Inimese hing on kui habras lilleke, teda kastes ärkab ta uuesti elule. Inimese süda avaneb kui lilleõis päikses, kui ta hellust ja soojust on täis.
Leidsin omal jaaniõie ilusa, lahke ja avali südamega, kauni säravsilmse ilmega, puhta ja rikkumata hingega, nõnda pidigi see jaaniõhtul minema.
Ämbliku elu ripub niidikarva otsas Niidikarva vedamine tema elutöö Niidist võrgu punub õhukese, õrna Nii habras ongi eluke...
Soov kinkida mul oleks üks kaunis lilleõis vaikselt avanend ta süda, mis hinge minna võiks Nii habras tema õiekene-helesinine just selle õiekese täna kingiks sinule
Vaikselt avaneb mu süda nagu lilleõiel pung vaikselt sosistan sul täna kui habras,õrn võib olla hing
kevad keelel noorus meelel oja kaldal õitseb lill ootus meelel suve veerel habras hetk - nii hingehell
samamoodi nagu pimedus ja valgus jääb aega alles sünd ja surm elu nõtke habras hurm inimeses sündiv kurbus