Sõnale morn leiti 50 luuletust
No ikka pole tuju
No ikka pole tuju
jõulud sisse ei suju
jään lihtsalt koju
olen endiselt see roju;
kes ei oota imesi
sest kõik läheb pimesi
kaasa rutiiniga iga aasta
ja see tähendab jälle saasta;
ehk rahaga laiamist
ja ajaga raiskamist
mil võtaks detsembrist iseenesest viimast
mitte pühast ja uuest aastast;
vaatan väljakul jõulupuud
ja mõtlen midagi muud
nt. kuidas Maa aeglasemalt pöörlema panna
muu aastale lisaaega ei anna,
minugipoolest tehke mis tahate
minusugust torisejad vaevalt vajate
olen omadega veel aastas 2020
kus veel avastasin end;
no ikka pole tuju
ei .....
Sügis on jälle kord
Vahtrad heidavad lehti
Sügis on jälle kord
Süda otsekui pehkib
Tuju on rusuvalt morn
Suislepa hapukat hõngu
Sahvririiuleilt lendub
Hallad on raastanud põldu
Karge on sügise embus
Pliidi all söestavad halge
Leekide purpurkeeled
Hingel ei hakka kergem
Aina suvi on meeles
Maren Toom 1988
Kevad
Tali on läbi - kevade kord,
talve sõpradel on jälle nägu morn.
Taevas nüüd taas on sinine-hall,
õue peal lendab laste käes pall.
Maa taas rohetama hakkab,
kevadine rõõm kõigile ju nakkab.
Puudele pungad tekivad,
pajule tibude kerkivad.
Õhk õues on värske ja soe,
suve ootus vaikselt põue poeb.
Lilled nüüd jälle õitsevad,
kõik oma ilu poolest võistlevad.
Kuigi kevadväsimus on päris suur,
on inimestel ikka naerul suu.
Kõik on rõõmsad, armastavad, head,
unuvad talvel tehtud vead.
Darkness and Light
I feel as in prison,
when morning appears.
Forgetting my reasons,
returning as fears.
Crippled by shadows,
yet carried by light.
Is what we are told.
but how is that right?
Both are within us.
The darkness, the light.
Taking one out,
just wouldn't be right.
Truth lies in knowing,
that light can not be.
Unless the darkness,
has set it free.
Embrace the darkness,
together with light.
For all of our brightness,
glows stronger at night.
Naeratus
Mu mõtted keerlevad kui torm,
ei ma kunagi poolda olla morn.
Naeratus on õnnelaeka võtmeks,
naerata, et iga kurb hetk lõppeks.
Naeratus on see, mis avab hinge,
polegi vaja inimesele muid kinke.
Naeratus on võluva toimega,
eriti, kui kaasneb rõõmuhõiskega.
Siiras naeratus on parim murede ravim,
vahet pole, kas oled noorim või vanim.
Naeratus on kui müstiline hüpnoos,
ei sellest teki kunagi üledoos.
Naeratus on see, mis tõmbab ligi,
võimalik, et armastuseni see viibki.
Naeratus on see, mis paneb särama,
hommikuti võluval moel ärkama.
Naeratus on õnnelik .....
nii on juba kord
räästate tilkumiseni
ojade voolamiseni
lumiselt põllult alla järve
pungad oksal palitus
metsad raagus
nii on juba kord
talvel puude saatus
taludes suve kaotust
uue kevadeni
olla tardunud morn
justkui emata-isata orb
*
Ühel kevadtalve õhtul
talv otsa meel hoidnud
end on lume valguse
ja puhtuse ligi
selles katedraalis
hiigelsuures
kordagi ometi
käinud pole pihil
mõne hetke vastu
nukralt liibund
tasse arutuna kiindund
Ajamasin
Liivakast on mu ajamasin,
iga liivatera kallis mälestus.
Kui olevik on morn ja väsind,
liivakastis kühveldan halastust.
Liivakastis õhku lendavad kõik lossid,
mis ei lenda kusagil mujal.
Seal lapsepõlv ja lapsemeel said kuju-
naerudena, mis lossi tehes kostsid.
Liivakastis paistis alati päike,
sest vihmaga sai mudakast.
