Sõnale aknaklaas leiti 20 luuletust
Puudel õitsevad leevikesed
Puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää.
Kellad käel, käivad inimesed,
seisma kellad ei jää,
ei jää kellad, ei inimesed.
Ei me peatu, ei näe.
Meie meeled on ikka keset
minekut üle mäe.
puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää
Oh me tuhanded tähtsad teod,
rabe, rabelev aeg.
Lennukiteks maskeerunud teod.
Hirmus hetkedevaeg.
Üha rutem! Üha rohkem!
Siis vast õnn on meil käes!
Peidetud pohmelus, pettumusohked.
Tahtmiste lõppu ei näe.
Käime, möödume, inimesed,
ei me peatu, ei näe.
.....
Akna taga kevad õitseb
Akna taga kevad õitseb,
akna ees lillelised kardinad.
Kevadhõng poeb aknast sisse,
mahe tuul kardinaid õõtsutab.
Porikärbes aknaklaasil,
seal uniselt pirisedes tiirutab.
Aia taga vahtrapuuke,
vaikselt mahla nõristab.
Kahju et saa minna õue,
kevadega tutvuma.
Siiski ta mul puges põue,
akna vahelt, salaja.
Jou, Europark!
Mu töökaaslane tõmbas mahvi
tuli ja vaatas, et sai trahvi
IKKAGI siis, kui kell olemas
aknaklaasi taga seal samas!;
aga kontrolöri ei koti
kui tahab teenida soti
pärast tuisku kella näha polnud
läbi klaasi, aga ikka pannud;
autoomanik, kes nüüd vaatas
et mida vittu teda ootas
soti eurot tema hind
perses SITAKS suur pind;
lihtsalt jäetakse kollane paber
isegi minul on sellest siiber
kontrolöril olemas jalgu ja käsi
aga ometi pole tal ajusi!;
WTF nagu, kes sellise palganud
et pole lund ära võtta viitsinud
ja vaadata, kas kell olemas
selle asemel omanik t .....
Hommik
Päiksekiired pühivad su palgeilt une…
Õrnalt kõrva sosistavad….voodist tule….
Akna taga laulab kaunis laululind…
Oma vaiksel häälel üles ajab sind…
Paitab kõrva linnu sulnis serenaad…
Aknaklaasil särab päikese kaskaad…
Sa mõistad hea… on nõnda ärgata….
Endas leida aega… seda ilu märgata…
Jood kohvi, naudid, et sul poleks rutt….
Las kestab veel…see kaunis muinasjutt
Sünnipäeva hommik
Väljas krõbe on küll ilm,
kuid minu tütrel särab silm,
päikesekiir helendab südames,
rõõm vaatab vastu hinge seest.
Hommik on valge ja lumi on särav,
linnuke oksal, tema laul on kõlav,
külmapoiss aknaklaasile maalib jäälilli,
tuul lõõtsub ja puhub pilli.
Käes on sünnipäeva hommik kaunis,
see kuulub Sulle,
mu tütreke kallis!
Olgu ilu ja rõõm Su silmades ja südames, täna
ja kestku see kogu eluaja!
Mõtisklus
Hea, et aknast välja ma ei näe,
niikuinii on kõikjal lumi ja jää.
Aknaklaasid jäälilledega kaetud,
halvad mälestused vana- aasta sisse maetud.
Natukene kurbust on alles jäänud,
uue aasta omaks saanud.
Kuusepuu oma sära on andnud,
soojust ja rõõmu hingele kandnud.
Küllap tuleb kevad
ja sulatab jää-,
kahju, et jäälilled
aknaklaasile ei jää....
Maha pühkida...
Uuel aastal alata uuelt leheküljelt
pühkida aknaklaasilt maha kõik
mahasadanud lumi
ja vaadata ennast
ja enda kaudu teisi enda ümber
kas see täidab või raiskab mu ressursse?
ja kui raiskab,
siis kas on sellel mingi tasakaalupanus, vahetus,
midagi, millega ennast taastada?
Tühjaks ja valgeks lüüa kogu plats
ainult nii saab selgust
kui oled aastaid põgenenud iseenda valu eest,
siis ühel hetkel mõtled,
kas valusam on olla suhtes ja jätkata
või nutta aasta agoonias, aga olla
raske otsuse juhul mõistuses selge
igal asjal on piir
ja kui me endale piire ei teadvus .....
Ootus
Sõber hea, sa teretulnud
alati sul valla uks
tõbras teab, et pole old mul
pahatahte tuksatust.
Ainult hea must piilub õue
aknaklaasil vihmapeks
tuled kui - su peidaks põue
ihnsalt - üksi - imetleks
Pole, pole halba hingel
midagi, mis rinnus taob
ainult sinuta - mu ingel
kole hakkab, tuju vaob
Ootan sind mu hingearmas
igatsedes algab päev
tule, tule – ole varmas
igavikku aeg vaid läeb.
Teeme nii, et jäädki siia
oled kohal - ma su aed
päevad sinuta, mu piiga
mõtetu - kui tühi kaev
Pole, pole halba hingel
midagi, mis rinnus taob
ainult sinuta - .....
Igatsus
Vaata seda vihmapiiska,
aknaklaasilt alla niriseb,
Kevadel jälle porikärbes,
aknaklaasil piriseb.
