Taevast sajab lund, me kõik vajame und. Ootame suve, mil saame uuesti jume.
Taas igatsedes sind, igat hetke talletab mu hing. Lasen pisaratel haarata oma südame, see valu pole lihtsalt ajutine. Ta on miski mida tagasi ei saa, keegi kellest saab vaid unistada.
On vaikus me vahel, teinud endal ruumi. Lämmatades kõiki neid unistusi suuri. Kuid seni, kuni igatsedes minu süda taob. Minu päevadest sa iialgi ei kao.