Sõnale selles leiti 1033 luuletust
laseb lihtsalt selles olla
ööjahedusest
hommikupäikeses aralt
avaneb võilillel õis
mu silme all
valgust jooma hakkas lill
kui otsa sai aeg pime
sünnib õitsmisime
hea et meel anda ei taha
sellele hetkele ühtki nime
mul lihtsalt laseb selles olla
ringi ei kolla ei ütle nüüd mine
selles pillavas kevades
liblikas lendas mu
akna alt mööda tagasi
aias on õunapuu vari
kuidas küll tahan
ma neile poleks võõras
mullegi keegi neist
kunagi pilgu pööraks
selles pillavas kevades
hing üksi ei oleks
süda kuulma ei peaks
ta sügavat ohet
elu sul emana ütleks
lahkuda tuleb juba uksel
sellest hetkest kohe
ema tule mulle selles valus appi
Kartulipõllul
meel rõõmustub
mugulaid korvist mulda pannes
maa heldus
endiselt et päevas jätkub
sõrmed surud märga sooja mulda
see tunne kätes
tõuseb soonipidi veres üles
ööselgi ärgates tunned
kuidas niiskes mullas
hargnevad idudest juured
tõusevad päikese kätte
lehed mis saavad suureks
20.05.
*
tsüklist „Poiisiga“
Su suudlusjanus suu
puhkemata õunarinnad
on jäänud teise ilma
kuhu vaatama ei küüni
enam silmad
ei tea ma midagi
Su õitsemise
õitevahus imest
vaid suu veel mäletab
Su kõrvetavat nime
ööl mõnel unetul
mälu aha .....
Kõik on üksi-vähemalt pole selles ma üksi
Lõputu potentsiaal; lõhutud kildudeks vaas; kokku korjan kõik killud maast;
Öelge teie mulle üks kordki; mis nüüd saab; mootorit kokku jooksutand;
üksik rahvast täis inimväli ulatumas nii kaugele kui taeva kaar; näeb silma paar;
raisatud aastad; ilma ühegi viljata; hoian sõnu lihtsana; päevani mil talt kirja saan;
kingin talle potensiaali-portselani-et uuesti ebakindlana võiks mind maha pillata;
õnneks pole see miskit uut; kaksteist aastat hoides nägu naeratamas- õnnetult;
lohutus sõbra suust; paistab, et see mis mind vastu kaljusid lainetega paiskab:
On lõputu; e .....
Oled mu südames
Rändab mu peas vaid üks mõte,
löömab mu sees pisike lõke.
Ärevus võtab üle kogu mu keha,
selle vastu ei saa ma midagi teha.
Igatsus suur painab mind,
näha ma juba tahaksin sind.
Tahaks tunda mu ümber su käsi,
sinuga olemisest ma ei väsi.
Lõputult võiks ma vaadata sind,
sinu embusest ei väsi mu hing.
Tahaksin olla juba su juures,
sest oled sa, mu südames suures!
Läbi tormi!
Üle ilusate mere lainete,
tuleb üks armas viisike.
Läbi tumedate tormi pilvede ilusate,
tuleb üks ilus unistuste kiireke.
Läbi nende võimsate lainete,
tuleb meelde üks meloodia ainus.
Läbi nende pilvede tumedate,
tuleb meelde üks ainus mälestus.
Läbi nende palju teotavatte lainete,
tuleb tasa ja vaikselt üks lootus.
Läbi udu ja pilvede tormiste,
tuleb tasa ja õrnalt õnne ootus.
Üle eriliste ja tormiliste lainete,
tuleb see tunne ainus.
Läbi äikese ja vihma piiskade,
tuleb kõik hell tagasi hinge vaimus.
Üle erilise lainetava mere,
tiirlevad imearm .....
ema tee mulle
ema tee mulle tänagi pai
nutt tuleb kurku
sellest mis ilmas
maailmast mis jäänud
rahust ilma
vett tõusevad täis
kogu aeg silmad
ema tee mulle tänagi pai
võta hingest ära see
valus ai
*
hetk möödunud suvest
nagu hommikusse
valgus üle päeva serva
elu hetke valgub
kõik on taeva all äkki
justkui üksainus suur palvus
õitseb tee ääres edasi
harakputk all järvel
kullendab kupp
aias lahti on õied
kartulil lõvisuul
koltuma pole hakanud
maja otsas kask sädele
tuules tema vask
veel ilm pole
õite lõõsast tühi
suu suve koht .....
Düün 2
Oppenheimer oli korralik
aga võrreldes oodatumaga
oli ulmekas rohkem asjalik
mida ilmasõja tehnika ei jaga;
see on lõplik arvamus
Düün 2 tuli, nägi, võitis
kinoaasta parim tulemus
vägagi mind köitis;
kaamed soomlased said
sinisilmalt kreeklaselt nuga
kes kõrbes elades vaid
muutis krussi oma olemasoluga;
eks siis vt. uues osas jälle
mis jälje maha jäetakse
lubati, et hukatus järgneb talle
rahvaid välja suretatakse
kahtlemata on see aasta film
paremat sellest ei tule
kaunit kino nägi mu silm
õige kehale ja vaimule
Kevad on kohal alati
Sind uskusin, kui ütlesid:
et tulen Su ellu tagasi
puhtana ja uuena nagu kevade.
