Sõnale aastad leiti 97 luuletust
Odüsseia aastad
Vist enam pole paslik öelda „ma ju nõnna nuur“
Ma juba kümme aastat olen olnud täitsa suur
täiskasvamiseks ikka pole valmis
Ma elu mõtet näinud ühes, kolmandas ja muus
refrään ehk jäänud samaks, aga salm on aina uus
Suur hulk kaasautoreid neid aastaid salmis
Jah, see on meie põlvkond
tal veri vemmeldab
kes ise ka ei tea
kas tasub nõnda tõmmelda
Jah, tal kortsus ülikond
globaalselt pendeldab
ja lugupeetud hallpea
hulguseks ta tembeldab
Nojah, me tahaks kunagi
Ka kõrgel lennelda
Ja näha koidupunagi
Kuid enne me ei saa .....
Elu edasi veereb teel
Mul siiski rõõmust särab meel,
et elu edasi veereb teel.
Missest, et üle kivide ja kändude,
missest, et üle vaevade ja murede.
Elu veereb. taevas päike keerleb
nii see olnud alati.
Täna lumi sillerdab ja särab
kevadises päikeses,
elu kõik on looduse päralt,
antud meilegi.
Elu kord süttib, kord kustub,
hingel veereb edasi.
Elu tuleb hinnata,
võtta päev korraga.
Kuku, kuku käokene
Kuku, kuku käokene
aasta linnuke
Kuku, kuku käokene
imeline.
Kuku, kuku käokene
aasta ilusaks.
Kuku, kuku käokene
aega kaunimaks.
Kuku, kuku käokene
kuldsed päevad pikemaks.
Kuku, kuku käokene
eluaastad rõõmsamaks.
Kuku, kuku käokene
aasta linnuke...
Suvi
Ilus aeg on täna minna
ilusasse kuldsesse liivaranda,
käärida püksisääred ülesse
ja sumbata põlvistsaati merevees.
Visata pilk sinitaevasse,
saata lahke naeratus kajakatele,
kanda südamesoojust üle lainete,
õrnu suudlusi meremeestele.
Kevad kaunike-.
Suvi soojusega täidab südame-.
Suvi kuum meelitab rännule,
nagu rändlinde sügise-.
Kevade võim
Kevadest ei ole enam jälgegi,
kuid soe on tunne südame peal.
Seda on olnud ju ennegi,
et talv kevadega võitlema peab.
Ei kevade vastu talv nüüd saa,
missest. et lumehanged on maas.
Ei lämmata see kaunist kevadet,
ega võta rõõmu südamelt.
Lumi, see talve viimane varu,
kevadpäikene saab sellest jagu.
Minu süda tunneb ja saab aru,
et kevad talvest võimsam ja tugevam on.
Pole kiiret kuhugi
Näib, et talvel pole kiiret
ei hakka kuhugi-poole liikuma,
maha viskab lumekirmet,
olgugi, et selgroog hakkab murduma.
Ükski kuu ei minna taha
õigeaegselt minema,
ikka tuleb neil oma väge
tunda anda, näidata.
Igast aastaajast jupikene
mällu sööbib, üllatab, mäletab.
Ilus kevad tuleb peagi...
Oi, kuis süda kripeldab.
Armastus elab ja hingab
Lilledega Sind üle külvasin
kaunil suveajal
õitemerre Sa uppusid
avatud oli armastuse värav
Päike säras ja sillerdas
paistis Su südame sisse
magusalt suu maigutas,
kui kinkisin Sul punaseid kirsse
Nüüd suvest sügise on saanud
kirjud lehed katmas maad
kauneid lilli suvest jäänud vaasi,
mis laua peal
Sul sügis kulda kingin nüüd,
et rõõm jääks südame,
et aastasse jääks kaksteist kuud,
ja õnnesära nende sisse
Täna aasta vanemaks ma sain
Täna aasta vanemaks ma sain,
kuid noorus, ei ta käest mul lenda,
sest südames mul lust ja rõõm
ja hetki elust hindan.
Aastad, need ei murra mind,
mul' päitseid pähe ei pane,
nõrgemaks ei muuda mind,
vapralt elus edasi lähen.
Positiivsust kuhjaga,
mul veel elule on anda,
kuigi vahest elutee,
mul astunud on kanda.
Nii palju päikest, lilli aasal,
liblikaid ja rukkis sinetavaid rukkilille päid
ja merelainete vahused harjad-
kõik on see, mida südamesse mahutada võib.
Täna aasta vanemaks ma sain,
üks aastaring sai otsa,
kuid ikka edasi püstipäi,
kuni s .....
