Sõnale palavus leiti 14 luuletust
Nudistide paradiis
On õudne kuumus õues
igasugu asju on kliimal põues
ühtki häda ei anna häbeneda
sital, kusel ja nüüd avalikult paljaneda;
sellise kuumaga on nudistide paradiis
on ka varjualust kohta, aga mis siis?
sest tervet ilma oleks nagu turbaga köetud
nii paratamatult on riided ära võetud;
palja tilliga jõe veerel kõndida
ning higist keha päiksekreemiga mudida
saab, kui tahad õue tulla ikka
üritustel legaalne teiste paljaste sekka
November 2.0
Kokku 3 nädalat märtsist
pole olnud kevad, vaid sügis
juttu hoopis uuest aastaaiast
kuhu koerailm sisse trügis;
on olnud tormi ja taevas
hall nagu hall olla saab
lumi viimast korda tulla vaevas
kanda kinnitada veel tahab;
muidu vali tuul, vihm ja muda
jälle inetus valitseb õues
ei taheta edasi liikuda
ilmataadil igasugust põues;
olin bussi akna taga
ja just ühistranspordis
harilikult ei maga
see olek mind sundis;
paras masendav ja pask
olnud märtsi väliselu
ümbrus pruunikas nagu vask
kliimamuutus ei ole lelu;
sest veel see kuu lumi maas
peaks harilikul .....
Tervitusi taevast
Sajandi tormi mustmiljon korda
kadus täna palavus üle parda
lootsin õhtul ujuma minna
aga endiselt ei saa sinna;
uudised seekord kisavad
rahesadu pilved lubavad
ning tuul pidi tulema vali
hirmujutte on avali;
ehkki pole küll tormi usku
aga ikka teadmise panin tasku
ära autod ära katsin
ja nii õue vaatasin;
rääkige enda eest, põdrad
sünoptikute tööd veidrad
paar oksakest ja puud kukkunud
eks näis, kui palju ka hukkunud;
mil vihm ladistas oavarrest
ei hakka tegema juttu raheteradest
Saaremaad mandriga võrrelda
pole mõtet, muud pole vaja mõela;
Ilma .....
TIBU PÄÄSEMINE
TIBU TIBATILLUKENE
LIIGUTAB END MUNAKESES,
KUI ÜHTÄKKI MÄRKAB TA,
ET KOOR SEE HAKKAB VÄRVUMA.
TA EHMATADES TÕUSEB PÜSTI,
KOOR SEE LÄHEB KATKI PRAKSTI,
PALAVUS KÄIB ÜLE PEA,
EHK TA PÄÄSEB KEEMATA.
VÄRVIJA SEE ÕNNEKS MÄRKAB,
TIBU ÕNNESTUB TAL PÄÄSTA,
HEA, ET MUNA VETTE VEEL
EI OLNUD JÕUDNUD KEEVASSE.
NÜÜD SEE TIBU KASVAB LAUDAS,
KANAEMA TEDA VALVAB,
KUNI KASVAB SUUREKS TA
JA MUNE HAKKAB MUNEMA.
- TARMO SELTER -
2023
vaade aknast
männi rohelistel okstel
lumi valge seda nähes
elu haljus puhtus valgus
teevad meele tusast malbeks
ka hämaras detsembris
ööl mõnel kargel
kui metsa kohal
Suurt Vankrit härga hunti
peremees Peedut kohtad
nende kannul silm
Linnuteel ehk aastatuhandeid
veel kaasa läheb taevast tonksab
*
nagu majal räästad
millal tilkuma hakkab
mu lumevalge
talvest tardunud meel
puhtaks sulanuna
ta leian eest
kui oksal pung
läheb lõhki tund
aknad pärani on
palavusest valla
meel üleni on selle
hetke sees kuhu päike
valgust aina juurde kallab
.....
kuuvalgus granaatõunte õitsemise ajal
kui öise tähe kauge valgus
jääb igavesti saatma
Sind mu arm samamoodi
nagu pilvi vihm suveõisi
sumisevad mesilased
vett kallaste vahel kuppudes jõgi
Hispaania palavuses
oliivipuu tuhande aastane vari
mägedest alla tulev
higist lõhnav määgiv lambakari
steppides tulpide õitsemine
sinise taeva all silmapiirini
kuu valgus Türgi mägikülades
granaatõunte õitsemise ajal
hing mida näha aeg-ajalt vajab
üks meil kodu
üks meil sinuga kodu
mu päevitunud käel
roniv sipelgas
tee äärses tolmus
verev kurereha
õitsema hakanud takjas
suvetaeva valge pilv
järve kohal päevast
järgi jäänud kauge eha
üks meil kodu keskpäevaks
rohus kuivav kaste
teeäärsed suured kased
traadil kraaksuv vares
küla keskel
pesal alles tiibu saputavad
kure pojad
aias varju otsiv rohukonn
palavusest aknalaual
toas magav kass
Sina kes Sa emaüsas kannad
hellalt oma last
Päike.
