Kannatab taevas ja kannatab maa Kannatust tunda on südamel ka Kannatus iial otsa ei saa...
Kannataja silmad on pisaraid täis Kannatuste karikas ei saa iial täis Kannataja meel on raske kui tina Kannataja ei tunne enda hinges viha Vahest kurbus murrab kannatuse maha
...jõud ei peitu musklites, ta peidus suures ühtsuses... ...rusikatel pole võimu, võim valitseb mõistuses peas...
Lõid mul haava südame ja siis rebisid ribadeks Nii sa oma valu kätte said lapitud südamega ise ringi käid
Ma murtud südamega teel Oh,anna aega,kannatada veel...
Mured ja kannatused käsikäes käivad Kannatame nad ära! Muretu ja kannatustevaba aeg tuleb Ootame nad ära!
Tule minuga kaasa homsesse päeva, seal tore saab olema, teen selleks kõik. Jäta mured ja kannatused tänasesse päeva, homne uueks muudab kõik. et õnnelik olla Sa võiks.
Jõulud tulla võiks ju täna Ehk maailm jääks siis rahule Ei varem jõulud tulla taha Kannatus murrab südame
Miks mure on suurem kui Eesti? Miks kannatused suuremad veel? Miks kirikuuksed on kinni? Miks palvetada ei saa Eesti eest?
Uuel aastal armastus, see tuleb teistmoodi. Hingepiin ja kannatused, jäävad samamoodi. Roosad prillid moes ei ole, juba ammugi. Oleks see, vaid meie teha, ei teeks ainsat vale-sammugi.
Kannatuse karikas klirr-di! purunes… Oi-oi, milline pahandus – selline varandus! /Mari*Uri/