Sõnale kadund leiti 45 luuletust
Kadund
Küla vainul väike oja voolab,
tihe pärnapuu ta kaldal seisab
seal ma tihti seisin sinuga.
Kõneldes küll näitas latv end väänvat,
kõnet näitsid lained kohisevat —
õnnelaulu kuulsin kõigis ma.
Täna jälle kuulen nende hääli —
õnn on läinud, pisarad on jäänud!
Pärn veel haljas; lilled, õitsete;
ojalained voolavad veel ruttu —
minu valust räägivad nad juttu
ja su valest, kadund armuke.
Linnahalli varjus
Ta kadus, ta hajus
Seal Linnahalli varjus
Ta hadus, ta kajus
Istusime sajus
Ta kadus, ta hajus
Oli vastapandamatu
Ta hadus, ta kajus
Olid lilled ja pajud
Ta kadus, ta hajus
Oli tunne nii raju
Ta hadus, ta kajus
Oli roosakas taju
Ta kadund, ta hajund
Olen Linnahalli varjus
Ta hadund, ta kajund
Yksi istun ma sajus
-Reijo Roos-
13.5.19
Tõdemus
kui sa oled läinud läbi linna
seljas maotu moefopaa
võtnud sõna teemal
millest tuhkagi ei tea
Ihaldanud meest
kes sind eriti ei taha
müünud pandimajja
oma kulla maha
kimund bussijaama taga
kanget punast Westi
mõeldes kuidas sulle
liiga teha lasti
otsind lehekõdust taga
kadund hambakrooni
pärast pidu mille käigus
see sul lahti löödi
siis on tegelikult korras
siis on kõik ok
kuigi vahel ehk vaid tundub
et siiski pigem ei
Vastamata kahekõne
Sul naerud näos
nii sageli nii palju
täisrõõmus kehahoiak
helge rüht
Mind nähes
aga kivined kui kalju
ning kordagi- oi jah
mul pole üht
Käib keegi mööda
muudad põse lohuks
me jääme kaksi
moondud õelaks irveks
Mind mõõdad
mõtled mingiks ohuks
sest äkki
tõstad pilgu sõjakirveks
Siin pole nii et "oleks"
SEE PILK tapab
kusjuures üsna võikalt
oled karm
Hing muutub tuleks
kõrvetab mind tsipa
mu süda hõiskab
see vist arm
Ma virgun
kirve jäljed üle ihu
ei ole sinust
teisipidi tõendust
Ma tasa targu
avan sõrmed pihu
täis tühjust .....
Eestipärased on nimed
Mai see tasapisi läheb,
juuni, juuli, august tuleb.
Suvekuudel nii ilusad on nimed,
eestipärased on nad.
Eriti mul meeldib nimi Juuli
vanu aegu meelde tuletab.
Mu kadund tädigi oli Juuli,
ta kaasa August, lahke südamega.
Ise kevade laps ma olen,
sündisin, kui loodus hakkas õitsema.
Minu kulla emake,
nimeks kinkis Mai minule.
Möödatabamus
Cupidot tabas kord ka depressioon
näos naerusuu tal õelaks irveks tahkus
ta ütles puhkan mitu aastat joon
käest pillas vibu nooled- kohe lahkus
Ilm paanitseb kes ära teeb ta töö
on kadund käed mis armu jagavad
kes määrab nüüd kel kuulub kelle öö
kes kellega mis kombel magavad
Üks suvaline ingel mitmes mõttes
peas kandis prilli- kangemat kui luupi
need kaotas- suvalt sihikule võttes
meid tabas siiski kuigi sihtis huupi
Mind tabas otse silme vahele
sind mulle tundub ühte õlga vist
su pilgus ripun ja ei pane tähele
su ilmest õhkub kurja põlgamist
Su à .....
Tuisulumes
Tuisulumes lenneldes
saab ikka ära eksida,
kui kuuma vere vemmeldes
Sa lihtsalt lendad ringi,
kiirustades võid Sa ennast
kuskil ära kõksida,
lumehangest leida võid ka
teisi kadund´ hingi.
Lumi, see on kerge, kohev,
naer see tuleb suule,
tahaks minna õue kohe,
mõtlemata muule,
sest on tuisulumes põnev,
helbeid lendleb ringi,
eriti kui tuul see tuleb,
peidab lumme kingi.
