Sõnale pe leiti 5841 luuletust
Mind hingepõhjani puudutas tema südamesoojus
Mind südamepõhjani liigutas,
liigutas pisarateni välja
ühe võõra inimese heatahtlikus,
mis tema hingest ja silmadest paistsid välja.
Ta seisis kassa ees,
mõned tooted olid korvi sees,
mina tema taga
ühe kohvikoorega, olin vaga.
See võõras pööras pead
ja vaatas mulle silma,
vaikselt noogutas,
rajas teed mul ette minna.
Mida mõtles ta või nägi,
see teadmata jäi mul,
kuid tema lahke olek ja hea süda,
liigutasid mind küll.
Ütlesin talle: "Olete hea ja lahke meelega,
õnne soovin teile kuhjaga"!
Piimalimonaad
Mul on mõte, mis kõhtu sobib
energiat täis teid kõiki loobib
akusid uue maitsega laadib
kaloreid kõvasti praadib;
kui teed sporti, muidugi
on lihaste kasvule tugi
uus maitse hea olla ei pruugi
mineraalide ja muu paljugi;
suveks saab uus äri nimega
"Piimalimonaad" mullidega
ehk kihisev valge valkudega
nagu jäätis, mis vitamiinidega;
natuke kaneeli peale
lahendus tervisehädale
annab jõudu igale eale
teaduslik ime tuua kasvõi laadale;
ise surusin ja pressisin
iga öö ja päev kogusin
üles - alla liikus masin
ja patendi ka kirjutasin;
jah, Piimalimonaad, .....
aprill, kolm tankat
kardan juba neid
öid valgeid mis une mult
võtavad hõõgub
vahel hommikuni kus
padi kukub voodilt tekk
*
hanede tiivalöök
pea kohal õhus
Emajõe luhal
tuletab meelde taeva all
tagasi üleni nüüd kevad
jõest voolavast
valgete pilvedeni ülal
*
nüüd kased hapras
õrnrohelises vines
päev sinitaeva
suures sügavas süles
pea tõstad sellest üles
*
maituli praksub
õhtut täidab lõkkesuits
et eha järve
värvib kodukaku huik
üksik kusagil kaugel
MAI
Kevade ilusaim kuu on mai,
siis süda rohkem rõõmul
ja päikesekulda täis.
Mai üllatustest tulvil,
kingib päevi õnnelikumaid.
Siis sirelite lõhn on uimastavalt hea,
iga õis sind armastab,
ses pettuma ei pea.
Kogu loodus on elujõudu täis,
jagub rohkelt meilegi, mai armas on ja hea.
Emal tähtis koht on meie seas
Ema, Sul tähtis koht on meie seas,
Täna õnnesoove tuleb reast.
Iga õnnesoov, mis südamest tuleb Sinu poole,
saavad suure kallistuse ja pai.
Emadepäeva armastus on suur ja lai,
emadepäeval ükski pisar ei ole kibe,
vaid rõõmupisaraid põsilt voolamas näed
ja rinnust valla pääseb õnnelik ohe.
Ja varem õide puhkevad meelespead,
siis sirelid täis on ööbikute laulu.
Emadepäev on ilus, uhke ja hea,
Eesti ema au nagu Eesti lippu,
kõrgel hoidma peab.
Emake, mu päikesekullake
Emake, Sa ole hoitud
terve maa ja ilma peal.
Emake, mind oled toitnud,
kasvanud Su rinna peal.
Emake, Su südames leidnud ma varju,
kui elumured kasvanud üle pea.
Emake, kõik suured ja väiksed mured
Sa oma südamesse ära mahutand.
Emake, Su süda ikka kui päike särab
ei Sa välja näita oma muresid.
Emake, Su hinges soojus, aina juurde vohab,
jaganud oled hingesoojust alati.
Emake, Sul sinililli kingin,
neid korjasin ma kaunil metsateel.
Emake, Sul kaasa toon ka linnulaulu,
Sa kallimatest kallim oled minule
Sa täna päikesekullas särad, jagub kõigile.
KASE MAHL!
