Sõnale läinud leiti 349 luuletust
Luhta läinud soov....
Me suhte alguses mul väga lootust polnud…
Ma võtsin sind kui ükskõik keda teist…
Mul ennem ka….. on tutvumisi olnud…..
Kuni märkasin ….et erinesid neist….
Su kaunis välimus, ja tarkus meeldis mulle
See sulnis kooslus….. see kohe võlus mind…..
Siis saabus aeg , et öelda viimaks sulle…
Ma saanud selgust…..ma tahan ainult sind….
Aga kahjuks tunded alati on kahepoolsed….
Jääb tihti vastuseta julgust nõudev proov…
Ja päevi kurbe…. nüüd pisut melanhoolseid…
Jääb ilmestama ainult luhta läinud soov…
Ta südamesse läinud on!
Mu süda rinnus nõnda taob,
Kui tema rinnal aeg mul kaob.
Ma mõtlen ainult temale,
Kes kõlbaks ainult minule.
Mu hing siis nii ju rõõmustab,
Kui puhkad minu rinna naal,
Ma igatsen su järele,
Et tuleksid mu juurde veel.
Kui sa vaid seda tahaksid,
Siis kohe naiseks kosiks sind.
Kuid kui sa tunned vastikust, Kui mind sa ainult põlgad just.
Siis käskida ma sind ei saa,
Sest mulle tundud liiga hea.
Ma uneski ju sind veel näen
Ja mõtlen millal sind ma näen.
Haavatud lind
Vastu öö haku pehmet satiini
eksles haavatud tiivaga lind.
Tuikas loojangutaevas rubiini,
neisse kiirtesse peibutas sind.
Vastu loojuva päikese puna,
härmaniitidest lõuendi all,
rapsles püünises jõuetuna-
südant kahutas varane hall...
Vastu ergavat loojangupuna
nõrkes haavatud tiivaga lind...
Elu ohverdust nõudis... ja luna-
igal elatud aastal on hind...
Suvi ja sügis. Nüüd talv.
Vaata, sügis, kui saabub taas talv,
Siis meenutan sumedaid õhtuid,
mil udus ma teeradu leidsin.
Olen ärevil, kui neid sealt siis otsin
oh, ei – ma pole õnnetu,
et need hoolega lumme sa peitsid.
Kui mõnda siiski ma märkama peaks, siis
Annan sul kindlasti teada.
Ja kui siis veel eriti hästi meil veaks,
Sulle külla end jälle sean ma.
Vaata, sügis, ehkki talv mulle nüüd väga meeldib,
Ei unusta iial su ilu.
Olid sina ju see, kes mind suvestki trööstis
ja võlgnen sul ilmatu tänu!
Muudkui surrakse
Võtan lahti mobla või läpaka
ja mis mu ees ekraanil
teen ilme õige opaka
midagi, mis polnud näha plaanil;
jälle sussid püsti ajanud
keegi avalik tegelane
elu otsa lõppenud
arhitektil, näitlejal või on teadlane;
ja nimed mulle täiesti tundmatud
ei anna uudis juurde manti
infod mulle asjatud
sest neid ei tunne, ei koti;
mil masina käivitan
et ona panna
hoopis ära ehmatan
ekraan rauga molu ette loopis;
ei läinud kõvaks
kui mingi hallpea otsa passis
nagu nüüd olnud tavaks
Postimees võõra esikohale tassis;
pühade meeleolu kadus
kui muudkui surra .....
Õhtu vanalinnas....
Kodunt välja ihkas hing….
Polnud ammu kuskil käinud…
Pintsak selga, jalga king….
Minutiga olin läinud…
Mõtlesin siis kuhu minna…
Hõrku maitseid nõudis kõht…
Seadsin sammud vanalinna….
Klaariks pea lõi värske õhk..
Kaunid kohvikud ja baarid…
Voolab vein ja maitseb toit…
Aega veetmas õhtu staarid…
Käib pidu kuni tõuseb koit…
Kaasaks juhtus veetlev neidis…
ilus meik ja hõrk parfüüm…
Kaunis neiu roosas kleidis…
Hingele kui hea ensüüm…
Mõttes kandsin neidu süles…
Kas ma rahuldust sest sain?...
Ehmatasin voodist üles…
Kõi .....
November 2.0
Kokku 3 nädalat märtsist
pole olnud kevad, vaid sügis
juttu hoopis uuest aastaaiast
kuhu koerailm sisse trügis;
on olnud tormi ja taevas
hall nagu hall olla saab
lumi viimast korda tulla vaevas
kanda kinnitada veel tahab;
muidu vali tuul, vihm ja muda
jälle inetus valitseb õues
ei taheta edasi liikuda
ilmataadil igasugust põues;
olin bussi akna taga
ja just ühistranspordis
harilikult ei maga
see olek mind sundis;
paras masendav ja pask
olnud märtsi väliselu
ümbrus pruunikas nagu vask
kliimamuutus ei ole lelu;
sest veel see kuu lumi maas
peaks harilikul .....
Kaua oodanud kevadet ma
Kevadele sülle ma
tahtsin täna pugeda,
mõtlesin, kui läheb ta,
siis lähen koos temaga.
Kaua oodanud kevadet ma,
kuid ta ikka käest läinud minema,
küll lörtsi, küll lumega,
küll sulavete, ojaga.
Kui kevad tuleb tagasi
ei lahku ta nüüd ometi,
mu hing ja süda ootel on alati.
ootel ja saatmas ikkagi.
mus kurbus
mus kurbus elu pärast
siiski päriselt ei sure
ka siis kui taeva alla
tuleb päiksest helde
kevad heleroheline
mis enda järel talve
ukse suleb rahutuks
teeb öödes une
jah hing lõo liiri-lõõrist
lumest läinud põllu kohal
kuldnoka valjust vilest
vana kase otsas
uuesti on hõiskel
ent mitte kõikjal
Tädi Sofia vastlad
Eelas kord üks töötu ema
tal 2 poega nii tüütud
ei ole uhke pere üle tema
nagu kuradid on sünnitatud;
peab pojad kooli ja tagasi tooma
vastlapäeval viima ka kelgutama
viina rooli taga peale jooma
sest pole miski muud teda aitama;
tulla toime päriseluga
mille üle ta pole uhke
mees mullas, on põrgu kahe pojaga
iga päev häda tihke;
üks poeg roomab teise peal
ja teine jalaga vastu tooli peksab
paras õnnetus taga seal
ja nüüd Sofiale aitab;
nüüd empaatiat enam pole
kui kisa täidab maasturit
elu sellistega kole
vajutab ema teel pidurit;
metsik drift .....