Talverõõme nautides
nii tihti kaovad meelest
mured argipäevadest,
mis elu toonud teele,
hing see leiab vabaduse,
süda rõõmust hõiskab,
tekivad siis naeratused,,
las see lumi tuiska .....
nagu ikka pärast suve
hing orvuks jääb
külmetama hakkab
taeva alt kui lahkub
pilgeni täis õitsmist
palav juuli
enam taevas pole
pilvi valgeid suuri
päevas hetki tulikuumi
kurgust kadund ilu janu
jäänd vaid suvest
lahkumise puhas valu
raaguv ilmaruum kohtumine
helerohelises mais
õrnuseks avanev suu
Vana-aasta jäänud vanaks
Vana-aasta jäänud vanaks
küür tal seljas, tönts on jalg
Terve aasta teda piinand
vähehaaval kadund ramm
Helgeid hetkeidki on olnud
kurva vana-aasta sees
Inimesed,kui on teinud,
head puhtast südamest
Jäänud on veel mõned sammud
jõudmaks uue aastani
Aasta uus, ei tea,kus piilub,
ootab vana lõpuni
Eha?
Tuli omalaadne neid
nõudis kirge jahtis tuld
leekveil silmil sädemeid
miks just mind ta võttis letti
otse vastu küll ei old
tahtis meest või marionetti
Minus polnud küllalt jõhkrust
teda enda omaks teha
suhe sulas suvesuhkrust
jättis sügisesse külma
saanuks justkui koit ja eha
suuga suud ja silmast silma
Elu käib kui aastaring
kaksteist kuud ma üksi koitan
tuleks jumaline hing
tuleks minu armuvaldjas
kaua hoitud armutoitu
jälle kõneleks mul haldjas
Ei tulnudki see aasta
näeme hiljem
pold eha ta kel komme naasta
käis üsna inimeste rada
kirg leek .....
Kreeka jumalanna
Kui vahetub nädal oo see on õud
Sest päevas sa kadund
Ja öös oled läind
Ja tundub, et terve igavik
Pole sind näind
Kuid äkki vahest ka veab
ja sul on aega minu jaoks veidi
kapist välja võtad kaunima kleidi..
Selle, mis meenutab suvele sind
See mis meenutab kuis kohtasid mind..
Elu…kirevalt kaunis, mis
vahest on minu jaoks hall
Sinu jaoks norm…
Kuid siiski tajun, et seda öeldes su nägu on morn..
Sest sa tahaks olla ju seal,
Kus olen ka mina
Sa tahaks heita enda seljast lina
Ja vabana karjuda
Joosta ja pöörelda nii kuis ise soovid
Sügis taevast on läinud .....
Kui palju veel
Kui palju ka meresse mahub
uppunud paate ja laevu
meistrimees uuemad tahub
ka need kaovad valmides vaevu
Kallitest hingedest lahutab
põhjatu sügavik näib
palju see meri veel mahutab
millal saab pilgeni täis
Mu laevuke kadund on meres
põhjatus sirutand käe
sinus- su südameveres
läind põhja kuid põhja ei näe
Neelanud laevu ja mehi
tuhandeid merede pind
täis vrakke ja surnute kehi
su süda ja meri on mind
Kui palju su südames mahub
mehi ja paate ja laevu
meistrimees uuemad tahub
mu süda vaob valmides vaevu
Julge Suur
Näen justkui und, kus ei ma leppinud, et kõik nii leplikud,
kui segadusi siin nii palju justkui silmad ähmaseks oleks puhunud keeris tuul,
keegi muu, teenriks sul, mitte see Mina su tavade järgi täitsa-täitsa hull,
kurb mu kulm, see pilk mis märkab hirmunud masohismi..mis nõnda julm,
see kõnnak see rännak süütab tuld, kõik nad ülbanud, ei iial saa küllalt ju,
kuid ei talu te isegi külma tuult, lõikab iga tõde mida valimatult pillan suust,
ilmalikus, iidne siirus mis tasakesi kiigub, et elu ei piirduks, vaid paari piiksu,
ja ahnusega, siin taipu leida, ehk see polegi i .....