Sind uskusin, kui ütlesid:
et teel takistusi pole enam,
kõik saab olema kaunis kui kevad.
Sind uskusin, kui ütlesid:
et toon päikesesära tagasi Su ellu
ja uue alguse saab me õnnekevade.
Sind uskusin, mul avatud oli
südamevörav Sulle.
Kuid ühel päeval teada andsid mulle,
et ei kingigi seda kevadet ma Sulle.
Kevad liiga hiljaks jäänud on,
jahenenud mu tunded.
Olen nagu tuulispask,
mis üle välja käib
ja eneses ei ole ma niiväga kindel.
Minagi ei ole selles kindel,
kas tahan .....
Otsin kõikjalt kevadet
Vähe veel sellest,
et lund kallab,
nüüd sajab taevast
ka jääd alla,
ilmas kõik on
pilla- palla laiali,
kevad käes on ometi!
Nüüd ei oska öelda,
mõelda ei ennustadagi,
millal kevad ilu looma,
rõõmu tooma hakkab,
jõudma ükskord meieni,
olla kohal üleni?!
maa peal olla
ärkasin ehmudes
üles sellest keegi unes
silitas pead väga hellalt
nii et hakkas hea
oled see sina ema
küsisin vaikisid
ära läksid
vastamise eest
vist maa peal olla
on väga vilu viimaks
eemalt kohmasid
mida seal üldse teed
ons alles me keel
elus eesti meel
kuhu veel oled
täna kiiruga teel
ärkasin ehmudes
üles sellest keegi unes
hellalt silitas pead
korraga tundsin
ilmas kaua pole olnud
olla nii kerge ja hea
Peol
Pidu meis endis väljus raamidest,
sellest tekkis üks korralik mürgel.
Nii mõnigi ontlikest daamidest
leidis end keerlemas karusselli pääl.
Sai kõnesid peetud ja räägiti heast
kaunis kontsert paitamas meeli.
Üks väärikas isand viimasest reast
tõusis püsti ja laulis ka.
Tolle õhtu lustakal foonil
unus argihalluse taak
ning peojuht kelmikal toonil
lausus sõbrad, me elame veel!
Perelik surve
Vennad kutsuvad kolmandat
suitsetama savu ja mängima gängstat
aga vanim seda ei taha, vat
mürgine keskkond kahjulik olevat;
"Lupu sa oled olnud alati 1 pussy - pede"
nii lellele kitse ikka paneb
sellest, kuidas reede
tatikate seltsis lõppeb;
aga ema vend savu andnud
ja nuhile lubab anda karistust
saada perse temalt jälle kartnud
Lupu, kes ei pääse ise nüüd suitsust;
Hupu ja Tupu teavitavad
et veli saanud üledoosi
nad järgmisena kisavad
kui onu neidki ei soosi;
helistas 110, ajas poisid vangi
perelik surve tuleb kasuks
see käib vereliini ringi
reeglitele .....
nagu mets mais
nagu mets mais
täiskuu augustis
vaatab ennast järvest
mu värsside kohale
kummardusid Sina
uuesti sõnad said tagasi
oma tähenduse
nende võrad hakkasid
õhetama nagu enne lehtimist
teeäärsed kased nad
julgesid üksteist kallistada
olla kevadvihmas
lahti läks tee ääres võilill
sinetama hakkas rohus
ära unusta lill
silm märkab pea kohale
tulnud on suvetaeva
suur valge pilv
*
kõik on sul juba
olemas
meel vabaneb üha
rohkem talvest
öö asemel päev
läks uuesti valgeks
paisuvad okstel pungad
mäest alla ojadel veed
vulavad j .....
lagendik vasikana
hellusega vaatan
lumest vabanenud
end püsti ajanud
lagendik kulus kuis
vasikana päikest
ahnelt joob
okstele kasvama lehed
maha rohu kevad
päeva aralt toob
taeva aluse roheliseks
üleni uuesti loob
jumal tänatud et hing
ei ole enam sellest
helerohelisest vinest
purjus habras valunoor
Kas Sina oskad märke lugeda?
Oled Sa teadlik sellest,
et meile antakse kogeda
ja tunda elu ettehoolet?
On kuskil keegi, kes teab
ta annab Sulle märku
ja Sa märkad, kui peab,
aga vahel ka mitte...
Tuima rahuga, silmaklapid ees
ajad Sa jonnakalt oma rida
eirates seda, mis on Sinu sees
et jälle kord pettuda saaksid.
tri:nu