad ringi hiilib,
aga tunnen teda küll.
Vargsi põõsa vahelt piilun,
sealt vaatab vastu sinilill.

Kõrgel taevas vahutavad pilved,
lumesegune on ilm.
Tuju mul ei muutu sellest,
südamel särab päikesesilm.

mus kurbus

mus kurbus elu pärast
siiski päriselt ei sure
ka siis kui taeva alla
tuleb päiksest helde
kevad heleroheline
mis enda järel talve
ukse suleb rahutuks
teeb öödes une
jah hing lõo liiri-lõõrist
lumest läinud põllu kohal
kuldnoka valjust vilest
vana kase otsas
uuesti on hõiskel
ent mitte kõikjal

lagendik vasikana

hellusega vaatan
lumest vabanenud
end püsti ajanud
lagendik kulus kuis
vasikana päikest
ahnelt joob
okstele kasvama lehed
maha rohu kevad
päeva aralt toob
taeva aluse roheliseks
üleni uuesti loob
jumal tänatud et hing
ei ole enam sellest
helerohelisest vinest
purjus habras valunoor

Lumest vabanenud kõrrepõld

me midagi ei tea sellest
mida tähendab põllule
igal kevadel olla uuesti põld
ja niimoodi tuhat aastat järjest
terveks suveks odrale rukkile
nisule saada koduks
pilvise taeva all üks lahja mullast lapp
astritele peenral õunapuude all
hallani õitseda

mida tähendab mäele
olla miljoneid aastaid mägi
Niilusele tuhandeid aastaid
kõrge pilliroo vahel
voolata oma sängis
granaatõunapuul mägedes
lasta uuesti õitseda leekivalt
oma erkpunastel õitel
ookeanil Euroopa ja Ameerika
vahel olla silmapiiri tagagi
miljoneid aastaid
tuulte käes ääretu ookean

ah mis

ah mis päikse kuldne tulv mu
päeva täna sisse voolab
mu kõiki meeli
pillavalt õhtuni joodab
samaoodi lumest vabanenud
kulu mändide all saab soojaks
näib kogu ilm pärast
pikka talve värvub peagi
puude lehtimisest heleroheliseks
õitsemisest heleroosaks

*
nagu lapsel pead
käsi silitada tahab
lumest vabanenud
esimest rohelist rohtu
hing millest oli
talv otsa lahus

saab otsa see
kauane valu
mu õhtutes kui
tagasi kuldnoka
rahutu vile öödes
kiivitaja kaeblemine
kevadtuul penina
limpsib nägu magada ei lase
kodumetsa tulnud kägu

..... Loe edasi →

Meeleolu

Kui kaua sa veel nutad
mu taevake?
Kuhu kaotasid lume
mu talveke?
Olen väga mures
mu taevake.
Kas tood rõõmu veel lumest
mu talveke?

märts on tulekul

talv otsa külmetanud
lagendik korraga saab
päiksest soojaks
end püsti ajab
lumest lamandunud kulu
sealt kevadet vastu hoovab
ja vulavett mu soontes
muudkui voolab ilma uut
aina suuremaks loomaks

Antud...

Kuidas tuleb kevad meile südameisse?
Vaikselt lumesula, päiksekiirtega,
rohetuttidena metsaservadesse
põski paitavate lõunatuultega.

Kas on tunda elu tärkamist
siin ja seal, ka mullapinna sees?
kas on näha kiiret ärkamist
armastuses, meie hingedes?

Anna andeks selle eest, mis sügis võtnud,
andes võimaluse uue elu sünniks,
ikka saame kõik, mis meile elus antud
mõneks aastaks, sekundiks või tunniks.

- Tarmo Selter -
2024

Eriline sõbrake

Üks sinilille õieke
lumest vastu vaatas minule.
Taevas päike kaunike
säras lilleõiele.

Selle kauni õie ma
tahan sõbrale kinkida.
See lilleõis on eriline
nagu Sina, mu kallis sõbrakene.

Sõbrale kingitus

Kallis, kallis sõbrake,
see eriline päev kuulub Sinule.
Sel päeval päike tõuseb kõrgele,
kuldseid kiiri kallab südame.

Lumest ärkab sinilill,
teeb silma Sinule.
Terve kauni päeva
lumikelluke tiliseb,
Sulle, mu armas sõbrake!

Mul natukene kahju...

Mul natukene kahju lumest,
mis ära sulanud on.
Kuid vaadates homsesse päeva,
kevad ligidal on.

Hing enam ei kaeba,
olen rahul sellega, mis on.
Mu üle on sinine taevas,
sel taevasel väel on piiritu võim...

prožektori tules
tähed on lumes
tühimik su sees
nimetu on veel
vastu vahib öö
mille najal elad
mille najal sured ja sööd

Naeratavad lumememmed

Soe riietus ja lumi külm,
siis võid väljas olla küll,
ehitada lumest memme- taati õuele,
suu tuleb kõrvuni ja naerune.

Mida rõõmsam lumememm,
seda soojem süda hell,
naeratuse suule toon iga kell,
minu kullakallid, taat ja memm.

muud ei oota

talv otsatu hall
kuivanud kõrred lumes
silmapiirini nii
elutu taeva all
iga paik iga viimanegi
muud ei oota
päev mööduks kiiresti

soe tuba lahke pererahvas
õhtul tuisusel mida on tarvis veel
auraks tassis piparmündi tee
jalge all ei oleks kuhugile teed
keriks omasoodu jutulõng
ninna voolaks tuttav hõng

Uneluiged

Valged luiged tulid tagasi
unes, kui ma magasin.
Pikad kaelad olid õieli,
lumes tiivad laiali.

Vaikus kattis maa ja taeva,
mattis lumme mure, vaeva.
Valged luiged tulid tagasi,
rahulik uni kestis edasi.

Lumememmed

Lumememmedel on pidu,
neid teede ääres seisab ridu.
Ühtegi sammu nad ei tee,
neil sütest suu, naeratav on see.

Mõnel kaabulott,
mõnel ämber on peas,
porgandist ninad,
mis ei tilgu eal.

Hele päikesekiir
mängleb lumest kuue peal,
kuu valgust kannab juurde,
lumehelbed langevad
lunememmede naerul suule.