Sõnale andesta leiti 85 luuletust
Andesta, et pidasin sind liiga nooreks!
Andesta, et pidasin Sind liiga nooreks
Ütlesin, et meie vahel haigutavad aastad
Sinuga ma olin julm ja enda vastu toores
Nüüd ma mõistan, aga liiga hilja on ehk naasta
Andesta, et tulin ainult siis kui minul vaja
Ütlesin, et lähedus toob tulevikus valu
Nüüd ei tule Sina.Ja mu tühi süda kajab
Igatsen Su sõstrasilmi, tagasi neid palun
Andesta, et meie päikse saatsin ennatlikult looja
Kinnitasin -üksilduses öö on hoopis parem
Nüüd Sa vist ei jaga mulle ihu-, hingesooja
Kui vaid ometi ma oleks seda kõike mõistnud varem
Andesta, et lihtsalt numbris nägin pelet .....
Lehkav igatsus
Ma hingan sisse su magusat viha
ja neelan su armastust.
Kui vaid oskaks sõnadesse panna
oma pisaraid ja kannatust.
Sosistades kuulama sind sunnin
Vaata- mul on valus!
Andesta mu nõrkused.
Andesta, et armastan.
Ma enam ei plaanigi end peita-
su ette seisan,
tahaks end kui paberkirju
Su südamesse köita
Murra mind kui haiget teen,
ja halasta kui murdun.
Ma kui liblikas,
minevikust põgenen.
Unustada soovin sind-
vaata kuidas lagunen!
Mu read on tühised
täis igatsuse lehka.
Ma proovin edastada sõnumit,
millest väljagi ei tehta.
koid
mu pilk sai selgeks, aga juba on õhtu,
ei oska päevalt miskit tahta, olen loid,
andesta, pean minema, vajan värsket õhku,
lähen otsima sõnu, mida söönud on koid.
ärkan, ja mind kutsutakse lavale,
naeratan, kuid voodis laman veel.
ma skisoidne, piirialane,
mulle öeldi, et niipea ma ei parane.
ma tahtsin kirjutada autoportreed,
ei tule see välja, mida muud ma teen?
proovisin vaadata endasse, sügavusse,
kuid ei näinud seal miskit- jäin teadmatusse.
oma tunnetest öelda võiksin ma lahti-
mul pole nende talumiseks lihtsalt enam mahti.
enda ärkvel hoidmiseks .....
Hinges on talv
On kõle mu hing nagu väljas on tali…
On hinges nii külm, seal tuul ulub vali…
Olen jälle ma üksi sel Kolgata teel..
Puudu on lootus mis innustaks veel…
Pole mul sõpru kes armastaks mind…
Kes kuulaks kui raske ja õpetaks sind…
Puhuks haava kui valus ja silitaks pead..
Kes mõistaks ja andestaks sulle su vead..
On pisaraist märjad mu padi ja tekk…
Mu katkistel huultel on soolane mekk…
Tean, tingimusteta sõprust olla ei saa..
Kuidas edasi minna ma lhtsalt ei tea….
On südamest kahju et vihkad nüüd mind..
Kuid ometi tea, ma ju armastan sind..
.....
Tujud ja tunded...
On valdavalt mul tujud tunded head...
Ehki sajab lund….on sõrmed külmast kanged..…
Ja igal õhtul koera jalutama pead…….
Nagunii ei tule und ja mis sest…et akna all on hanged….
On täna minu tujud tunded head…
See eest sind tänan minu kallis sõber…
Et andestasid mulle minu vead….
Ja ära kuulasid….kui oli vaim mul oli nõder….
On homme jälle tujud tunded head…
Ei sellelt teelt ma naljalt enam taandu..
Ja täienevad jõudsalt nende read...
Kes läbi elu lendavad ja kunagi ei maandu….
Hirm eksida *
hirm eksida
iga kirjutatud sõna pärast
vana harjumus
kontrollida iga oma sõna ÕS-ist järgi,
mis meile tambiti ülikoolis nii pealuu sisse
et sellest harjumusest raske loobuda
"Kas ma ikka kirjutan õigesti?"
