Sõnale põõsad leiti 22 luuletust
Selged maikuu ilmad
Selged maikuu ilmad! Põõsail peas on silmad.
Igal hiirekõrval hiirekõrv on kõrval.
Meie sõpra kaske pole tunda raske.
Tal on haljad tukad, tal on valged sukad.
Seisab seal üks neidis. See on toomepõõsas,
oksad õielõõsas. Küsid, kus on kastan.
Kohe sulle vastan:
näe, see puu, mis seal on,
millel küünlad peal on.
0.5.01.2024
Tulgu ja aitage taipu.
Või ei näegu mu silmad enam linndude lendu.
Ema maa lilled on sinised, põõsad on rohelised.
Voolab jõgi, ületab sisinaga.
Sired lõhnavad, elu kõhnemaks läheb.
Paksu mett ma voolutan endast, iga hommik juukseid koolutan.
Lilled armastavad päikese lasereid, paiku neid paiku!.
Kuu on jättnud pisaradest suure laigu, mis osutab mulle teed.Oleks ainult palunud kustuta mu jäljed teekonna järjest.
Nagu lilledele mulle ei jättku neid kiireid talveks, ärge nutke ärge nutke.Näete pilvedes mind möödumas muinesse külla.
Ma igavesti ulgun südam .....
JALAJÄLJED IGAVIKUS LUMES
PIME METS OOTAB MIND,
ERKSAL JA VAPUSTAVAL JÕULUKUUL.
HELISEV VAIKUS MUL KÕRVA LÖÖB,
ÜKSIK TUUL MUL KANNUL KÄIB.
OLEN ÜKSI SELLEL TEEL,
AINULT VÕÕRAD JÄLJED LUMETEEL,
ON MINU KAASLASEKS,
SIHTPUNKTI,
MIDA MA EI TEA VEEL.
TAEVAS SINAKASKOLLANE KUU,
VALGUSTAB MINU TEEKONDA.
METSALISTE HÄÄLT TEEVAD PÕÕSAD,
PUUD MINUGA EI RÄÄGI.
MÄEAHELIK MULLE VASTU VAATAB,
LUMEHULKASID ALLA PAOTAB.
PÕTRA MA SILMAN,
AGA LÄHME OMA TEED.
KÜLMUNUD ON KÕIK VEED,
LINNULAULU MA EI KUULE,
MÖÖDA ON SIIT SÕITNUD REED,
KAUGELE, KUULE.
INIMTÜHI KOHT,
VÕI LIHTSALT MULL .....
Minu Maailm
Kujutan ette selge sinise taeva,
midagi muud ma ümber ei näe.
Avaras maailmas mind miski ei vaeva,
päikese poole venitan käed.
Pimedas vaatlen ma säravat kuud,
öö on nii pehme ja hell.
Vaikselt sahisevad põõsad ja puud,
aega tuletab meelde vaid kell.
See maailm on alati kaunis kui roos,
selles peitub maagilist ilu.
Linnud siristavad üht viisi kõik koos,
see laul haaraks kaasa ka sinu.
Armastust täis kevad, suvi
Päike sinitaevas lõõmab,
lilli täis on metsatee,
rohetavad puud ja põõsad,
suveimed poolel teel.
Kevad suvesse jäljed jätnud,
neid jälgipidi suvi käib,
kaunilt puhkevad pungad õide,
mis veel puhkemata jäid.
Armastus kõik puhkend õide
kaunil kevadel,
suvekuumad tunded kaua
püsivad südamel.
Kevad, lehvitan nüüd sulle,
mulle sinagi,
küllap kohtume me jälle,
seniks hüvasti
Natukene veel
Kas tõest natukene veel
ei jagu sooja ilma?
Kas tõesti natukene veel
ei või jätta päikest siia?
Kas tõesti natukene veel
ei saaks õhtul olla valgem?
Kas tõesti natukene veel
ei võiks taevas olla selgem?
Kas tõesti natukene veel
ei saaks naeratusi suule?
Kas tõesti natukene veel
ei võiks lehti olla puudel?
Kas tõesti natukene veel
ei saaks tormis läbimärjaks?
Kas tõesti natukene veel
ei saaks nii, et põõsad varjaks?
On tõesti natukene veel
mu meeled suves kinni.
Nii ikka talve poole teel,
ma sügises veel kõnnin...
- Tarmo Selter -
20 .....
