Kui kaua sa veel nutad mu taevake? Kuhu kaotasid lume mu talveke? Olen väga mures mu taevake. Kas tood rõõmu veel lumest mu talveke?
Ole sõbra õlg, mis ikka ainult tuge toob! Ole armastus, mis pikka rõõmuaega loob! Ole päike minu elus, ole lilleõis! Ole kallistus, mis kaua meeles olla võib! /Mari*Uri/
tühi viinapudel katkised kirsasaapad palavas kõrbes kus vaid tühjus otsatu sõnum millest kellele pärast kauast silmapiirini vaatamist jätan küsimata selle
Kaua nuttis vihm akna taga ja siis muutus lumehelbeks Kaua igatsesin Sind ma taga, nüüd on muutunud kõik pisarad kristlallideks.
Püüan ennast äratada, ikka rõõmsa tujuga, kuigi ilm võib kärgatada, ehmatada pauguga. Lihtsalt enda ligi hoian positiivseid mõtteid ma, aga ei tea, kaua suudab, nõndaviisi elada?!
Kallid vanavanemad soovin teile tervist ja õnne paremat! See kaunis päev on loodud teile, et kauaks rõõmud püsima jääks hinge!
nagu lapsel pead käsi silitada tahtis kulu sees esimest rohelist rohtu hing millest kaua oli olnud lahus saaks otsa see talv läbi kurgus olnud janu
Mis sest, et pisut hiljem mu õnnesoov kohale jõuab. las kesta pidu sinus eneses niikaua kui hing seda nõuab!
männi rohelistel okstel lumi valge mu kössis meel sul kaua olla tuleb selles talves ta kuhugile ära ei lähe niipea veel valge portselani puhas ei põldudelt ei teelt 27. 11.
Kohtasin Sind suveõhtul sumedal Ootasin Sind sügisõhtul pimedal Sa ei tulnud... Ega läinud mul ka meelest... Unne suikusin kauaks...tõepoolest.
Taevas on nii palju nuttu... Rändlinnud on taevateel... Sügis tuleb õige ruttu... Kaua kuuleb veel kurba nuttu...
Pimeduses varjud, Keegi ootamatult karjub. Pöörad ümber: suur leek, Leegi sees on must keep. Üksinda hirmsal haual Keegi jällitab kaua.
Kaua sa jaksad teeselda ja oma tegelikku palet varjata. Iga päevaga, teesklus hakkab sus langema ja varsti on näha ta, palja silmaga.
Kord tundsin minagi kevade lõhna ja nägin teda õitsemas. Niikaua, kuni me vahele tuli, terav nõel, mis sandistas...
päev raagus madal hall vaid moonid õitsevad edasi Su köögi seinal ees pakane ja talv tusk kuluheinast pilk suvetuules moonid pildil vahel siiski üles leiab neil kaua seisab
Süda,ärata mind üles, ärata mind kuulama! Süda,ärata mind üles, ärata mind vaatama! Liiga kaua olen olnud, üksinda ja vaikija! Sa ju tuksud minu rinnus, oled ainus käskija!
Olen siin ja praegu Aastad ei istu minu sees Niikaua, kui on kauneid hetki Kõik aastad põgenevad eest
Maailma süda valutab otsib armastust Kui meri ta praegu vahutab ja kaljusein on must Nii palju valu korraga poeb maailma südame Kas keegi oskab aimata kaua hinges püsime?
Kes küll juhib pöörast maailma Kaua saladus veel see