Rööprähklemine
ja inimesed, kes soovitavad mul loobuda
oma unistusest,
valida kergem ja lihtsam tee
ning mitte üle mõelda asju keeruliseks
kunagi keegi ütles,
et selgita ennast enda sõnadega,
mitte ära otsi igast raamatust aforisme
"Mind on nii õpetatud"
õppisin rangelt kahe õpetaja käe all
panustasin ja panustasin
kuni leidsin ennast reiki laualt
.....
Arupärimine
viimasel ajal on päritud,
miks ma kiiresti ei andesta,
oli, mis oli lase minna
ehk siis justkui mul ei saa olla
väärtushinnanguid ega piire iseenda suhtes
inimesed võivad enda arust käituda nii
nagu nad arvavad,
et nendele antud hetkel vajalik on
asi ei ole ju pigem andestamises
kui sellises,
vaid teadlikkuses või ohus,
et teine inimene ei reageeri muutustele nii kiiresti
et ta suudaks oma senise elu ümber programmeerida,
et ta enam sarnaselt ei käituks
vabandus ilma käitumise muutumiseta on
ju lihtsalt sooja hingeõhu välja puhumine
kes saab omada võimu s .....
Suletud uksed
rohkem kui kümme aastat tagasi käisin
kesklinna kirku ukse taga
hingevalust lootes,
et uks on avatud
ei saanud ma sinna müüride vahele
minna andestust paluma ja pisaraid poetama
hiljem sain teada, et uks on lahti,
aga segaduses olin valinud vale ukse,
mis oligi kinnine
nii on eluski,
iga uks ei avane
ja see õpetab asju teisiti võtma
ja kristallipoodides oma taskuid
kristallidega üle valama
kui valgustervenduse kursuselt tulin
särasin oma Jaspisiega
imestan, et teised võtsid mind nii nagu olin,
kui rääkisin nende jaoks arusaamatus keeles
ja nüüd nõuta .....
Nõme olukord ***
alati kui viha ja vastikus kerib ülesse
ma küsin endalt
"Mille või kelle pärast ma tegelikult
pahane olen?"
See inimene, ei ole kunagi süüdi,
see on reaktsioon minus,
mis tekib, kui ma saan aru,
et inimese kihid lagunevad laiali
ja välja tuleb maskide alt päris olemus,
päris inimene, oma postiivsete ja negatiivsete omadustega
Mulle ei ole palju vaja
olen suhteliselt kardinaalne elus olnud
ma tegelikult ei kannata teiste vigu,
tunnistan
see peegeldab mind ennast hästi,
sest ma olen loomult perfektsionist
ja selle piitsa all ennast terve elu treeninud
sest kodust s .....
Siit tuleb päris valu
Minu silmad on mustad
igast tundest ja arusaamast
mida külvad, seda lõikad
alati puudusi igast päevast;
istudes ei saa rahu
peaks olema õnnelik üksinda
aga, kui ma vaid teaks
kuidas olen kaotanud enda;
usun kogu süüd naise õlgadel
kuidas päriselu killustunud
mittemiski parane haavadel
kui me mõlemad haigetega sündinud;
kuid ta ikka tahab näha mind
kirjutas sõnumi jälle
"Ma tulen, sest armastan sind"
ehk loeb ühine sõlm ikkagi talle?;
kuid kas ta valmis teadma
minu tülgastust?
niipea mu koju seadma
annan sõna, mida arvan Eeva tütrest;
sõnad kui .....
Süümepiinad
Su palge ette ilmun,
südamepagas häbi täis.
Silmad maas mul on,
hinges süümepiinu terve tonn.
Ei hakka õigustama end,
see valu toob rohkem kaasa.
Sa usaldasid alati mind,
tõde ei varjata saa ma.
Päikesetõusuga Su palge ette ilmun,
lahkun, kui taevasse tõuseb kuu
ja ulun kui hunt ma,
kui andeks ei anna mulle Sa.
