Sõnale õrnus leiti 61 luuletust
Mis on me armastus
Mis on me armastus ma mõtlen tihti
kust kumbki teab- see kannab ainult meiki
ma oigan- oi kui palju- mitu kihti
me tunneme vaid värske ilu feiki
Ma armastan sind alatuste karva
sa laigid minu siira ilme pettust
teineteist me näeme oh kui harva
kuid armastus see oli värvit hetk just
Kui näekski sinu pindamata ilu
ja sina minu hinge alastust
me pöörduks- ära jookseks tulistjalu
nii võõristaks me päris armastust
Mu silmal hellust näkku õrnust joonid
sead enda joonistatud naerud suule
mul sinu tarbeks maalit malbed toonid
jah nõnda jälle igatsed mu poole
.....
Ime...
Tundsin sinu puudutust enne,
kui sind silmasin
või situatsioonni hinnata märkasin.
Aru sain, mis toimumas on.
Põsed kuumamas. Enda nime vist ka mitte mäletamas.
Moment, mil taipasin,
et mu kätt leida üritad,
selle sinu poole sirutasin.
Sa hoiad minu kätt,
õrnalt pigistades.
Vaikselt. Ettevaatlikult.
Nihutasin end sulle lähemale.
Sääred, põlved lembelt üksteise küljes,
toetasin oma...
sinu õlale puhkama.
Sära minu sees pulbitsemas.
Mu kallis
Otsustasin, et kui ma kellelegi oma südame annan,
siis seda kogu eluks ja selleks said olema SINA, mu kallis!
Ma tõesti et taha Sind kaotada,
Sa oled mu õhk,
mu rõõm, mu päike,
mu soojus, mu õrnus,
mu armsus, mu hellus,
mu hoolivus ja mu armastus!
Sa oled mu pisar, keda hoian alati tagasi, et Sa ei kaoks.
Ilma Sinuta ma ei oleks see, kes ma olen.
Oled muutnud mu seltskondlikumaks, kui ma varem olin.
Oled muutnud mu julgemaks.
Olen mulle näidanud, mis on armastus ja hool,
mis on õnnelikus suhtes olemine.
Sheryl Tammoja
Sinule
Sinu säravad silmad,
on justkui armasus.
See soe kallistus,
ning õrn puudutus.
Viimane suudlus,
oli kui kirg.
See esimene musi,
oli nii magus.
Sa oled nii hooliv,
ning nii truu.
Sul on hea lõhn,
mis hävitab mu viha.
See viimane kohtumine,
jääb mulle kiindumuseks
Mõistatus
Meie vahele õrnus põikas
ja seisma jäi meie teel
ja kutsus meid..
Sõnatult hõikas.
Oma nime ei teadnud veel,
pidas sõpruseks end.
Või sümpaatiaks.
Oskas oodata, valvata ka.
Sai meile kui lõa otsas saatjaks -
ja meid nõiduda kartis ta.
Kas olime uhked ja mõistmatud,
et sõnu ei leidnud suu?
Mis ta oli, see ongi mõistatus,
kas õrnus või miski muu
see hele plikaiga
ka mind on ahnelt kiivalt
suudeldud ja kallistatud
hulluseni armastatud
peopesal hinge kui
portselani läbipaistavat
imehabrast hellalt hoitud
õrnusega toidetud
et juua saaksin elu karikast
Su lembe imet
armsaks kõrva sosistada
tuhat korda öösiti Su nime
Naine kui kevadlill
Naine kui kevadlill õitseb,
kui teda puudutanud on soe päikesekiir,
siis süda järjest avanema hakkab,
särama lööb terve ilm.
Naise huuled magusad kui maasikad,
kui suudled neid,
siis liblikad kõhus lendlevad-,
Naised on nii armsad ja edevad.
