Sõnale juur leiti 738 luuletust
Midagi head
Räägi mulle
midagi head.
Midagi, mida
tunned
või tead.
Midagi, millest
tõsiselt hoolid.
Millestki, mida
ei õpeta koolid.
Näita mulle
midagi suurt.
Midagi kindlat,
mis meenutaks
juurt.
Midagi sellist,
mis oleks
ja jääks.
Liivatera, mis
osutub mäeks.
Ning viimaks
teegi
midagi head.
Midagi, mida
tahad
ja pead.
Midagi, milleta
ei saagi olla.
Öelda et võiksid:
jess,
tasus tulla!
/Mari*Uri/
Ilois
Olen lill,
õielehti lõpmatu hulk…
Minu pilk vaatab igasse silma.
Teekond juurest maani,
maast taevani pikk –
ulatub igasse ilma.
Südamik seest välja,
väljast sisse äraostmatu
päikesekuu kehalik.
Mittenopitav nimetamatu,
hinge lahustav hindamatu,
kogemuspõhiselt hoomatav,
pühade aegadel pühitsetud…
Õnnelik.
/Mari*Uri/
Öö Minus
Öö soovib olla minuga
Olla minus
Olla ise
Ei suuda silmi sulgeda
Karges unenäo vilus
Kostab vaikne kutsumine
Kes mind hüüab
Nii tuttavas keeles
Suigutada püüab
Öö kustutab meelelt
Tänan sind võõras
Et olid mu juures
Su aeg on möödas
Ei enam sind kuule
29.01.2024
Pilvetupsu puudutus
Pilvetups, sind kallistada tahaks,
oled nii pehme ja uduõrnake.
Sind puudutada tahaks,
kuid jääd kaugeks minule.
Ainult mõtteis ulatun su juurde,
silm seletab, hing upitab su poole.
Kaua vaatan sind,
kuniks pudened mu peole,
siis õrna puudutust tunneb hing.
Koos vihmaga
Koos vihmaga ma nutujoru ajan
ei taha üksi olla vihma ajal,
tunne kurb mind valdab kogu aja,
kurbi mõtteid aina juurde sajab.
Üht päikesekiirt kõrvale oleks mul vaja,
kel silmis sära, sära jagada tahab,
siis vihm las kallab
ei temaga kaasa lähe enam
ja ilmaelugi on siis palju kenam.
Süda ikka kurvastada tahab,
hing nutta, kui väljas sajab,
kuid päike vihma ära ajab
ja taas päikesekiir mu südamel särab.
See on hoopis
Õde esinejat nähes ehmatab
kes riided seljast võtab
pole ta mitte räppar
see on hoopis strippar;
Juku nurga tagant trügib
ühest onust räägib
lapsi musitada on ta stiil
see on hoopis pedofiil;
üks mees pärib patsiendi pikkust
haiglas lesides antakse vastust
pole see arst mitte üks tepp
vaid see on hoopis puusepp;
uroloog teeb kannikale valu
auku topib, mida hetero ei talu
ta pole mitte Dr. Boriss
see on hoopis pepupoiss;
seksimüüa kiidab mehe tilli
aga kliendi pilgu ajab ta villi
kõrval ehmatab kauboi
et sängis see on hoopis femboy;
mutike aias kor .....
Armastuses särab päike
Sa särad kui päike,
mis ere on taevas.
Väljas ilm morn ja vihmane on.
Sa ilmusid mu juurde
kui välk selgest taevast.
Laulan Sulle valust,
mis mu hinge peal on.
Vaikne on,
hiirepiuksugi ei kuule,
süda lööb õrnalt, pumm-pummadi pumm.
Rõõmupisarates on sinine taevas,
ühtäkki kadunud on pilvine ilm.
Kaelakuti koos, meil hea on olla,
valu ei olegi enam nii piin.
Kevade
Lumi vaikselt talla all
on leidmas oma kohta
sulavetes kraavis küll
nagu oli loota.
Kevade on leidnud tee
tagasi me juurde,
luues korraks sügise
enne veel ka suve.
Kraadid tõusmas suure hooga
ülespoole plussi,
juba homme hakkab looma,
näha saab ka ussi..
Mina istun, ootan päikest,
linnulaulu kaja,
hoides iga hetke väikest
sellel kaunil ajal.
