Sõnale dike leiti 109 luuletust
Taeva kingitud viljad
Mu vaikiv triumf, ei võta seda mult ükski eunuhh,
Käituma sunnitult väljendamas veidrust;
hetk mil oma tõelisi tundeid peitnud;
selle saginaga kaasa minemast keeldun;
Kardinate taga kurat on ju peidus;
hoiatasin teid kõiki, pange vähem põkki;
ükski debiil siin maa munal ei nussind Kõksi;
autism pani vaatama neid tõde kõõrdi;
kui mu kõrval vendluses kõndis;
enamik neist oma südame välja öökind;
lootes, et südametute seas;on neil rohkem lööki;
minuga need alatud trikid ei toimi, selline käitumine;
imeb ise teadmata vaid sarvikul lonti;
vaevalt iial uskund, e .....
Lõputu peatükk
Libedalt libistan naeru; Pidevalt pigistan aeru;
Pühanduma kasvanud; alla andma ei vaevu;
Annab mulle unise; annan talle juhise tulisest;
Kuidas sütitada meeli; kuidas silmakirja ei teeniks;
kuidas leida üles nootide kõlast see meeldiv;
teha asja omamoodi; nii nagu ei tee keegi;
Sitsides kaotavad tähelepanu; pissi tilk lendab peekri;
Ei näe selles ma erilist armu kui papi jagab lahjat peeti;
tähtedele panen kogu eksistentsi defineerivat tapeeti:
Pöörane vend;kõrvade kelm; võõras kõlakas ta teind..
Taeva taadiga oma kokkulepe; kurjamlikult loon meelepette;
seni vean t .....
suht siiber
ei taha suitsetada, ei taha magada,
ei taha liikuda, ega lamada,
ei taha näha kõiki teisi,
ent üksildus, see hirmutas,
kui enesega vastamisi seisin.
mul pole tuju, et lugeda,
pole tuju, et miskit luua,
tunnen, kuis tahan tal' kaissu pugeda,
kuid ei suuda end ta kõrvale tuua.
kadunud on mu julgus,
alles veidike hellust,
palju kergem mul tundus,
endas hiljem sain selgust.
Paar
Kas läbi udu paistmas veel
on miskit ilusat?
Näha vaid on lombid teel
ühes minuga.
Vaatan veidikene veel,
kas ehk kaugemal
on midagi mu teel
alla langemas.
Kõnnin veidikene veel,
näen, ta tuleb taas,
kohtudes sel´ metsateel,
on ühest saanud paar.
- Tarmo Selter -
2024
Kingitud päev
Täna murepäevad nurka heida,
heidame koos, mu sõbrake.
Täna ilm on imeline,
päike paistab sõbrakene,
oksal siristab linnukene,
sinilille õis avatud on veidikene!
Sinitaevas pole kurba nooti,
natukene vihmasegust lund,
tuleb hooti.
Kaisutusi, kallistusi,
neid ei tule puudu ometi,
kingitud päev toob rõõmu alati!
Taas teretan sind talv
No tere talv!
Sa täies jõus veel!
Pilvist lund juurde ketrad,
hõbehärma puudel' puistad,
manad naeratuse suule,
kuule kõversuule.
Ära ole kurb, mu kutsake,
mul mure on, kuid veidike.
Tõmban kohe mantli selga,
külma, tuisku ma ei pelga.
Tule, panen sulle vesti selga,
võtan pekitüki kaasa linnukestele, kes näljas on.
Rõõmsa tuju peidan põue,
mure heidan lumehange.
Külmas jalutades pea on selge,
eilne päev oli päris helge.
Nii hea on rõõme tabada
ja rõõmude keskel elada!
Soojal peopesal on armastust
Linnuke nokkis aplalt teri-,
minu peopesalt!
Tal vaesekesel külm oli
ja kõhuke tühi,
süda tuksus elule,
veidikene hirmugi oli.
Peopesalt teri nokkis linnuke,
külmatunne andis järele.
Ükskõik, kui pisike on pesake,
peaasi, et oleks soe ja hubane,
et laual oleks toiduraasuke.
See hetk oli nii kaunike,
tühjaks jäi peopesake.
Nii soe tunne tuli südame,
tunne kui varajasel kevadel.
Nüüd saiapuru ja teri panin aknalauale,
kuulda on, kuidas linnukene koputab aknale.
Tiina ja Miina kultuuripealinnas
Tiina ja Miina -
nad läksivad Aleksandri,
ostsivad koksid
ja olivad ämbris:
Sest härrade pead olid
kiilad ja kulund
rahakott õhuke
hambaread purud!
Kes oli kobe,
sel pilv oli pükstes,
seisivad aina
ja vahtisid üksnes.
Tiina jõi kohe end
veidike purju.
Miina tegi silmi,
ent ei märgand see lurjus.
Tiina ja Miina
siis läksivad kottu -
pesivad näod
ja kobisid tuttu.
10.01.24.
Tartus
Päkapikk eksinud on teelt
Päkapikk oli eksinud teelt,
ta oli välja kukkunud reelt,
öö oli pime ja pilkane,
päkapikk hirmul oli veidike.
Taevas paistis hele kuu,
poolavatud ei olnud suu,
taevatähed tuhmilt vilkusid,
öö saatis kõhedaid pilkusid.
Päkapikk hüppas lumehange,
seal kindlam oli,
lumetekk pehme ja valge,
peidupaik peletas hirme.
Päkapikud öösel ju ei maga-,
lastele on öö tasa ne ja vaga,
päjapikul veidi oodata on vaja,
kuniks uus regi möödumas on rajalt.
Juba regi kriuksubki teel,
päkapikul rõõmus meel,
laternate valgus silmi paitab,
päkapikku hanges märkab.
.....
Advendiaeg
Advendiaeg võib pisut olla kurvameelne,
kui ta hingesoppi ronib
ja pisaraid sealt teele saatma hakkab
lahkunuile, kel küünlasära ammu,
silmist kustunud on.
Advendiajal jääb rõõmude vahele
ikka veidikene kurbust, nukrust,
mida imeline jõulumuusika
veelgi võimendada võib.
Siiski advendiaeg pakub palju soojust
ja sinuga kaasas käib-,
ei üksinduse tunne
rabada sind või.
Õpetajale
Raamatu avan – see ongi algus
Ridasid veerib mu nimetissõrm
Lehekülg edasi – kasvabki julgus
Võtta ette ka suurem vorm
Mõte kui kaob – kes aidata võib
Kelle käest haarata abistav õng
Vaja nüüd leida – see õige lõim
Juhuks kui katkeb mu mõttelõng
Natuke kardan – ja lähengi närvi
Jooni kui täheks ma kokku vean
Kes võiks tulla – aitaks mind järgi
Asjast ehk veidike rohkem teab
Vahel on teisiti – mõnigi kord
Tuuseldan ringi kui tulekera
Eksimus tuleb – see ongi norm’
Juurde saan uue tarkusetera
Tunne on kindel – pilgu kui leiad
Puudut .....
Nii valus on
Nii valus ja raske on
Sind oma südame küljest lahti rebida,
kuid pean seda tegema,
sest elavana tuleb mul edasi elada.
Panen mängima Su lemmikmuusika,
siis valu saab seest minema,
voolama pisarate ojana,
veidikeseks ajaks taanduma.
Ma siiski pean tugev olema,
saatusega leppima.
Ei saa mõtteid ülekoormata,
muidu võib langeda,
murekoorma alla vajuda.
Kui kuu on valgustamas ööd
ja tähed säravad,
siis tunnen. kuis mu süda lööb,
oled mul nii lähedal.