Kõik paistis nii ohutult kauge ja väike,
lihtne liivakast, kus laps sai mängida last.
Liivakastis oli palju aardeid-
ämbrid, liiv, sõbrad, suvi.
Elus on olnud palju pöördeid
aga liivakastis tunnen end koduselt.
Liivakastis tundsin end kui .....
nii on
Maarjale
ära armastamast
vaid elu imelist
lakka mis siis päev
enam pähe ei hakka
nagu nooruses vein
kus olid puhtam hapram
kerged olid kogu aeg
tulema nii rõõm kui lein
meid joobnuks tegi
mõnes hetkes vallandund ilu
suvel lauda lakas lõhnav hein
morniks aja pikk vilu vahel
me mõistmatuse kõrge sein
Sinust iial ma saanud
pole kaineks
mis siis oled teisel naiseks
mina mees Sinu tarvis
õhtul süüdatud pole
enam lambis aastaid
aknal leek
Ralli, Ott, Ford !
kurv kurvi järel mõõdab kiirust,
aeg sajanditeks saetud sekund.
see nakatab, on nagu viirus.
sest teadmata, kes võitu sekkub.
kuid kurb on tõsiasi-
mootorist kaob jõud.
kõik vakatavad vaikimisi
ja saabub õud:
oh, Otil jälle nägu morn!
mis teha, Tal võistlusvahendiks on Ford!
---Ando--- 04.08.2023.a
.....
Tuhk
Kes on need inimesed? Kes eraldatult hoiavad meie terved meeled?
Millest tulevad need meelepetted, mis toidavad vaid enesekeskset?
Vaikne paistab epitsenter, kuigi raju segaduse kaos ümber selle keerlend,
Igal toonil igal real nii pehmel, usaldamata muud kui südant tasakaalu keskel,
arme põletavaid leeke vältimata, põgenemisteed pole, päev tuleb,
mis meid kõiki matmas, see planeet mu hauaks, suur vaim mu kuus jalga,
kui taevast tuld sajab alla, lõpp või uue algus, saab meist tuhk
või meie tulevik ongi valgus, tähtede keskel valguskiirena ekslend,
igi-kestev mis kirjutab neid .....
Viiekas piraadiga
Üks klassivennast kaotas randme
kui loomaajas jääkaru paitas
sai sõrmede asemel uue seadme
ja vähemalt lojust näljaga aitas;
"Jou, Piraat" teda edaspidi kutsume
ühel päeval jälle tutvume
küsime viiekat laksu anda
ent nii sai valu edasi kanda;
näha on, et verd tilgub
mõistuse tagasi maale tõi
vaatab mornilt ja takka ilgub
et ta konks läbi peopesa lõi;
see raske asi ihus ripub
teretamine läheb valesti
kahju temast olema kipub
et väärkasutame žesti;
jahhh, sorri, unustanud oleme
nüüd ainult ühe käega sööb
ning ka takka mõtleme
kuidas vale käe .....
Päev erilisemaks
Et päevast päeva väikene
üleaedne päikene
paistaks tuules paistaks tormis
muu seas talveõhtus mornis
soovin lillesülemeid
sooje siiraid südameid
jaanikute lõkkeleeke
sügistalve diskoteeke
suurim soov mis välja ütlen
jätkuks elus eevatütrel
kirglikumaid mehepoegi
niimoodi ju see ei loegi
et on suurenemas skoor
sisult igavesti noor
limpsa mu nägu Bella
kui meel on
talumatult kurb
hing orb tean
teed seda õrnalt hellalt
kuni meel enam
pole morn
põsedki laku üle
oma jaheda keelega
kõige lõpuks
mu voodis end
nii et maha ei kuku
küljelt küljele veereta
nilpsa vaid ära see kurbus
hing katki ei murduks
sõbrad ära lähevad
su elust tasahilju
kui uksi paugutaks
vähemalt kui öelda saaks
endale mornilt
mingu
kes enam sult küsiks
kui ronka raag noka
vahel homme kohtad
kask veel lehtedest on tühi
jõe kaldale kuhjub rüsi
talve järel millal
peame valguse pühi
end päiksesse pillad
sul uuesti ahned on silmad
meelel talvest villand