Ma ei pidanud eile vastu, jah
ma murdusin igas mõttes katki, kildudeks, pooleks
avardusin, pooldusin
ja mida kõike veel...
Oli intensiivne.
Kas see palavus,
soolane merevesi või
kõrbenud keha,
aga olek muutus armastusele avatumaks,
südame hingekeeli nagu puudutati, sest
ma lasin seda teha ja küllap kõigel sellel oli ka kõrgem plaan:
Sisemise Lapse tervendamine.
Ma ei loobi sõnu,
kuigi žongleerida võin nendega,
üldiselt kui kirjutan,
siis ka mõtlen.
Neptuuni retrograad ehk tagurpidi liikumine
illusioorsus loob oma varjundi kõikjale
isegi kui silmad hommi .....
Suvepessimisti laul
Kes suvel on ju õnnetu,
see aias korjab lilli.
Hoidudes nii puude varju,
otsib muudkui pilvi.
Leides lõpuks suure puu,
ta mõtleb, mida teha.
Suureks läheb naeratus,
kui päike pilve taga!!!
Suvi oli suur ja kuumavôitu,
päike muudkui sillerdas,
siiski sai ta kuumast võitu,
leides oma varju ka.
Kui aga päike vajus alla,
olnud kuskil peituda.
Päike kiired lasi valla
okste alla palavas.
Varju polnud kuskilt enam
võimalik ju otsida.
Päeval oli olnud kenam
suurel aasal, heinamaal.
Suvi oli suur ja kuumavõitu,
päike muudkui sillerdas,
kuumus sai nà .....
Muidu ma ei virise...
Muidu ma ei virise
ja olen lihtsalt lahe,
kuid see ilm teeb higiseks,
on tunne lihtsalt vale.
Eesti suvi vahel peab
ju palav olema,
ses' palavuses välja veab
vaid ikka tugevam,
kes oma ettevaatlikkuses
end ei kõrveta,
olles suvesaadikuteks
vetes ranna peal.
Troopika on kätte jõudnud,
Eestis päike kuum,
juunikuu on meile andnud
hetki, armastastust,
ilu rannaliivale
ning lusti, naeratust,
ise olen viimane,
kes toale näitab ust,
sest minule ju olla meeldib
ikka jahedas,
mil' kraad on kahekümnelegi
altpoolt lähedal...
T. S.
Poolik ja karlova burger
Hinge matmas; karjudes kuniks keegi vastas;
Kartmas; nii mis jaksan; et teada võin saada;
kõik saladused; palavuses; mu avaldused;
kasva suuuureks,kuulen nende hukka mõistvalt huulelt;
mineviku juurdles; polnud truud need; kujutuslikud;
lurjus mus kiindub; ootan viivuks; ringutades tiibu;
kirjutades viimsust; mis veel häält katsub leida;
vastu seina; reastatult; teades kahtlust; pean veel vastu;
jaksu; jagades matsu; vastu kannikaid punetava laksu;
virutades; kirun vales; sirgun valgeks; pihus pintsel;
ja haamer; tahuda; arutan; kasutan vastutan;
õnnetus ootab mind luules; ki .....
müürilill
kas ma olen müürilill
valedele toeks
kes su lossiaias
sajatuhandeni loeks
ootaks kuni
postitantsu-preilid
ära kaed
püherdad kõik põrandad
lupjad lõbulaed
tahad – avan sulle
õie elu saladusi
kaetud köiearmid
kiviseina palavusi
pindudega paistetanud
kohmetanud käsi
oma ilu eest
mis iial
võitlemast ei väsi
viitan sulle kohta
kus ma eile murdusin
kõveraks ja kägarasse
pooleks kurdusin
kuid ei näita
napi silmapiiri
ainsat ust
mille kaudu
ühel päeval
kohtan võimalust
Sanya
Mu sõber
Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.
Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool -
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.
Mõtteil
pole lennukust -
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada...
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.
Juurtel
pole julgestust.
Maa .....