Nestle
Kurjus tuleb heade kavatsustega
mis on ilmselge
et seda on suurfirmadega
nt. Šveitsi bränd Nestle;
nad kasutavad 3. maailma
kohana, kus tarnida vett
jättes kohalikud kõigest ilma
ja siin edasi on veel tõtt;
nt. kakaopõõsad tehakse
ikke ja alepõllundusega
töölised lubatud tasust reedetakse
ja muld vahendab eurosiooniga;
ei hüvitada kahjusi piisavalt
ja avatakse illegaalseid kaevandusi
tehakse äraostmist pidevalt
et leiutada uusi maiustusi;
ohvreid tuleb, sest nende vara
pole inimõigus, vaid vajadus
teaks tõtt, tõstaks juba kära
puudu äritegemises au j .....
rääkimine
peaks nagu kogu aeg
millestki rääkima
või järsku enam ei peaks
õieti ei tahakski seda teha
kuidas näeks olemine välja
ilma sõnadeta
üksnes rohu kasvamine
puude lehtimine pilvede
liikumine taeva lael
lillede õitsemine aias peenral
liblikate laskumine õiele
õietolmu ja nektari järele
kuidas suudaksime me koos
hoida siis aega siduda inimest
kokku eluga
aidata tal olla päevas kinni
äkki ei peakski su käsi
olema kogu aeg ümber
elu kaela
kes teab kuidas peaks
hennapõõsad on hakanud
õitsema meel astuma
nende okste alla
Talutare
Talutare vajunud on samblasülesse
koerakuudis juba ammu
pole elu sees
kanaõrrel ämblikute võrgud
lüpsikute kõla kõrvades
Marjapõõsad metsistunud ilmel
karjakoplil pehkind tara ees
kaevurakkel kuulda kurba näugu
vanal kassil truu on süda sees
Haned kaelad pikka
mäletan neid siin
kuis kord rebane varastas kikka
suled lendasid
Aeg linnulennul läinud
kerglaselt liuelnud tee
mure,valu,pettus
kogunend südame
Talutare,sinu juurde
ikka leian tee
mu süda oli pooleks kistud
ei tea,mille eest?
Nukrus
Loojuva päikese kullas
põlevad põõsad ja puud,
ja õhus on tunda sügist,
pikemaks muutusid ööd.
Ma näen kui lõuna poole
käteldes meiega,
lendavad parvedes kured...
viipan ma neile ka.
Panen siis silmad kinni,
pühin neilt pisara -
kui kiiresti talv meile kõnnib,
kumades hämaras.
03. oktoober 2017
Invest in Li-Fi
Kui küsid,
mis toimub mu peas.
Siis seal asub mu maailmake,
minu mõtted.
Universum isemoodi,
Kuulub ainult mulle. ¤
Selle toonid-võnked
vibratsioonid.
Kõige külluses rikastunud emotsioonid.
Lihtsalt värvid,
varjud.
Puud-põõsad ning linnulaul.
Kolm kõrget sammast südamel.
Taamal pilvilõhestavad topelttornid.
Minnud-Mjaugud, Lotted-Jussid,
Aadud-Katjad.
Teadmata-teatud mõttes transformatsioon.
Muutused ning paigalseisud,
edasiliikumised ideaalsed.
Inimesed reaalsed
sürreaalsed, õiged-halvad parimad.
Tee peale jäänud kohad sammudes seljatan.
Peaga mõtlen h .....
Sündmus
vahutav lehemere küllus
jahedalt tumeroheline oleng
kõik januneb ja möllab
tormised lained on tuules
pekslevad linnud ja see
kõrvu lukustav mürin
pihlakas jääb vait
eemalt kannapöördest
lehvib kask oma vihmatantsu
välgust lendavad kolm lindu
puhkev roos, puhvis põõsad
teravad torkeid plekikirin
värske mattev õhk ja juba
ta nutab oma nuttu
kõik sai vabaks
see valu mis lööb hetkeks
läbi lihast luust
hullud üha rohkem
pigistad viimsegi mis su sees
vaikselt kerib nututantsu
ärkab valu mis su sees
nagu süst närvi ja juba
tantsingi selles vih .....
Kevadeutoopia
Päike kõliseb taevas.
Veed karand püsti kraavides,
lõhuvad joosta mis hirmus.
Iga lomp saanud peegliks:
tuleb üle hüpata taevastest
nii ja nii mitu korda.
Rohi ju krabiseb mullas.
Põõsad pritsivad rohelist,
kus setunaistena
leelutavad varblased.
Kassidki öösiti katustel,
kuukiired vurrudes,
kiunuvad džässi.
Laulikud aga –
hulguvad ligunud kingi
kõiges ses uhas ja uputuses,
vahivad Aadama uudishimus
sesse sinavasse
aurukatlasse,
naeratus huulile torgat
nagu nööpauku lill,
ja on nagu tahaksid
silmad neil nutta:
justkui sünniks mi .....
Jõulud metsas
Kuused saavad valged kuued,
kännud pähe mütsid uued,
väiksed põõsad talveunes
üleni on paksus lumes.
Kuid mis sagin metsa all?
Jõulud on ju lähedal.
Tuleb kaugelt jõuluvana
sõpradele jutustama,
et ta laste juurde läheb
ja et abi vajab vähe.
Laanerahvas rõõmuga
teda nõus on aitama.
Jõuluvana habet paitab:
"Kes mul koti selga aitab?"
Jänes sikutab ja tirib:
"Küll on raske!"
"Jäta virin!"
riidleb karumõmm.
Hoplaadi!
Kott on seljas jõulutaadil.
Võtab kepi, astub teele...
"Sõbrad, hüvasti, aidaa!
Pärast t .....