- Tarmo Selter -
2024
mis rõõm
mis ere rõõm me tunde
täidab seal hetki läidab
kui kevadet ja valgust
aina rohkem päeva
tuleb juurde
pung paisuv oksal talve
enda järel suleb
hing minemas on
ilma imelisse uude
mis kuldsemaks
saab üha lonkshaaval
teda juues argsi
endas taeva alla
seda luues
servapidi nähtvale tuues
Tädi Sofia sai õndsaks
Perenaine tahab tagasi neitsilikkust
et muuta ära seda tüütust
milleks saanud tema elu
saatus kohtleb teda nagu lelu;
kas tõesti on ta neatud?
hukatusse olemasolu seatud
sellele saaks vastata Taevaisa
soov teda näha on visa;
kirikukellad helisevad pühadel
seal moraalitase kõrge õndsatel
Sofia mõtles, et hakkaks nunnaks
ja oma kohustused põrgu saadaks;
olla ema ja lesk, adjöö
see on kõige nõmedam töö
nüüd pojad omaette jätab
Jumalakotta rahus tõttab;
seal peldikupotil istus
lunastaja Jeesus Kristus
ootas ära junni
mil näppis oma munni;
lõhn .....
Kevad
Linnud laulavad,
päike paistab,
sinilill mullast on sirgunud,
märtsikell ammu suureks on virgunud.
Ma istun terrassil,
imetlen kassi,
musta kassi kes peesitab,
putukaid enda juurde meelitab.
Vankris magab beebi,
kuulab kraavivee vulinat,
mis saaks parem olla veelgi,
kui äkitselt kuulda suminat,
kevade vaikset
kuminat.
Pilveke ja Päikene
Taevalaotuses on näha
Pilve Päikesega koos,
vahel Pilv see nutta tahab,
taas siis päikene on hoos.
Pilveke see vahel nutab
rõõmust üle Päikese,
oma piisad maha jätab
toitvad, rõõmuläikesed.
Päikesel on omad tujud,
vahel veidi kuumemad,
taevalaotuses kõik sujub,
päevad saavad kaunimad.
Eal ei tohi tülli minna
Pilveke ja Päikene,
kuumust tuleb juurde liiga,
müristamas äikene.
Päikene see läheb ära,
öises ilus tuleb Kuu,
Pilvekese varjus särab,
jahedust loob öine tuul.
Siiski Päikene see ärkab,
taevas särama see lööb,
Pilvekene teda mä .....
Muudkui surrakse
Võtan lahti mobla või läpaka
ja mis mu ees ekraanil
teen ilme õige opaka
midagi, mis polnud näha plaanil;
jälle sussid püsti ajanud
keegi avalik tegelane
elu otsa lõppenud
arhitektil, näitlejal või on teadlane;
ja nimed mulle täiesti tundmatud
ei anna uudis juurde manti
infod mulle asjatud
sest neid ei tunne, ei koti;
mil masina käivitan
et ona panna
hoopis ära ehmatan
ekraan rauga molu ette loopis;
ei läinud kõvaks
kui mingi hallpea otsa passis
nagu nüüd olnud tavaks
Postimees võõra esikohale tassis;
pühade meeleolu kadus
kui muudkui surra .....
Nüüd üksinduse pehme tekk mind katmas.
Veel sajab akna taga juurde leebet lund
On valu minus juurde võitnud maad,
Poeb hinge kurbus, muutub meelelaad.
Tunnen-saabunud on lahkumise tund.
Ei tea, miks päevast-päeva unistan vaid surmast
Ning plaane teen, kuid ümber mõtlen tihti.
Kas on mu soovidel ehk liiga mitu kihti?
Võiks hoopis joobuda ju sinu hurmast!
Teen valiku, nüüd üksinduse pehme tekk mind katmas
Ja hiljem metsaveeres vedeleb mu laip.
Jääb katma mind vaid valge lumevaip.
Ei leidu kedagi, kes oleks mind seal matmas.
Munteerumine
Ma ei viitsinud etteütlust teha tänavu
vaid lugesin teadusartikkleid
passin praegu, õhk täis savu
tuba täis tühjasi pudeleid;
vanasti me keel sarnasem soomele
saksa mõju on endiselt paigas
igavene jälg ugri hõimule
muutus oli suht võigas;
sõna seest kadusid höölikud
sulghäälikud haihtusid
eitusverb en, ep ning muud
ei - eitussõnaga asendusid;
inglise keelele rohkem ühtsust
mis kasvas välja NSVL aja slängidest
"printima" ei kostnud enne suust
kui 90 lõpust ja ka muudest;
"trükkima" toorlaen saksast
30 aastat hiljem äpp, brokoli, vegan
jne muust ge .....
Lotte sõber kärbes Jaak
Mina olen kärbes Jaak,
muidu täitsa tore,
rahva üles äratan
ka siis, kui väljas kole.
Kui on kätte jõudnud õhtu,
magama kõik ajan,
ise pugedagi põhku
vaikselt juba tahan.
Tegelt' minu aja järgi
külas elu käib,
pole mingit kellavärki
vaja nagu näib,
kodus ootamas mind Ruta,
jah, see Riia neiu,
tema juurde kohe ruttan,
olen tema peiu.
- Tarmo Selter -
2024
