Sõnale hüvasti leiti 101 luuletust
Hüvasti jõuluaeg!
Jõuluaeg tuli,oli
vahepalaks räsitud maailmale
Ei märganudki,et väljas tali
nii soojaks küttis südame
Jõulud saanudki nüüd läbi
vana-aasta püsib veel
Tahaks jätta vaenu, häbid
vana-aasta rüppesse
Hoia nüüd sa piip ja prillid
Uus-aasta läinud hüppesse!
hüvasti august
siis kui ilm läheb hulluks
lill torka laual
veega täidetud vaasi
see küll ei vähenda
päevas julmust aitab sul
hoiduda ehk minemast hulluks
taeva all lillede õitsemist nähes
läbi vihmast nirelise aknaklaasi
möödunud suve eest iga
ilmakaare poole siis
tänus kummardu maani
pikaks talveks hetk see
pane seinal pildiraami
Jää hüvasti....
jää hüvasti
mu katsetamise periood
mis täis oli
mängulisust ja uuenduslikkust
oskust hinnata ennast
ja oma aega
jää hüvasti
eluteeline muster
mis nüüd vormib ennast
uueks kujundiks
igavikulises tules
jää hüvasti
kaugelt vaatan
ja tänan kogemuste eest
tänan elurikkuse eest
mida mu ametid on mulle pakkunud
aga kus ma siiski ei saanud olla
täiesti hingeliselt mina ise
vaid mingi süsteemipärane moodustis
kes normingute all proovib ühenduda süsteemi,
mis samamoodi vajaks uuendust
jää hüvasti
Jää hüvasti laulumemm!
Jõulukuul lahkus üks laulusuu.
Imeline aeg ta endaga kaasa viis.
Ta rahus tukkuma jäi igaveseks.
Vaikima jäi laulusuu.
Meile jäävad tema laulud alles.
Jäävad südamesse igavest.
Kuusepuule laskunud on inglid.
Valu paistab välja ehetest.
Jää hüvasti laulmemm!
Jõulud pehme aseme on kinkinud Sull'.
Valge pehme pilvepadja peal Sul puhata on hea.
Hüvasti sigaret!
Hüvasti sigaret nüüd täna,
aeg on tulnud loobuda!
Mitmeid kordi olen püüdnud väga,
kuid mul raske olnud sinuta.
Harjumuse jõud on üsna kõva,
sind enda sisse ahmida.
Liiga tihti tegin seda,
vahest mitu korraga.
Sigaretid tegid palju paha,
hakkasid tervist mõjutama.
Selle mürgi peale kulus palju raha,
nüüd piirangud said pandud peale.
Iseloomu tugevust on vaja,
seista pahedele vastu kogu aja.
Kiusatus, kui tulebki sul peale,
varu kannatust ja püüa hoida tervist,
see on kallimatest kalleim vara.
Hüvasti armas koolimaja!
Jääb maha kauge koolikella kaja,
armsad õpsid ja klassijuhataja.
Nii kalliks mulle sai ka koolimaja,
kus veetsin enamuse ajast.
Kulutatud koolipingid,
tahvel kriidijälgi täis.
Mällu sööbinud on õpetaja range pilk,
kuid hea ja õpetlik.
Koolisööklat armastasin väga,
seal käis pidev jutuvada
ja laual ootas soe pudrupada,
et kõht oleks rahul ja vaga.
Palju naeru, nalju
pähe jääb kummitama...
Nüüd on aga tõsi taga,
ja koolist saadud tarkust tuleb eluteel rakendada.
Hinges kurb on tunne,
seda tunnet pole tundnud enne.
Nii valutav on süda sees,
kuid s .....
Hüvasti,head teed!
Sa lahkusid küll meie seast,
kuid maha jätsid jäljed.
Jäljed,mis ei kustu eal,
sest lasuvad nad hinges
ja südame peal.
Nüüd taevatrepist pikkamisi
üles astud...