Vahest sellinne tunne
nagu poleks tissi otsast kukkunud
kui lehtpuudel on anne
ma saetud oksast vedelikku joinud;
selleks mitu nädalat
kase mahla olnud
on juua kõige paremat
ma vitamiine looduses saanud;
nägupidi oksa küljes
ja auku mida puurisin
ripun nagu nagu hüljes
mida hiljem nikkusin;
ja polegi vaja suhkruvett
kui naturaalne magusus nagu muiste
juues tulvil energiat nagu rakett
ma kiidan looduse ilu mõiste;
nüüd külmikus uus ports
aiasaadust nagu kulda
ülejäänud aastaks nagu kärts
pean kiitma kodumaa mulda
Valu peegeldus koera nukrates silmades
Oh milline valu
pesitseb päevinäinud koera sil.mades,
kes istub kodumaja varemeis.
Ei lähe tal alla söök, ega jook,
pole peremeest, kes ta varemeist välja tooks.
Nõnda ta seal istub,
vaatab igatsedes sinitaevasse,
valvab pommitatud kodukest,
leinab, silmis kurbus ja valu,
nutab taga kodutalu ja armsat peremehekest.
Oh, kes küll võtaks koera valu
ja kurbuse tema silmadest?...
Kevad ei unusta
Kevad jälle ennast näitab,
soojavarud välja toob,
külvab ilu siia-sinna,
ikka päikesega koos.
Rõõmu tunneb maa ja taevas,
et on külmast talvest priid,
rõõmustavad metsad, aasad,
taas kevad jõudnud on nendeni.
Nagu linnukene rõõmul hõiskab,
hõiskab minu südagi,
ei kevad ole petnud,
pole unustanud kunagi
jüripäeva tuisk
sajab lund õied
sinilillel päev otsa
põõsa all aias on
sulgunud kevad
tuleks kui vastu tahtmist
talvel ei taha
lasta kuidagi käest lahti
*
aastaid hiljem ärkad
ööl ühel sellest üles
Su käsi ikka veel mu peos
hulgume sihitult tänavatel
meil silmad on unes
sellest vees kurbuseks
saanud meel meil pilvise
taeva all nii lahus on tee
mis ees
inimene
kogu selle rahutuse keskel
iseenda aja oma loomusega
milles iga päev asume
tahab inimene ikka veel olla
aus rõõmus õnnelik
millise koorma on ta sellega
võtnud oma õlgadele millal
hakkab ta aru saama et säärane
ongi tema olemus taeva all igavesti
et ajuti õnnestubki tal olla
nii ühte kui teist teadmata
seda tuleb teha igal päeval uuesti
et selline ongi inimese pärisosa
sama loomulik nagu on maa peal
tuul ja vihm päikese paiste
looduse igavaeses ringkäigus
põlvkonnad vahetuvad
aga kulgemine jääb samaks
Emadepäeva ilu ja sära
Ema silmad on kui säravad tähed,
südames on päikesekuld.
Ema hinges on õrnust ja soojust,
palju rõõmu ja valugi.
Ema õpetussõnu jagab, elust enesest,
aitab, kui elu põrguvalu teeb hingel,
või kui süda murest murtud
ja jõuetus peal on.
Emake on kui taevane ingel,
kellel nii puhas süda ja hing on.
Emadepäeva kringlit kui küpsetan,
siis rosinaid ohtralt sisse raputan
ja oma rosinasilmset ema ma kostitan.
Emade päev saab olema ilus,
siis toomingas õitseb,
ööbik rõõmul laulu laksutab
ja sinitaevas päike kuldses kleidis keerutab.
Siis lilled kaunilt õ .....
Sulle kes sa oled Lissabonis
sidrunite asemel õitsevad meil
mändide all nüüd longus
peaga karukellad
taevas on hall ja pilvine
ka see meele teeb hellaks
mis sest pole kõrge sinine
*
kirsside valgesse pitsi
mähkumist Fuji mäe taustal
koduaia niitmata murus
ootan juba pikisilmi
nende õitsemise haprus ja sitkus
Fuji mäe vägevus kevadel
hetkes selles korraks on koos
