Sõnale sajab leiti 139 luuletust
Märtsis sajab lund
Pole haruldane nähtus -
märtsis sajab lund,
kui kõik talvetunne lahtus,
kevadest näed und,
kuid võin lohutada, et
mööda saab see ruttu,
ööd ehk ongi külmad veel,
siis talv see läheb tuttu,
lastes rohelusel tulla,
linnulaulul kõlada,
üle ilma õitekullas
kevadel siis saabuda.
- Tarmo Selter -
2024
Taas sajab laia valget lund
Seda oligi arvata,
et lumi salaja hakkab sadama.
Jõuluimed tasapisi kohale jõudma,
hingest ei saa ju rõõmul lasta minna.
Imeline jõuluaeg on ja jääb
meie juurde nüüd iga päev.
Jõuluaega hoiavad taevased väed,
palju imesid veel tulemas näed.
Jõuluajal kallikesel
imed hakkavad sündima,
sündima ja tulema,
meie keskel olema.
Vihm sajab üles
Vihm sajab üles
jääb üles
ja alla ei tule
ei tule. Mida iganes teed ta sajab üles.
Terava tipuga tilgad
ojad ja lõpuks ka joad suunduvad üles.
Nuta või naera,
palveta, loitsi või nea,
nad suunduvad üles, need veed
viimse tilgani,
sest taevane keeris, mis kord juba avatud,
ei sulgu.
Meil ei jää muud midagi üle,
kui jääda alla,
kui jääda sellele vihmale alla.
Meil ei jää muud midagi üle,
kui jääda vihma kätte,
et lõpetada alustatut
ja siis lõpetada seda, mis on juba lõppenud.
vihma sajab
Vihma sajab.Piisad langevad.
Õuest kajab. Möödujate naer.
Aknast vaade alla tänavale
porised teed.
Need mis kuhugi ei vii.
Külm väljas. Kevadised veed.
Nukrad on silmad nii -
surutud vastu klaasi.
Vihma sajab.Endiselt ootan.
Päikest vajab. Naeratus -
loodan homsest leida end.
Unelmatest. Mõtete lend.
Teiselpool vikerkaart
seisab kättesaamatult
kõik mida igatsend.
Vaikselt akna taga sajab lund
Vaikselt akna taga sajab lund,
silm vajub, kuid ei tule und.
Jõulutuled valgustavad õrnalt tuba,
ja jõulusoojas küsib hingelt luba.
Kui jõuluaja soojus sees,
muudab soojaks südame,
siis rahulikult asja võta,
sest saab ka ilma muretsemata.
Kui südames on väsind tunne,
ja südames on palju soove,
selleks, et see täituks õige pea,
pead oma hinge avama.
Kui ainult usud sa
Väljas sajab juba ammu
mööda tänavaid ma tammun
ja aina mõeldes sulle
ning sinupärast hüppaksin ma tulle
Sind ma ammu näinud pole
igatsus mu hinges kole
Ja elu sinuta
on kui roos ilma õieta
Ma palun veel üht võimalust
et näidata seda koledat igatsust
sina oled see ainus ja õige
ja mälestusi korrata võime
kui ainult usud sa
Nüüd me rannas kõnnime
päikseloojangut vaatame
ja äkki tunnen su huuli
ja tõusmas tundeid nii suuri
See öö kuulub vaid meile
ja pole asja siin teile
ja seda muuta ei saa
kui ainult uskuda
Otsin kõikjalt kevadet
Vähe veel sellest,
et lund kallab,
nüüd sajab taevast
ka jääd alla,
ilmas kõik on
pilla- palla laiali,
kevad käes on ometi!
Nüüd ei oska öelda,
mõelda ei ennustadagi,
millal kevad ilu looma,
rõõmu tooma hakkab,
jõudma ükskord meieni,
olla kohal üleni?!
Kevad on siin- Südames
Vihmapilve taga vangis
on kuldne, naeratav päikene,
sealt ei tule, ega paista välja
ühtki päikesekiirekest.
Süda ütleb, näitab mulle,
kevad siin on, kullake,
päästa rõõmud hingest valla,
taas särab sinu ümber päikene!
Aga akna taga vihma sajab,
sügist meenutab,
hinges kurbus, ringi tiirutab,
silmist pisaraid ladistab.
Nüüd üksinduse pehme tekk mind katmas.
Veel sajab akna taga juurde leebet lund
On valu minus juurde võitnud maad,
Poeb hinge kurbus, muutub meelelaad.
Tunnen-saabunud on lahkumise tund.
Ei tea, miks päevast-päeva unistan vaid surmast
Ning plaane teen, kuid ümber mõtlen tihti.
Kas on mu soovidel ehk liiga mitu kihti?
Võiks hoopis joobuda ju sinu hurmast!
Teen valiku, nüüd üksinduse pehme tekk mind katmas
Ja hiljem metsaveeres vedeleb mu laip.
Jääb katma mind vaid valge lumevaip.
Ei leidu kedagi, kes oleks mind seal matmas.
Naistepäeva täht
Täna päike tähena särab taevas,
päeva ehib kaunis kevadkuu.
Silmailu ja veetlust mahub rohkelt Naistepäeva,
rõõmul laulab linnukese suu.
Hommikust õhtuni lilli sajab,
tulbiõisi täis on kõik teed ja rajad.
Südames tunne on hell ja soe,
iga kingitud lilleõis loeb.
Mis see siis oli tookord
See tunne kuidas on istuda künkal
tundmata küngast
selle märga heina
oma istmiku all
tajuda kuidas palav päike
ei paista mu peale
kuidas langev vihm
sajab minust mööda
kuidas kontideni pugev külm
ei puutu mind
See polekski nagu mu asi
või pole mina maailma
Millalgi pean seisma sellega vastamisi
endale silma vaatama
ja küsima
mis see siis tookord oli
Mismoodi ma muidu seletaksin
oma lastele
misasi on päike
ja kuidas see meid elus hoiab
misasi on vihm
mis põhjusel see sajab
mis on künka mõte kõige selle keskel
ja et milleks on meile vaja
luuüdini .....