Mehed õrnust üles näitavad,
naisi armastavad ja hoiavad,
neil' akna all serenaadi laulavad
ja õhusuudlusi saadavad.
teismelisena
see ammu oli
hing sellest jäi haigeks
sireleid täis olid laual
vaasid linnas akendel
ehast põlesid klaasid
sa seda sisse ja välja hingad
et kevad hommikust õhtuni
nüüd õitsmist maalib
päev neid muudkui
pildiks raamib hea et
suu küsida ei julge
miks üksnes seal on
puhtus õrnus mitte mu
silmis kõrvus
verigi ei küsi
seda polegi nii vähe
kui hing on justkui ema
nii maa kui elu ligi
tast voolab päeva
õrnus hellus
kaob päevast pelgus
tund endale saab juurde
kõrgust aina värvi sinist
sind haarab kõige embus
verigi pilkavalt ei küsi
milleks sulle säärane
lembus arutu hullus
selle igavene kurbus
otsast peale
nagu valgusest päev
täitu igal hommikul
sinagi ilust ja headusest
et viivuks näha tuled kust
päike võta appi
kui meel on olnud liiga must
hetkes mis antakse
ole üleni kohal nagu
olid seda poisieas
kus elu sind kurja
eest hoidis harva küll
silitas pead
seal kuskil veel alles
mu poisiea
puhtus ja õrnus
ema igatsuse hellus
veres aastaid kobrutanud
ideaalid
vabadus võrdsus vendlus
kõigi inimeste embus
Õhtuneb
ära puuduta praegu mind
eha valgus seda juba tegi
peenral öös
edasi õitsev lõvisuu
hernelill potis maja trepil
üle hetkete kõrge serva
veel kinni võtta saan Sinu käest
uuesti olla hellus õrnus
plehku panna aja käest
ja kõigest väest
*
ma siiani aru ei saa
kuidas tähtede põlemisest
tekkida sai Su käte puudutus
mu suud otsiv Sinu suu
see toomingalõhnaline mai
millest veri on äkki kuum
tund lahti nii hiigelsuur
Metsik naine
kõik kardavad seda metsikut naist
kes ulub huntidega ja midagi näiliselt ei karda
kasvatab kümmet last ja elab metsas
ilma mitte millegita
ometi selles karguses
on mingi õrnus, mis paelub
mingi pehmus, mis peibutab ligi
ja mingi magusus, mis soovib tunda neid huuli
tihti katkised inimesed leiavad ennast kiiremini
sügavast august
et siis lappida, uluda ja lappida täiskuu poole
oma riidejuppidest teki lappi
et söendada leida veel seda ennast tervendavat akti
mis puhastaks ja teeks elu kord kergeks - kord raskeks
metsikust naisest ei tea kunagi keegi, mida oodata
kuidas .....
Emadepäev
Emake mu kullakene
hõbehäälne linnukene
päevapaiste päiksekene
kuldse kuu tähekene
Emake mu kullakene
elulätte ojakene
sinitaeva pääsukene
põllu rukkilillekene
Emake mu päevakene
emake mu öökene
täna kõik on imeline
emake mu armsakene
Mõõtmatu on emadepäeva
ilu, võlu
palju õrnust ja armastust
sinna sisse mahub.
noorukina
kuu valguses Sind juua
ilm nii luua
taeva all kus ainult
õrnus puhtus
ära ütle see kunagi
kuhtub leekides hukkub
võimalik vaid poisieas
siis kui käharates lokkides
meil alles pea
*
kord olnud armu leek
meis päriselt ei kustu eal
mis hõõgund vere sees
jääb sinna igaveseks
ta nagu aknas tähe valgus
öösiti mis tuppa valgub
*
öö saab otsa akna laual
tilkuv küünal
enam Sind ma eal ei kohta
Su suu mu nime valus hüüa
mis oli tagasi ei tule
saab veel vaid uneks
mälu sinna ukse suleb
kaod kuhu Sina mu arm
meis olnud lemb ja sarm