Põrgukatel veel täie auruga keeb, Vanakurat istub poolenisti seal sees. Pole kaugel päev, mil ta katla põhja vajub ja tast järgi must aurupilv vaid jääb, mis kaugustessse hajub
Päike taevas keerutab lilled õitsevad pungad puudel puhkevad linnud siutsuvad Liblikatel kirjud kleidid lepadriinudel täpid peal siidiussidel siidist sussid See on kevad kas sa tead!
Kased täis on kolletunud lehti, pihlakatel vihmahelk on peal. Taevas sabatähte nähti, õnn, kui langeb sülle sealt...
Kord linnukest kiigutasin kätel, ta pesast kukkunud oli ja silmad läikel. Vihm teda hoolega pesi, päike kuivatas, ta minu soojal peopesal aseme tegi, ütlemata soe tunne mu südant läbis.
Põrgukatel keeb ja sarvedega Saatan lisab halge juurde veel ...
...jõud ei peitu musklites, ta peidus suures ühtsuses... ...rusikatel pole võimu, võim valitseb mõistuses peas...
Merelainete müha kajakate kauge kisa auriku sume hüüd kõrgele upitav lainemüür Kuhu mul pugeda peitu või pageda elu eest ei ole ma kätel kantu vahest mässab minugi meel
Väikene pambuke mu kätel ninanöps väljas, õrnuke hingamine sees Suur õnnetunne voolab mu südame ja emapiim nõriseb rinnale
Lahti-kinni, lahti-kinni, käsi on mul kaks. Lahti-kinni, lahti-kinni, tee üks väike plaks. Keeruta neid, keeruta neid, keeruta neid nii. Lehvita neid, lehvita neid , lehvita neid nii.
Küll on kena kelguga hangest alla lasta; kaugel luhal säravad jää ja lumi vastu! Lumehelbed hiilgavad, puudel ehted uued: kadakatel karjamaal seljas lumekuued.