Päike oma kuldseid kiiri kallab, kevad juba kõikjal maad tallab, hiirekõrvul kikitavad pungad puul ja põõsal. Kevad meie keskel, meile hoogu annab, armastust ja ilu südameisse kannab.
Su suu on unustanud mu huulte hõõgumise silmad me armastuse puhtuse janu kui tihti mu pilk Sind üleni kallistades ka ei palunud anunud valus
Pikka liugu, naerulusti, kilkeid, maitsvat vastlakuklit, hernesuppi head ja sooja, pidu peeti suure hooga nõnda vanasti ja nüüd on rahvas jälle lumerüüs. - Tarmo Selter - 2024
joo tühjaks seegi hetk kus kasel koltub esimene leht järve ääres pillirool räsib mida tuule hoog sind puudutama üleni hakkab suve lahkumise valu lumeni ära see talu
Mina ja maailm. Olen andnud taevasse kuu. Laternapost on hõõgumas ning saadab mind vaikuse tuul. Anna teada, enne kui lähed, et oleks mul lootust. Taevas on tähed.
käel ununenud oli Su naha puudutus suul huulte hõõgus see verel unes meenus hinges ärgates rõõm et mälu leebus lahusolu valu öö pimedusse neeldund
Kurbus ja valu liitnud meid ühte, südamed meil hõõguvad kui kuumad sütted, teineteist me leidsime allika-lättel, tasa me südamed põksusid sel hetkel.
kuupaistes mägedest tulla alla et kumbki läheks siis oma teed oi arm miks meile antud oli siis see leek mis sigaretina kustus öös tema siiani valutav hõõg
mais heleroheliselt veres öösitigi hõõgud nüüd kolletamisest vaskne raske vaatad metsa lausud ohates talve rahusse tal minna laskem
punased pihlad külatee ääres sügise vihmas üles tõstad pää neist hõõgub marjades alles veel suvi palav juuli pää tõstad üles hää hakkaks neist lume tulekuni
Rukis tõstab pead Veskirattal hoog on sees Leib ootab suud
Uuel aastal uue hooga alustame uue looga, jättes vana selja taha kõigi oma muredega lootuses, et aasta uus loob rohkem naeru meie suul! - Tarmo Selter -
Elurattale hoog on sisse antud Uued peale pandud Vanad maha kantud Vana mütsilotugi Visatud sai kaevu Ratastel nüüd elu uus Vanad ajasid raevu
Lilleõitel suur on võlu, kandes kevadetki õlul, luues õites taevasinist leheroheluse ilust, andes kevadele hoogu, et saaks kasvada kõik loodu... - Tarmo Selter -
Hevimehel oli neetult peen maitse eskaloppi lõikas noa ja kahvliga lugu vihtus laulda rahvatantsijatega... Hevimehel oli jutsos kirju vöö laugudele vajutatud hõõgvel söed...
Uuel aastal uue hooga, lähme poodi šampanjat tooma. Siis saab vastu võtta aasta, parema kui möödund aastad.
Ma jõuetuna heidan sängi maise keha, mis alles eile hõõgus Sinu peal, Ei oska kirjeldada oskamatust olla,teha, kui mina olen siin ja Sina seal. Mina.