Palun andesta!
Vana sõber
Ma täpselt enam ei mäleta,
milline oli su nimi, su nägu.
Ma ei mäleta kuhu kadusid,
miks läksime mööda eri radu.
Nüüd vaid võõras kõnnib tänaval,
ma ei mäleta enam su loomust.
Sellest hoolimata igatsen palavalt,
igatsen saada osa su rõõmust.
Jah, kunagi teadsin ma sind,
kuid see oli eelmises koolis.
Jah, kunagi ehk mäletad mind,
seda aega, millest nõnda hoolin.
Ehk kunagi taasavastad mu,
suudad andestada tehtud haavad.
Ehk leian mina ka jõu
andestada meie tehtud draama.
Siis teadvustan taas su elu,
märkan taas su rõõmsat nägu.
Siis ehk lei .....
EMA
Emal on säravad silmad
Emal on naeratav suu
Emal on habras hing ja süda
Ema on andestav ja truu
Ema on kui soe päikese süda
Ema on kui öös särav kuu
Ema süda on kui õrnalt paotuv lillenupp
Ema on kui linnu nokatäis laulu-imelist
Ema hing on suuremeelne ja lahke,
kõik hea ja halva ajab joonde.
Emas on valu-ja õnnepisarad
Ema süda on suur ja andestav
Ema on kui taevane õnnistus
Ema rind on kui rahupaik,
kus tühjaks nutta end võid.
Ema rind on kui varjupaik,
mis turvatunnet on täis.
Ema rind ja tuksuv süda,
nii hea, kui tunda saad kõike seda.
Oma vanale õpetajale
mõeldes
ma ütlema Sulle
tulla ei või
et sõda on jälle ilmas
liig palju valu
rususid kaost
näinud on Su silmad
ehk antakse
igavikus oled Sa
sellest vaba ja ilma
andestada ajale
sellele aastasajale
nagu Sina seda tegid
mina ei suudaks
mis tume seal oli
unustada
see teiseks muuta
olnut uutmoodi luua
mina ei suuda ei või
Andestan
kuidas sa ei mõistnud
kuidas sa ei adunud
kuidas sa ei tundnud
sul on vaba tahe
aga mõni asi jääb
sellest tahtmata
ma olen sul sabast üritanud kinni saada
aga sa nagu mina
oled kangekaelne
mõned asjad lihtsalt on nii
mina ja sina
oleme kokku loodud
ma olen seda enda naha peal tundnud
mitte miski ei too rahu
ainult sina ja mina
me oleme siin põhjusega
The Verve - Love Is Noise
Kas need jalad kaasajal
Käivad Hiinas valmistatud taldadel?
Läbi säravate proosaliste kaubanduskeskuste
Ja koridorid, mis jätkuvad ja jätkuvad
Kas me oleme pimedad – kas me näeme?
Oleme üks, mittetäielik
Kas me oleme pimedad – varjus?
Ootame välgult päästmist, jah
Sest armastus on müra, armastus on valu
Armastus on see bluus, mida ma taas laulan
Armastus on müra, armastus on valu
Armastus on see bluus, mida ma jälle laulan...
Kas need jalad kaasajal
Kas mõistate selle maailma viletsust?
Kas tunnete ära õiglase viha?
Kas mõistate selle maailma sõltuvust .....
Testament
Elus tundma sain õisi ja okkaid,
sestap tuhk heitke roosipuu alla.
Ümberringi las kastehein lokkab
ja tee olgu tuultele valla.
Minu pärast ei ole teil nutta!
Kevadvihm peseb pisarad palgeilt.
Elu kiirelt on edasi ruttav,
te püsige kindlana jalgeil!
Andestage, kui tegin teil valu,
kui ei mõistnud elu helgemat poolt!
Vahel nähvatud sõnadel alust
ei olnud, aga nüüd tunnen hoolt.
Hingesopis las sügaval settib
Rõõm puhas me kooskäidud teest!
Tean, oli meil ilusaid hetki,
ma tänan teid, kallid, selle eest!