Aeg, oh võluv aeg, seilab nagu armas laev. Aeg, oh võluv aeg, üllatusi toob ja kahjuks kiirelt läeb... Ksenia Tšalova 01.06.2020
Otsin päikesetõusu ma sügisest, otsin pilvitut sinist taevast, otsin linde, kes valinud rännutee, vahest otsingi iseennast, otsin elutõde ma, otsin nii, et küllalt saab.
su vett täis silmad pisarmornid palged su hüljatud süda veritseb taas jälle tunned end süüdi tunned vaid ahastust põgened enda eest põgened maailma eest
Vaatamata pimedale ajale, leian natukene rõõmu enesele. Iga päev tõusen uuele rajale, ulatan käe helgemale elule.
Ma põlen nagu küünal,mil puhumata leek Järkjärgult lühemaks jääb käidav elutee Siis kui kustub leek on ära põlend taht. Ma mõtlen,miks nii väike on selle küünla maht.
Kõik teed ma olen läbi käinud, radu palju tallanud. Kõik teed ja rajad rohtu kasvand ammu, neist mälestused pole kustunud.
Üks tee on nii pikk ja käänuline, see on elutee. Üks tee on nii pikk ja igavene, see on tarkuse tee.
Üks jõulutäht on helkimas seal taevas üleval ta mulle silma pilgutab pilgul säraval Meil kõigil on üks täheke nad sündides sünnivad ja meie pikal eluteel me saatust juhivad
Üks samm teine samm mu lapsuke jäänud on veel natuke meeter vahemaad kalli emani kõndima õpime elu lõpuni!!
Elu on lõpmata kiire, elutee lõputult pikk, kord kui läheb see kiire ja otsa saab lõputu tee, veel on paigake,kus mõelda, kui janused olime.
Oo naine, sus ülistan Maarjat, seda kulda, mis helendab peos. Kui elutee kurvi teeb kaarjat ja seisame üheskoos aos.