Maal on minu koduke
Maal on minu koduke
ammu maha jäetud see
Noorena ja huljana
tulin linna elama
Elu kiire,lõbus oli
südames mul leekis tuli
Linna ellu ära armusin
kärarikast elu nautisin
Aastad läinud siia-sinna
hing nüüd ihkab koju minna
Maal mu armas koduke
aknas paistab tuluke
Aknas paistab tuluke
kuis hing ihkab tema järele
Süda rinnus taob mul nii,
kas jõuan armsa koduni?
Aastate rada
Aastad, need mööduvad ruttu.
Ja halliks on minemas pea.
On nähtud nii naeru kui nuttu.
Eks seda sa isegi tea.
Tähtis on see, mis on olnud.
Ja tulemas veelgi sel teel.
Kohad kus käidud, kust tuldud.
Ning kuhu sa minemas veel.
Vahest ka aega on vaja.
Ja mõtlema ikka ju peab.
Võtma siis maha peab aja.
Ning küsima, mida sa tead?
Sest elu on see, kes sa olid.
Kes oled ja kelleks sa saad.
Ajad, need läksid ja tulid.
Kuid sõbrad, ei kadunud nad.
On minna veel paljugi vaja.
Ning tunda saab küllaltki veel.
Kuid igaüks meist oma raja.
Loob ise sel kõnnitud teel.
Sõpruse vennad
Päevad ei olegi vennad,
päevad on hoopiski õed...
Salaja sosinal loevad
ette meil tõdede tõed.
Aastad ei olegi vennad,
aastad on hoopiski isad...
Tööpõllu hobused vaol,
järjega kindlad ja visad.
Elud ei olegi vennad,
elud on hoopiski emad...
Kui ka ei kohtu, ei näe -
Maa kombel hoolivad nemad.
Miski, keski ei olegi vennad
nii, nagu sõbrad su kõrval...
Naerudeks muredest läbi
sõeluvad sopad ja tõrvad.
/Mari*Uri/
Imeaed
Ma tahaks teada,
mis siin kasvaks
ilma minuta,
kui kõrgeks sirguks lepp
ja oblik
sinuta,
kui mitu lille avaks oma punga
meieta,
kui palju pajusid lööks pilli
ilma teieta...
Ma tahaks teada,
mitu oravat
mind igatseks,
mitu metsanotsut sinu
välul sigatseks,
kas me aiast saakski
rästikute pesa
ja teie põllulapist
lõokeste kesa...
Ma tahaks teada,
palju konni sulpsaks
tiiki,
mitu ritsikat saeks oma
pükse viiki,
mitu mesimummu leiaks
õõntes taru
ja mitu korda kasvaks meres
kalavaru...
Ma tahaks teada,
palju hüüaks kukulind -
mitu aastat ennustaks,
ku .....
Veresadu
Jüri suu puhub alla lund
ja see tähistab see tund
kuis tulnud aeg ära
teha suurt mära ja kära;
nagu valget täna alla kallas
ja tehti tuld igas asulas
võõra veri maad kattis
mõis ja kirik põlemas;
täiskuukuu särab taevas
selle vägi nii kirevas
mis rahvale jõudu annab
toimikutesse tegu üle kannab;
on veresadu ühine sellega
mis teema tähtpäevaga
puhtaks maa kurjusest
risti kandvast võõrastest;
hõimutantsud ümber lõkke
ja mõõkade torme avalikke
ümber kodumaa metallidega
tuleb tasumistund hobustega;
au ja vabadus soosis tegu
taastada neid ae .....
mõni katkine mõttepude
rahu maa peal
ja inimestest hea meel
saab see kunagi
meie kõigi juures
kunagi teoks
surmani mina ent
selles eest palvetan
lõpuni kõnnin selle tee
*
mul üle elada
ära taluda
tuleb seegi mõte
nad mõned aastad
pärast matust
põletavad su kirjad
fotod kus sina oled
seitseteist
Olevik ühele igavesti surevale surematule liblikale
Plaanides mitte siia kauaks jääda,
on imelihtne neid sõnu sääda.
Sündides liblikana elaks vaid loetud päevad,
kuid nüüd ma vaatan, kuidas sajad aastad mööda läevad.
Ma elan kui liblikas, ehk ka kui lind,
sest vabana on sündinud minu hing, millel puudub hind.
Ma unistan, unustan, usun ja nean,
ja kõige vabamaks hingeks end pean.
Ma põletanud olen oma iidse silla,
ja loodan, et oma tulevikku ma maha ei pilla.
Mis sest, et elan vaid loetud päevad,
oleviku tunnid ju siiski ruttu mööda läevad.