Sõnale üksildus leiti 56 luuletust
üksildus
Me kõneleme.
Sa paistad üksi.
Me naerame.
Sa tundud üksi.
Me jagame.
Tundeid. Aega.
Sinu üksildust.
Me elame.
Üksinda.
Üksildases maailmas.
Ühendame üksteist.
Kahest üksikust
saab niiviisi
kahe üksilduse
kooslus.
Vaba süda.
Tuksumas
üheainsa
südame
järgi
mu arm.
UneSüda
Unes nutta
Ühelainsal toonil
Mängida huvitavamaid viise
Olles üksilduse troonil
Säästa südant murest
Iseenda soovil
Olles lähedaste lähedal
Neist endist kaugemalgi
Neilt midagi palumata
Vaid rahutult jalutades
Kuhugi jõudmata
Möödumisi kiirendades
Lihtsalt seistes
Ritta seades mitmekülgseid mõtteid
Ei ilmne uusi
Ega vanu võtteid
14.11.2019; 00.55
Igavene ärkvelolek
Mu põhikooli klassivend
suri eelmine nädalavahetus
ei suutnud ta kaista end
luulude eest, mis pähe mahtus;
ta oli skisofreenik
kes kartis teisikuid
kui klassis iga teine kodanik
kellega koolis kuid;
küllap elu endalt võtiski
kuna kartis võõraid kodus
alati paranoia esineski
enda tuppa luku taha kadus;
vandunud ta naabritele
kuidas nägi muste varju
ja et ta jääks igavesti ärkvele
tema kingades sellega ei harju;
kuulnud koputusi ja hüüdmist
tema nime ning terrorit
psühholoogilise sõjaga murdmist
tehti ja lubati rünnata ka naabrit;
taheti isegi tema .....
Hilinenud suudlus
Pea noorus jalutan läbi tühja tänava,
Kurb mu süda ja üksik on hing.
Jalutan justkui juba terve nädala,
Ümberringi vaikus, ei tee häält mitte üks lind.
Mõtlen, mu purunenud süda ei saagi terveks,
Ei taha seda valu enam ma tunda.
Mõtlen veel head ja see jääb mu viimaseks palveks,
Palun näita mulle valgust ja seda õiget suunda.
Tõstan veel pead, kuid olen kaotamas lootust,
Näen tänava lõpus üht heledat varju.
Lähenedes hajub kõik pimedus sootuks,
Järsku kõik muutub, kas üldse harjun.
Sa tulid mind päästma, Sa oled mu ingel,
Ise samamoodi räsitud .....
Kui ma oleksin...
Kui ma oleksin tuli,
valgustaksin ma kõikide üksikute hingede radu,
et neil tekiks huvi,
kuidas näha muud kui vihmasadu.
Kui ma oleksin tuul,
sosistaksin kõrvu hingematvalt ilusaid sõnu,
et näha naeratust suul,
sest just selles peitub võlu.
Kui ma oleksin maa,
tõmbaksin endasse kõik mured,
et lõpuks rahu saaks,
võiksid kaduda ka kõik pettumused.
Aga kui ma oleksin vihmasadu,
võtaksin ma kaasa päikese ja vikerkaare,
et lootust jaguks,
nii koos nutust üle saame.
sügaval alateadvuses
kaotasin endas kõik elava
kui purunesin kildudeks
eneseotsingutel sügaval
sümmeetrilises alateadvuses.
köiejupp mille sidusin
teisele poole kuristikku -
kus ühendas südant - hinge
tuultes õrn õõtsuv rippsild.
laiub põletav tühjusetult tühjus
aurab eilseks kaduva päeva tuhk.
kas veel sulanduda üheks... inimeseks
või olen kadunud öös ühes... igaveseks.
unes või ilmsi
unes või uduselt ilmsi
kattis külmhigi silmi -
selga tõmmatud võrksärk
õmmeldud embleemist märk.
rannet soonimas verest purpurpunane kanüül -
sattusin siia paika nende lollide mõtete süül
majja kuhu on rajatud katkiste hingede asüül.
lävib mind inimeseks saamise kannatuste valu.
unes või uduselt ilmsi
-----------------------------------------------
ei suutnud sulgeda kogetud õudusfilmi ees silmi.
inimkogum
ühel juhuslikul hommikul see juhtus
lagunesin spirituaalselt täiesti koost
südames oli momentaalselt elutuli kustund
säilitamata endast ainsatki iseloomujoont -
maailmaga võidu... põlevana ajaliiva joost.
pilkudes peegeldumas eksisteerimine sisutühi
monotoonseid igapäeva liigutusi tegev väliskest
segadusttekitavate tunnete ajendil ajulühis
medikamentide abistavas vangistuses mõtetest
vabanemiseks... et neist saaks möödaniku süsi.
----------------------------------------------
kuidas.. kuidas see juhtus... korrutades küsid
kliinilises sisemises koomas masinat .....
Tundmatul merel
Üksinda mööda tundmatuid meresid
silmapiir kaugusse hajuv
Liueldes sinna, kus kannavad hoovused
meeledki suunda ei taju
Kas ujun või olen vaid merede kanda
katsun nüüd püsida pinnal veel
Mida küll oleks mul merele anda
kaotamaks kooremat südamel
Mida mul merele anda, et teenida
suunda, kust leiaksin sadama
Mida mul merele anda, et väärida
inimest, kellega jagada
See koorem põhja mind tõmbamas
suunda nüüd selgemalt tajun
See laine mind tihedalt embamas
väsin ja varsti ka vajun
Unetu poeet
astun mööd võõraid radu,
tuul kannab mind kaasa
kaardiks vaid taevamuster
vettinud lehed lirtsuvad,
mahl voolamas välja
ja tammede allee raamib
rändaja elujooni
Mida ma otsin
inimtühjadelt tänavailt?
loodan kohatu Su varju,
tuul juustes kinni ja pilk,
pilk naelutatud mulle