nukrus,pisarad ja valu,
seda endale ma ei palu.
palun ainult andestust,
mitte lihtsalt kahetsust.

Loojuva päikese kullas
põlevad põõsad ja puud,
ja õhus on tunda sügist,
pikemaks muutusid ööd.

Ma näen kui lõuna poole
käteldes meiega,
lendavad parvedes kured...
viipan ma neile k .....

Ma suudlen su teravaid okkaid ja närbunud õisi.
Vihmapisarad pühin su kuivanud lehtede pealt.
Oleks mustavad silmad ja ta piiritu võim siin.
Talle kingiksin tagasi varemed, et ta siis teaks. .....

Nukrus avab oma laiad tiivad,
hingevalu laotub üle maa.
Kurvad mõtted rõõmu kaasa viivad -
tahaks takistada neid küll, kuid ei saa...
Omatahtsi käivad läbi hinge
veidrad hirmud, alateadlik .....

Nukrus koob härmalõngadest võrku...
Ega sa ometi sinna ei kuku?
Kevadel jäta küll kurbus sa maha;
Aurab ju muld; uus elu saab koha.

Looduski piisavalt jõudu meil annab;
Teretab päike,me .....

Nii vaikne kõik,
siin pole sind.
Kurbus vallutanud
on mind.
Masendus võidutseb,
nukrus valitseb,
sest pole sind.

23.12.2007

Hommikul kui ärkasin
kuldnokka märkasin.
Vihma sadas mitu päeva
lörtski külas käis.

Õue minnes kevadtuul-
kohe põue puges.
Õhtul aga nohu suur
ja nukrus väga suur.

Märkas naine kord meest
ja mees kaes ka vastu.
Nüüd nad altari ees,
ühist teed tahtes astu …
***
Õnne Teil ning armastust,
sirget teed ja kannatust!
Rahumeelset ühist keelt,
raskused, .....

Küll tuhiseb kiirelt see ajatiib,
aasta ta jälle Sult ära viib ...
Ära sest norgu lase küll pead,
aastad need vahel teevad ka head.
***
Miks noorus nii kiirelt küll kaob,
kes kortse me nä .....

On hommik ja esmaspäev,
ei tea, kuis küll see nädal läeb?
Vaatan välja, on jälle nii pime,
me kliimas ei ole see ime.

Kui osutid näitavad kolm,
on videvik täiesti norm.
Vead laisalt e .....

Kui seisad õrnal , armu lootus pinnal,
vaid unistustes loodud õhulossi ees.
Ja märkad , kuidas keegi juba sees,
sinu õnne naudib reaalset täiel rinnal.

Ajad hingevalus , pea mööda läevad .....

Tuul tuleb,
tuhinaga.
Endaga kaasa,
üle ääretu aasa,
viib kive ja koltunud raage,
mis lahtiselt lebasid maas.

Vahtrad heidavad lehti
Sügis on jälle kord
Süda otsekui pehkib
Tuju on rusuvalt morn

Suislepa hapukat hõngu
Sahvririiuleilt lendub
Hallad on raastanud põldu
Karge on sügise embus

Pli .....

Taas kuldseid lehti pillub tuul
Ja igatsedes lõõmab hing
Ja ehapuna sõõrub ümber helendava kuu
Taas peagi täitub aastaring

Taas kuldseid lehti pillub tuul
Mu mõtteis mõlgub veelgi möö .....

Tühjas pargis kõnnib kõle nukrus
Raagus puudel kössitavad hakid
Veidi vaske kõlisedes kukrus
Sammukaja rütmi pooleks hakib

Linn on tardund nõiduslikus õudusunes
Sellel hetkel mil ma kat .....

Ma tulin tagasi...
Seisan siin üksi ja vaatan kaugusesse...
Selle heleda maja juures oled sina, sa ei näe mind,
kuid sa tead, et olen siin, ja just SINU jaoks...
Ma tulin tagasi...
Seisan, kä .....

On külm ja kõhe sügistuul
ja vihma sajab jälle
On raagus, ära langend puud -
Kõik läheb sama jälge..

Ei mõista ilm, et mõnel meist
on jälle pisar silmas..
Nad armastasid teineteist .....

Poolsurnud olend, põlvili maas
palumas maailmalt halastust
peeglis näen põlatud koletist taas
käitun iseendaga alatult

Vihkan oma hinge ja nägu
ei suuda seletada oma tundeid
Kardan iga mi .....