Vahest vaatad maa poolegi
Sealt lillemeri vaatab Sulle vastu.
Ei meelest läe Sa kellelgi...
Jää hüvasti
Jää hüvasti, mu armas-kallis ema,
tean hästi, kuid ei enam tunne sind...
Ka lapsed kaotanud on vanaema -
jäi säraküünlast alles ainult ving.
Ei tea, miks peaksin hoidma norus pea
ja jagama neid kole-maotuid maid...
Ei tea, miks pole ma sul küllalt hea
ja miks peaks leinama ma elavaid?
Kas igatsen ma olematuid aegu,
kus tingimus ei katnud armastust?
Nii nagu näen ma seda pilti praegu:
ei ole tarvis kurba luuletust!
Teen ise valmis ahjusoojad kringlid,
peod pean ja oma peret kallistan -
ja kutsun külla kullasäras inglid
ning nende paistel rõõmus trallitan!
.....
Suvi-Sügis
Suvi keerutab sügise ümber
maheda tuulega silitab
Säraval pilgul ja naerusuiselt
sügisele silma pilgutab
Hiline jaaniusski rohus
sekka laternat vilgutab
Sügis lehti rebib puudelt
suvele kõik kingib need
Sügis suve hala kuuldes
meel tal muutus nukramaks
Suvi mõned päevad saigi
kingituseks sügiselt
Ja siis oma võimsa väega
pühkis suve sootuks teelt
Suvi jõudis vaevu hüüda
Soovin kannatlikku meelt!!
Head teed
Eile nägin liblikate lendu
nii kirevad silme ees
Õhkõrnalt nad tõusid lendu
neil järele püüdsin
Head teed,head teed!
Tundsin põletavat südant
oma enda ihu seest
Ei keegi saa kustutada
helide leeki mu sees
Sõbrakesed,mu kallid!
Head teed! Head teed! Head teed!
Epiloog....
mu kallis sõber läksid sa…
ei jõudnud anda kätt….
jäi helge sinust mälestus…
nüüd kurb on hüvastijätt
nagu iga laine tormine
või lauge jõuab randa…
ei tule sinul enam….
elukoormat rasket kanda….
seal ülal teispool pilvepiiri…
asub veel üks kodu…
katkematult sinnapoole
kulgeb inimrodu….
igaüks meist kunagi…
saab seal oma toa…
kindlasti taas kohtume…
küll saatus annab loa….
hüvastijätt Tartuga
ka siis kui mind ei ole
enam siin läbi linna
voolama jääb Emajõgi
Peipsi poole teel vees
on suvepäeval suured
valged pilved tea
mu hing neid vaadates
õnnest kiljus
pilti aastatuhandeid mis
vastu vaatab veest
mu käsi katki tegema
ei tõusnud meel nõudnud
kivi jõudnud
Hinge igatsus sügisest kevadeni
Sa kui rändlind,
minuga hüvasti jätsid sel sügisel.
Sa ju iial ei unusta mind,
mina Sind.
Sa kui rändlind,
tuled tagasi kaunil kevadel,
kui puud on pungades
ja õitsele puhkevad kõik armastavad südamed.
Sa ju igatsed mind,
mina Sind....
Hüvastijätt
Ukraina sõdur hoiab süles väikest last,
laps on imearmas, ta kassipojana,
kes sülle ronib, näib.
See armas laps teab, et sõdur on ta paps,
kuid ei tea ta seda,
millist valu hinges kannab paps.
See laps nii armsalt naeratab
ja silitab papsil pead,
ta ei oskagi ju aimata, et lahkuma papsist peab.
Papsil silmad märjad, süda on valu täis,
pisarad veerevad kurgust alla,
lapsuke neid tunnetada võib.
Minugi südant läbistas valu
ja hingel olid pisarad peal.
Nii kurb oli vaadata lahkumisvalu,
mida silm juhtus nägema
ühe koduõue peal.
Valu jäi majja ja koduõue,
val .....