JÄNKUPOISS
JÄNKUPOISS SEE HÜPELDES,
AIAS RINGI KARELDES,
LEIDIS AKNALT MUNAKORVI,
ARVATES, ET MUNAD TOODI
AINULT IKKA TEMALE,
KARVASELE, KENALE,
TUBLIMALE JÄNKULE,
TAGAAIA VÄLGULE...
JÄNKUEMA KURJALT TULI,
OTSIDES, MIS KADUND' OLI,
LEIDES POISI KORVI SEEST,
MILLE SEES NÜÜD ELU KEES,
SEST EI TEADNUD JÄNKUPOISS,
ET KUI JÄÄB TA MAGAMA,
MUNADEST SIIS TIBUD SAAB
SOOJAS VÄLJA HAUDUDA...
JÄNKUPOISIL KURI KARJAS,
NÜÜD EI SAA JU KOKSIDA,
ENAM POLE ÃœLDSE NALJA,
EI SAA MUNE OTSIDA,
SIISKI LOHUTAMAS TEDA
PISITIBUD VÄIKESED,
KELLE EEST SAAB HOOLITSEDA
JÄNKUPOISS NII TUBLI .....
Palju õnne sünnipäevaks
Õdus õhtu õnne märk
nõuab keevaline meel
kadund mõistus häbi särk
janu kestab veel ja veel
Korra aastas tohib juhtub
lühikesed jalad käed
kelle omas süda jahtub
õhtust hommikusse näed
Tõstab sarviline pead
kihutades kuristikku
soovib sünnipäeva head
sarved süda ligistikku
Aeg Surra
Perekonna sidemed, eri olukorra pigment,
Tina ja püssirohi pidemes, päästmas hinge seest,
kui päästikut pigistab higistav pillimees,
populeeritud aladel hiilides, võitlemas iga millimeetri eest,
Sümfoonias, sõjatehnika surma toomas,
jooksis või roomas, seljas kandmas moona,
kaasvõitlejat langemas kooma, veri jõgedes voolab,
ei mõista poliitik sõjaplaani mida ta koostab,
A Käed pole ohtlikud kui ära lõigata koletise pea,
Mida ta ka sõjast teab, tema pere end tule joonele ei vea,
kaitsmas vargaid sead, mul on häbi elada teie argpükside seas!
Alla käib see ühiskon .....
Uus ja hea
Vana aasta kaduvikku
kaob koroona maitse suus
Pärast ilutulestikku
tuleb äkki täitsa uus
Uues õnnelikus järsku
kaovad mustad mõtted vanad
Peagi uue mure värskus
jätab vanast ainult kenad
Koroona harvemaks küll muutis
peod kuid andis meile aega
näha kõiksust ja kes suutis
sai enda/pere sisse kaeda
Uuel aastal põhjapõder
toob jõulukingid jaanikuus
Maskist ilmub kadund sõber
on sõprus tugevam ja uus
Sa pole siiras
Kadunud, sama kiirelt kui oli saabunud,
kaaslus mis haihtunud, ei möödu miski valutult,
kust see laul on tulnd? Ei see pole armastus,
ei see pole enese austus, seda uhkust nad kandnud,
pole andestust, pole vabadust, ei palu vabandust,
kui nende enese varjamine on puhas alatus,
järjekordne kaval uss, keda tabab masendus,
sest lõhki ajab juust, otsib põgenemiseks alati põhjust,
arvab, et olen tal võrgus, haiget saada vaid temal õigus,
vaevalt ta oma tegude tagajärge iial mõistnud,
suured ajud, tunded nagu emotsioonid kiirelt kadund,
käimas vaid must ebausalduse tusk neil k .....
Ei tunne mida näen, Ei kuule mida tunnen
Ei liiguta, tasakesi kiigutan,
ei tule sa minuga, ei kavatse kiinduda,
istutan seemne, jälgin toimuvat meeltes,
ei kellegi muuga kui just Sinuga vestlen,
leidmata meedet, peitmata hägust,
oodates selget, voolates tühjaks verest,
iial saamata terveks, peegel oma südamel,
ei lootnudki, et mind mõista oleks kerge,
ammu kadunud, salamisi haudunud,
et maha lüürilist annet ei oleks maganud,
kogu see tõekspidamiste madalus, vagad suud,
ennast pettuste keskelt tabanud, äkki olen mina;
hoopis see kõige alatum, kes selgesti ei vaadanud,
sa ei mõistaks ka kümmne aastaga, et ma t .....