Kiikan aknast välja,
taevas pilvine,
puudelt lehti kallab,
ilm on udune.
Mõtlen Sinu peale,
mil viimati nägime-?
Aknaklaasil ikka
seesama piisake.
Porikärbes jälle-,
tuleb kevadel.
Ootan Sind mu kallim,
kurb mul sügisel.
hüvasti august
siis kui ilm läheb hulluks
lill torka laual
veega täidetud vaasi
see küll ei vähenda
päevas julmust aitab sul
hoiduda ehk minemast hulluks
taeva all lillede õitsemist nähes
läbi vihmast nirelise aknaklaasi
möödunud suve eest iga
ilmakaare poole siis
tänus kummardu maani
pikaks talveks hetk see
pane seinal pildiraami
Ootus
Sõber hea, sa teretulnud
alati sul valla uks
tõbras teab, et pole old mul
pahatahte tuksatust.
Ainult hea must piilub õue
aknaklaasil vihmapeks
tuled kui - su peidan põue
ihnsalt - üksi - imetleks
Pole, pole -
halba hingel,
midagi, mis vaenu teeb
pole, pole -
kallis ingel,
sinust igatsus mus keeb
Ootan sind mu hingearmas
igatsedes algab päev
tule, tule – ole varmas
igavikku aeg vaid läeb.
Teeme nii, et jäädki siia
oled kohal - ma su aed
päevad sinuta mu piiga
tühikargalik - see vaev
Pole, pole -
halba hingel,
midagi, mis vaenu teeb
pol .....
Porikärbes
Porikärbes unine,
ronis aknaklaasile.
Kevadiselt soe päiksekiir,
une porikärbselt viis.
Aknalaual potilill,
aasta ringi särab silm.
Sinililled magavad
valge lumevaiba all.
Porikärbes unine,
potsatas aknalauale,
tiirles ringi veidike,
vajus uniselt lillepotile.
Koputus...
Koputus aknal,
kolin aknaplekil,
kas seal keegi vaatab,
hoiab pilku tekil?
Jälle miski astub,
üks ja kaks ja kolm,
mööda plekki tatsub,
kukub aknalt tolm...
Tekib kõvem kolin,
aknaklaasil sabin,
sain teada, mis see oli -
algas vihmavaling.
- Tarmo Selter -
Vihma nutt
Vihm nutab akna taga,
pisaratest märg on aknaklaas,
minul aknalaual küünal põleb
-igavene.
Ammu ladistasin nutta minagi,
kui akna avasin ja jälle sulgesin,
-ei näinud kedagi,
tige tuul vahest aknaluuki rebis
ja viis tantseldes räti minema,
mulle uudise,tõi paha endega.
Vihmake,kas minu pärast nutad,
ja valad raskeid pisaraid,
või kurbi mälestusi aknal,
tahad pesta vaid.
Kärbsed
Kustutan tule, lambipirnis hõõgub
miski oranžikalt ja kustub.
Siin pimedas toas tunnen end löödult,
lendab kärbes aknaklaasi vastu.
Ma ei küsi, kas ta sai haiget,
sest peagi uuesti ta seda teeb.
Me, inimvared kõik igatsusest haiged
ja mõte sellest meid haigemaks veel teeb.
Me nagu kari kärbseid lendame
ja lööme end vastu teiste laotud seinu.
Ja mitte ainu - korduvalt leiame
end läbi elamas kord tuntud leinu.
Me sumiseda terve öö pimedas toas
ülimalt valjusti võime
mõistmata, kui naeruväärne olla saab,
teha end kuuldavaks püüe.
Kedagi ei huv .....
Minevik. Olevik. Tulevik.
Puudutades külma, juba jäätuda jõudnud aknaklaasi, tunnen ma esmapilgul vaid kehast väljunud soojust, ent mu pilk, mis langeb Kuule, paneb mind mõtlema hoopiski muule.
Pöördun mõtetes tagasi sinna, kus maailm oli meie ees avatud ja me teadsime, kuhu tahame minna. Pingutused ja püüded, tahe ja energia, ühtsus, sünergia...
Peatselt purunesid meie unistused, lootused ja soovid, ei omanud siinkohal tähtsust ka meie praktiliselt olematud elukoolid. Taipasime, et meie soovitud ja ihaldatud, fantaasiaid tulvil tulevik ei saabu eal, kui endiselt me viibime kaugustes kusagil seal ja .....
Enesehaletsus
Kohv tassis jahtunud
Illusioonid purunenud
Kössitan kui külmetav varblane
Püüan kokku koguda seda
Mis minust on järele jäänud
Küünal alusel kustunud
Plaat mänginud lõpuni
Mõtted tulge koju
Lootuse külvan uuesti kasvama
Aga vaevalt et tärkab ta taliharjal
Kui päikest nii harva näeb
Söed ahjus kustunud
Pisarad kuivanud
No kuidas ei saa nüüd enesest jagu
Kõrvus sosistavad
Ei saa ei taha ei suuda
Siia vist jäängi
Sõrmed külmunud
Mõtted külmunud
Suutmised külmunud
Kuni mu varigi põrandal kaob
Sest ükski valgusekübe
Ei igatse enam siiapoole .....