Kes ütles, et musta valgeks ei tee?! Oksal kükitab vares, külmast kange, üleni valge!
Mis imelik kurbus tuleb südame, tuleb ja läheb, teeb pisut haiget hingele, iial ei sure.
Nopin Su silmadest tähesära, huulilt magusat naeratust. Ei ma iial unusta ära, Sinu sooja südame puudutust.
aeg kui käes sa samamoodi õisi endalt pillad lemmetad kui toom jääd õitsemise ihast ilma pisar silmas et iial enam pole noor näole uhkusega lange sul valge pruudiloor
Su südames ekslesin kui pimeloom, kuid iial ei leidnud ma ust.
On vaikus me vahel, teinud endal ruumi. Lämmatades kõiki neid unistusi suuri. Kuid seni, kuni igatsedes minu süda taob. Minu päevadest sa iialgi ei kao.
Oma emakeelest pean ma lugu ei iial unusta. Emakeel on minu sugu, kõigest hingest armastan. Oma emakeeles mõtlen, räägin, eesti keelt ma armastan.
Ilusat sõbrapäeva soovin Sulle täna! Sõbraks olemise kunsti ära iial unusta ära!
Ära iial unusta ära kaunist jõulusära! Las kogu aeg ta südames särab ja hinges elab kogu aja!
On üks täht, mis iialgi ei kustu ei taevas, ega südames- See on jõulutäht, mis iialgi ei närtsi- Ta meie silmades ja sügaval südames.
Kas ema süda ongi loodud muretsema, et mure käib tal ees ja käib tal taga? Vahest magadeski ei leia ema süda asu, kui murekoorem liialt südant rõhub ja ei anna eales südamele rahu.
lõigatud odra põllul kurepojad õhku tõusmiseks rapsivad tiibadega seegi suvi saab otsa enam iial teda sa kohta liig valjult ära sest ohka
Tsirr, tõusis sinitaevasse lind... Ära iial unusta mind!
Maailm nutab lörinaga Valu ei taha taganeda Valu ronib südamekotta Valu piinab hingepõhja Valu ennast pole näha Valu on varjul kogu aja Valutu ei ole elu iialgi...
Kannatab taevas ja kannatab maa Kannatust tunda on südamel ka Kannatus iial otsa ei saa...
Ukraina lipp püsib kindlalt püsti! Püsti püsib kindlalt pea! Ukraina lipp ei lange iial! Ei langeta me iial pead!
Usk aitab elada,võita ... Usuga kaitsed oma maad ... Usk ei anna sulle iial kinga... Usus edasi liikuma pead ... Usku hoia kui sini must valget lippu Oma hinges ja südame peal!
Kannataja silmad on pisaraid täis Kannatuste karikas ei saa iial täis Kannataja meel on raske kui tina Kannataja ei tunne enda hinges viha Vahest kurbus murrab kannatuse maha
Varjupaigast võtsin koera Koera, ilma sabata Hinge läks mul tema saatus Ta iial saba liputand