Paljut on Su enda teha,
et terve oleks vaim ja keha.
Noorelt põletada end ei maksa,
siis toimetada vanalt jaksad.
***
Elu on loodud küll võitlemiseks,
kuid mitte tühjast sõitlemiseks.
Su .....

Kui öelda tahaks nii mõndagi veel
Mis pakatab siirusest ja tänutundest
Kuid hinges on hirm ja mõtlik on meel
Kas vaigistada mõttesoov või liigelda eksiteel?
Kui tahaks tänada inimest eksist .....

Räägitakse, et tähtede langemine toob õnne…
Olgu saabuv aasta kui lõputu tähesadu!
*****
Vana aasta vaikselt ukse suleb,
ta puudutusest link veel soe
ning tema kannul kohe .....

kuula... kuula...

vaikusesse ununenuid
melanhoolseid sõnu -


tuul... tuulab...

tundeid purunenuid
mälestuste vanu
killustunud valu.

nukrus

igatsevalt

südame

kukrus

arm .....

Tüdruk nutab
ema ja isa
pärast.

Nukrus silmis
ei lõppegi
ära.

Vanemate kisa
kõrvaltoast
tüdriku veenid
on avand end -
süütunde ees.


Emotsioone
ülevoolavalt
põranda vär .....

Sind rõhub kurbus,
mõttes küsid endalt:
Mis oli vale,
miks õhus nukrustolmu lendab?
Miks äkki kadus lembus,
sai võõraks lähedus?
Miks kustus koldevalgus,
nüüd meeldib jahedus?
Sa ä .....

Kaunid, õrnad põllulilled,
nopin kingiks Sulle ma.
Täna oma hingevellel,
tahan õnne soovida!
***
Üle ojast, läbi orust,
viinud käänuline tee.
Sinna maha jäi Su noorus,
käidust valmis .....

jäämägi mu elus
sulatada ei suuda
põhiline hingemelu
midagi enam ei muuda
viib kaasa head mõtted
toob ellu nukruse
minema nüüd tõttan
võtan pikema puhkuse
tõukan eemale kõik halva
.....

Öö tekina kattis mu hinge
Mu süda kui katkine klaas
Päev jätkuvalt käis oma ringe
Kuid ma olin põlvili maas
.......................................
Keset mustavaid varj .....

Kurblik looduse loojangu ilu
värsse jutustab hauavaikuses
ja „suurepärast looduse võrdkuju”
maalib pidulikus tulevalguses.

Ühines kõik siin: kurvad motiivid
ja särav looduse kaunidus, .....

Olen tuuletallaja armuke
Huulil õitseb mul üksindusõis
Teetolmu rändur mu kullake
Harva tunda ta hellusi võin

Kui ta tuleb siis sajab mu üle
Roosirahet ja suudlustevihma
Ja ma lembun ta .....

Ma pole kurb, et aasta möödub.
ma pole üldse nukrusega löödud.
Võib kauniks mõelda iga tulevase hetke,
saab olnut võtta vaid kui vajalikku eluretkel.

Et saada tugevaks ja targaks, soojak .....

Mind ümbritseb vaikus, ei ühtegi häält
Maailm on hääbunud uttu
See on nii kõle, kustunud lootuse hääl,
Täis hääletut piina ja nuttu
Vaid mererannas, enne tormi
Kõik vaikib hetkeks j .....

Oma viimaseid lehti
Laseb maha kask
Kollaseid kui vask
Oma viimaseid lehti

Lennutab ta lahti
Karmi tuulega .....

Ma ei unusta ööd, kui Sind nuttes palusin -

Sa lahkusid ja ei vaadanud enam tagasi.

Ei suuda unustada, et Sind lakkamatult anusin,

elu kibedaimaid pisaraid ma valasin.

Ei suuda uskuda, .....

Vaikseks kõik on kodus jäänud
Liiva mõõdab luitund kell
Sahvris viimne leivajäänus
Hiirtele näib jäävat veel

Istun keset tuba halli
Vihmamantel tilgub veest
Aknast sisse hämab päi .....

juuniõhtul sulguvad uksed
valgushelk männimassist
aralt kiikab välja
õhuvoolus puu taarub kui sõge
kuis kaosest ta astund siia

juuniõhtul astun helitult mina
ja savi mu tallal on niiske .....

Varastatud hetked, homselt laenatud tunnid
su lõhn mu kehal, minna ei tahaks veel kumbki
õhkõrn puudutus, su soojast suudlusest joobun
täna veel mitte, kuid homme, homme su´st kindlasti loobun .....