Armastus on valu
mida enam ma ei talu
Sõprustki ei enam palu
üksi mina ja mu valu

Järgi jääb must vererida
südamest mul lekib seda
Hingeski käib tuumasõda
IKKA ARMASTAN VEEL TEDA.

Kõrge ja külm oli taevas sel õhtul,
päike läks punaselt looja.
Päikeseloojangut nukralt üksi vaatan,
pole inimest, kes teeks mulle sooja.

28.03.2008

Loeng läbi,
vaheaeg algab.

Hing paelast
lahti lä'eb
kaelast.

Üks ingel üksi
istumas veel.

Tema lihtsalt
silmitseb taevast.


/Mari Uri/

Vahel tunnen end päris üksi
kas tõsi keerame koguaeg
kõik tuksi ?


Eksime ära nendelt teedelt.




Vahel tunneme, et
kõik läbi nii nagu peab,

Ma suhkru ja soola
taas segamini ajasin

Et edaspidi tunda
tee mõrudat maiku

Ja haavade peale nüüd raputan
suhkrut
Rumalus?

Võibolla on sul õigus.

Meri lainetab pikalt peale tormi,
oksaraod rannaliival üksildaselt.
Õhtu hämaruses rahu võtab maad,
kuupeegeldus siledal veel.
Õrnas tuules armastuse sahin,
vaikus paitab iga vormi.

Ma niutsun Sind
ja aplalt lakuksin
Su kondist keha
Sind koeramoodi
võtta tahaks ma
kuid kaelarihm
ei lase seda teha

Just kui üksik hing
Sügise vaikses tänavas.
Koos temaga magus hõng
On kaugele rändamas.

Roosid kingiks ainult sulle
kui sa kuuluksid ainult mulle.
Mõtted mis peas mull keerlevad
pea minul valutama panevad.
Oleks ainult sinul minu juurde tulla mahti
saaks ma oma pea valudest lahti

Ma nukralt puua all isdun ei tea kas nutta või naerda.
Miks küll minuga minema pidi,
et jään kinni sellesse ööse mil, lootsin ma kohada sind

Meri ajab üle ääre,
tuul kisub püksid jalast.
Vares ära karjund hääle,
kajakate halast.

Kui jõuluõhtul istud sa
oma kodus üksinda,
siis sõbrale sa helista,
ta siis tuleb lõbustab.

Üksinda
ma oma päevi õhtusse saadan.
pole siin kahjuks sind,
kellega koos ma oma elupäevi veedan.

01.01.2008

Üksindus on lõputu.
Saatusel on sõlm.
Kukla taga hingab
saabuv sugupõlv.

Mida teha sellega?

Magusam kui uni
olla võib üks
ärkamine…

Rahu tulekuni.



/Mari Uri/

Õnn, aeg, armastus-
neid ma vajan.
Viha, kurjus, nutt-
neid ma ei taha.
Kõrgus, pimedus, üksindus-
neid ma kardan.


I.R.

Ma sosistaks sulle tuhandeid sõnu,
kuid neid sõnu ei ole veel loodud.
Ma kirjeldaks tõelist tunnete võlu
ja hellust mis oled mul toonud...

Suvel ujutakse taas,
lesitakse kaua maas.
Pükse jalga siis ei panda
minnakse ju kohe randa.

Üdini öös,
mina.
Üksinda,
varjude vahel.

Vaikin,
samas karjun.
Pole kahju,
see on tüüpiline.

Endasse upun,
kaon.
Oma mõtteisse,
fantaasiasse.

Raske lumi,
Matmas mind.
Jäätumas,
Mina ja maapind.

Valge maailm,
Vahelduvalt pime.
Vaikuses,
Ma sosistan su nime.

Tühi tuba,
Karje kajab.
Üksinduses,
Isik oma elu rajab.

Elu on lill,
kui su püksis on till.
Elu on sitt,
kui su kõhus on titt.

igatsus valdanud sisemuse
võõras iseendale
üksi koperdan pimeduses
kõigest suh't pohhui on
lasen minna elul nii
kuis läheb
ja kunagi, ehk näen siis
kas tee õige, kus lähen